hea unistus: viia RM hommikul aeda ja magada edasi. tühjagi.
kiire aeg ja tegin maili lahti ja nii see läks. töö. päris palju tööd juba tehtud. mailitsi, telefonitsi. ajuragistamist vahele. kui esimese pooltunni järel oli korra tunne, et saab veel pikali, siis veel veidi hiljem andsin alla ja tegin kohvi. siiani on see veel lõpuni joomata, sest näiteks telefonikõne ajal ei saa seda teha.
juurdlen, kas tekitada üks Fervex ka kohvi peale. see on üks väheseid seda tüüpi rohtusid, mida ma suudan juua: maitse ei tapa ja väga uimaseks ei tee ka. kuigi kindlasti on just siis selle vähese uimasuse kõrghetk, kui ma pean välja minema.
Rubriik: päevakaja
reaalsus ja unistus
nagu arvata võis, lõppes pinge tõbisusega. ehk, kui saad veidi pinget maha, annab organism ka järele. vara veel, mul on siiski piisavalt teha, et haige mitte olla. ehk siis pean jälle apteegitoodete kallale asuma, mitte lootma kodustele loodusvahenditele. nii et kohvi peale Fervex ja tööle.
vähemalt laps sai eelmisel nädalal end turgutada ja oma köhast kiirelt lahti.
aga jah, see va Kariibi meri, päike, soe vesi ja mõnus mojito või cuba libre mõlgub ikka meeles 🙂
P.S. siin käib vahel keegi Ettevõtluse Arendamise sihtasutusest, mis meenutab, et ma peaksin selle asutusega ka kontakti võtma. hetkel ei suuda kusagilt alata.
hall
ma ei saa oma pooltõbise lapsega isegi normaalselt kodus olla. õnneks on hulk sugulasi.
ebanormaalne on, et ametlikult ei saa Pärnust õhtul peale seitset Tallinnasse bussiga. aga kuidagi ma pean tagasi saama. eks saangi. kuigi mul pole hetkel aimugi, kuidas.
totter on oma nõmedusi ajada teise kaela. eriti sellises võtmes, et kui enne teha mingeid nõmedusi, mis kutsuvad esile teatud tagajärgi ning siis nendele tagajärgedele viidates nõmetseda edasi. pimedad inimesed.
kuskil oma sügaval sisemuses ma tean, et teatud reaktsioonid on ka minu tegevuse tagajärg.
hetkel ei plaani ma sellega siiski midagi ette võtta. kui, siis ühe ukse kinni panna.
endiselt kõikehõlmav väsimus ja rohkem tegemist, kui ma teha jõuan.
kuu ja veidi peale pööripäeva
hommik oli juba silmnähtavalt valgem. neljapäeval ja reedel tabasin seda õhtu kohta ka.
võrdlusmoment on lapse aeda viimine ja sealt siis kooli-trenni õhtul – sest need tegevused on konkreetsetel aegadel.
napp kuu mööda pööripäevast ja väikesed muutused juba näha. kuigi üldiselt on ikka kõik nii kohutavalt hall.
huvitav, kas on mingeid üleüldisi positiivsust sisendavaid tablette?
ah, jama, selge see, et selline asi ei peaks niimoodi tulema.
aga mul on liiga kaua selline tühjaks pigistatud sidruni tunne ning minu tavapärane üldine optimism on kusagile ära kadunud.
keskeakriis? :O
seitse
suur poiss juba…
kodus või midagi
näe jah, õigel ajal Riiast tulema. kuigi me pesitsesime sündmuskohalt piisavalt kaugel ja nurga taga ka, õnneks.
sest tegelikult on kahju, et juba ära tulema pidi. oleks tahtnud veel olla.
siin on kohe kohustused kaelas. hakkan hommikul otsast tegema. kuigi, mõne fakti valguses tahaks projektitööd visata kus see ja teine. jah, osa asju on minu vead – aga kuidas neid vältida, kui mul on puudlik alginfo? või kui asju oma suva järgi muudetakse, sellest lähemalt rääkimata? asju, mis peaks nagu olema minu pädevuses: kui ma neid ei tee, on väidetavalt jama; nagu näha, kui teen, siis tehakse ümber. urrrr!
riiast, kahe lausega
Riia on tore, nagu ikka.
viimased aastad on mul üldse siit ülekaalus positiivsed muljed.
miks ma vahel jänest sõidan
mul lõi praegu pähe, et mul on kolmapäeva õhtuks ju vaja ka midagi ette valmistada. tore. või siis mitte niiväga. eks täna õhtul Riia hotellis kaen seda asja.
(kas ma võtsin Riia kaardi kaasa? muidugi mitte!)
hästi tobe on see, et ma olen harjunud, et mul on ID-pilet. kvartalikaart. aga nüüd ma ei ostnud, sest mul oli õpilaspilet pikendamata. ning selgus, et nad ei saa enam netist nimekirju vaadata. ja nüüd ma siis sõidangi pool aega jänest, sest ma lihtsalt unustan ära, et ma pean pileti komposteerima. kunagi hoopis hiljem tuleb pähe.
õnneks sain nüüd koolist vajaliku paberi ning nüüd on vaja ainult leida see aeg, et ISIC ära vormistada.
aga ajaga on meil siin küll kitsas.
kaitsmine
B ei ole paha hinne, üldse mitte. eriti kui on kolm A-d. aga kui mõelda, et üks A oli ikka väga referatiivne töö ja teine A puudutas kaitsmisel vaid poolt tööd ja sedagi (minu meelest) nõrgalt (tegu on teemaga, mida ma valdan)..
… siis on mul hea meel, et tehtud on ja rohkem sellele mõtlema ei pea 😛
enda avastamine
aasta algus on lajatanud töö- ja koolikoormusega. taaskord mõtlen, et kes kurat käskis mul sinna kooli minna? ja kes kurat arvas, et ma saan kõigi nende projektidega hakkama, millega ma nüüd tegelen?
selle peale vaatan peeglisse.
aga mitte kaua, selline unine punasilm teeb olemise hullemaks, kui vaja.
tegelikult ma ootan juba, et saaks Riiga. seekord küll ei ole väga pikalt olemine seal, aga mis ikka. eelmine kord oli nii lahe seltskond ja nüüd juba osa tuttavaid ees.
sel nädalavahetusel olevast koolist ma parem ei räägi. üks kaitsmine ja üks seminar esinemisega. grupitöö. ma olen jõudnud järeldusele, et mulle ikka ei meeldi grupitööd. ma ei saagi aru, kas tegu on minu usaldamatusega või liigse nõudlikkuse ning kohatise perfektsionismiga.
tegelikult on tore lohutada end sellega ju, et kui ma näen, et mul ei õnnestu asja viimase peal teha, siis ma ei taha seda üldse teha. kusjuures – see on hetkel küll avastus. et vist üsna nii ongi. humm?
kui sellele asjad taandada, siis ma saan aru küll, miks ma ei taha osasid asju teha. mul on lihtsalt hirm läbi kukkuda. ning oma igasuguste selliste (koolitööde) mitteperfektseid tulemusi elan ka üle rohkem, kui asi väärt. ei, ma ei taha olla mingi hull oivik ja tuupur (ning ma pole seda ka) ning on aineid, kus mul on ka E üle hea meel. aga mingid asjad on mu jaoks väga olulised ning jah… neid ma tahan olla väga hea.
ma võiks seda laiendada muu elu peale ka. mul ei ole hea meel, kui asjad saavad kuidagimoodi tehtud, ma ei ole ise siis rahul. aga eks elu on õpetanud, et vahel lihtsalt on nii.
nojah. võtan teadmiseks. äkki see aitab mind natuke?
või on see ikkagi üks hale vabandus lihtsalt?