see, et mulle nädala algul mingi hetk tundus, et mingid asjad on läbi ja mõni kohustus-pinge vähem, on ikka väga petlik.
põhimõtteliselt raban praegu umbes kolmel rindel, kui isiklikku elu mitte arvestada. rindeid võib olla kolm, aga projekte-tegevusi tegelikult rohkem. lihtsalt paari asja peale ei anna ma nö 100% auru, seega tuleb umbes kolm.
sel hetkel, kui sain mikros kaasaostetud toidu soojaks (Kopli kulinaaria, paneb igasugu poppide poekettide kulinaariale pikalt ära; aga mikros ma ei oska ikka soojendada, no ei soojene ühtlaselt, ka siis, kui segatavaid asju vahepeal segan), on mulle postkasti potsatanud kolm maili ja telefonil on kaks vastamata kõnet.
järgneva veerandtunni jooksul, mil üritan süüa, tuleb veel kolm telefonikõnet, paar maili (okei, need kannatavad viis minutit) ja korra tuleb liftiga sõita alla ja siis tagasi.
oma edasist päevakva kirjeldasin sõbrannale just nii: ‘ma lähen mingi tunni pärast ära, trammiga koplisse lapse järgi, siis trammiga tagasi siiasamma peaaegu, laps ujuma, siis on mul üle tunni aega, 6st sinna, korjan ta ära, mingi noh, enne 7t oleme kodus.. õhtul, kui laps magama jääb, on **** töö teha’
tärnikesed on siin konkreetse töökohustuse asemel.
einoh, ise olen sellise elu omale valinud ju.
plusspoolele kannan selle, et mõni asi saab ikka tehtud ka 😛
Rubriik: päevakaja
töine tatihommik
hea unistus: viia RM hommikul aeda ja magada edasi. tühjagi.
kiire aeg ja tegin maili lahti ja nii see läks. töö. päris palju tööd juba tehtud. mailitsi, telefonitsi. ajuragistamist vahele. kui esimese pooltunni järel oli korra tunne, et saab veel pikali, siis veel veidi hiljem andsin alla ja tegin kohvi. siiani on see veel lõpuni joomata, sest näiteks telefonikõne ajal ei saa seda teha.
juurdlen, kas tekitada üks Fervex ka kohvi peale. see on üks väheseid seda tüüpi rohtusid, mida ma suudan juua: maitse ei tapa ja väga uimaseks ei tee ka. kuigi kindlasti on just siis selle vähese uimasuse kõrghetk, kui ma pean välja minema.
reaalsus ja unistus
nagu arvata võis, lõppes pinge tõbisusega. ehk, kui saad veidi pinget maha, annab organism ka järele. vara veel, mul on siiski piisavalt teha, et haige mitte olla. ehk siis pean jälle apteegitoodete kallale asuma, mitte lootma kodustele loodusvahenditele. nii et kohvi peale Fervex ja tööle.
vähemalt laps sai eelmisel nädalal end turgutada ja oma köhast kiirelt lahti.
aga jah, see va Kariibi meri, päike, soe vesi ja mõnus mojito või cuba libre mõlgub ikka meeles 🙂
P.S. siin käib vahel keegi Ettevõtluse Arendamise sihtasutusest, mis meenutab, et ma peaksin selle asutusega ka kontakti võtma. hetkel ei suuda kusagilt alata.
hall
ma ei saa oma pooltõbise lapsega isegi normaalselt kodus olla. õnneks on hulk sugulasi.
ebanormaalne on, et ametlikult ei saa Pärnust õhtul peale seitset Tallinnasse bussiga. aga kuidagi ma pean tagasi saama. eks saangi. kuigi mul pole hetkel aimugi, kuidas.
totter on oma nõmedusi ajada teise kaela. eriti sellises võtmes, et kui enne teha mingeid nõmedusi, mis kutsuvad esile teatud tagajärgi ning siis nendele tagajärgedele viidates nõmetseda edasi. pimedad inimesed.
kuskil oma sügaval sisemuses ma tean, et teatud reaktsioonid on ka minu tegevuse tagajärg.
hetkel ei plaani ma sellega siiski midagi ette võtta. kui, siis ühe ukse kinni panna.
endiselt kõikehõlmav väsimus ja rohkem tegemist, kui ma teha jõuan.
kuu ja veidi peale pööripäeva
hommik oli juba silmnähtavalt valgem. neljapäeval ja reedel tabasin seda õhtu kohta ka.
võrdlusmoment on lapse aeda viimine ja sealt siis kooli-trenni õhtul – sest need tegevused on konkreetsetel aegadel.
napp kuu mööda pööripäevast ja väikesed muutused juba näha. kuigi üldiselt on ikka kõik nii kohutavalt hall.
huvitav, kas on mingeid üleüldisi positiivsust sisendavaid tablette?
ah, jama, selge see, et selline asi ei peaks niimoodi tulema.
aga mul on liiga kaua selline tühjaks pigistatud sidruni tunne ning minu tavapärane üldine optimism on kusagile ära kadunud.
keskeakriis? :O
seitse
suur poiss juba…
kodus või midagi
näe jah, õigel ajal Riiast tulema. kuigi me pesitsesime sündmuskohalt piisavalt kaugel ja nurga taga ka, õnneks.
sest tegelikult on kahju, et juba ära tulema pidi. oleks tahtnud veel olla.
siin on kohe kohustused kaelas. hakkan hommikul otsast tegema. kuigi, mõne fakti valguses tahaks projektitööd visata kus see ja teine. jah, osa asju on minu vead – aga kuidas neid vältida, kui mul on puudlik alginfo? või kui asju oma suva järgi muudetakse, sellest lähemalt rääkimata? asju, mis peaks nagu olema minu pädevuses: kui ma neid ei tee, on väidetavalt jama; nagu näha, kui teen, siis tehakse ümber. urrrr!
riiast, kahe lausega
Riia on tore, nagu ikka.
viimased aastad on mul üldse siit ülekaalus positiivsed muljed.
miks ma vahel jänest sõidan
mul lõi praegu pähe, et mul on kolmapäeva õhtuks ju vaja ka midagi ette valmistada. tore. või siis mitte niiväga. eks täna õhtul Riia hotellis kaen seda asja.
(kas ma võtsin Riia kaardi kaasa? muidugi mitte!)
hästi tobe on see, et ma olen harjunud, et mul on ID-pilet. kvartalikaart. aga nüüd ma ei ostnud, sest mul oli õpilaspilet pikendamata. ning selgus, et nad ei saa enam netist nimekirju vaadata. ja nüüd ma siis sõidangi pool aega jänest, sest ma lihtsalt unustan ära, et ma pean pileti komposteerima. kunagi hoopis hiljem tuleb pähe.
õnneks sain nüüd koolist vajaliku paberi ning nüüd on vaja ainult leida see aeg, et ISIC ära vormistada.
aga ajaga on meil siin küll kitsas.
kaitsmine
B ei ole paha hinne, üldse mitte. eriti kui on kolm A-d. aga kui mõelda, et üks A oli ikka väga referatiivne töö ja teine A puudutas kaitsmisel vaid poolt tööd ja sedagi (minu meelest) nõrgalt (tegu on teemaga, mida ma valdan)..
… siis on mul hea meel, et tehtud on ja rohkem sellele mõtlema ei pea 😛