no nüüd tuli ülejääk sellest plommist ka ära. mul on ühel pool hamba asemel auk, millel on servad püsti. ja tundlik auk. nii tore-nii tore, sellised asjad olidki veel puudu. mul on ju niigi vähe muresid :S
eks siis vaatab, kas pean selle koolinädalavahetuse vastu niimoodi. peaks vist valuvaigistid ligi võtma?
Rubriik: päevakaja
kui üks päev peab viltu vedama..
.. siis ta ka veab.
kuigi hommik algas ju tavaliselt.
viltu hakkas minema siis, kui ma pidin pildistama ühte objekti ühel taustal. kõik oli kokku lepitud, aga tulemusena oli olemas vaid taust ja ei mingit objekti. nojah.
siis oli tööl rohkem tööd, kui ma arvestanud olin.
siis tuli üks shokeeriv telefonikõne, millest ma aga lähemalt ei räägi, sest see on liiga isiklik asi. praeguseks hetkeks on selge, et sellega on asjad paremini, kui ma esimese ehmatusega arvasin.
igatahes pidin selle tulemusena käima töölt ära poolteist tundi ja ise RM-i transama, kuhu vaja.
tulin tagasi, tegin söögi soojaks ja sain hambaplommist lahti ciabattat hammustades. et nagu pehmet saia. ilmselt seal ikka oli mingi kivi sees ka, aga sellest ei saa ju aru enam, sest osad on plommitükid.
seejärel panin ikkagi töö kõrvalt homseks loenguks slaidid printima. läbi neid vaadata ei jõudnud. tulemus – 20 eksemplari prinditud ja viga sees!
ja koju pean minema ning lapse poole tee pealt võtma ühistransaga.
tõmban aga mingi tee jälle sisse ja elan edasi.
päev või midagi?
naistepäev ja lillesoov on nõrkadele. mina ju pole selline, eksole?
lihtsalt üks tavaline päev, pooltõbisena.
hoo ja hoobiga
ma ei saa aru, kuidas kell on alles nii vähe? mul on tunne, et juba võiks sügav õhtu olla. nii palju on juba ära tehtud – ja väsimus on peal.
samas on veel hulk asju tegemata ka. aga ma tean, tähtajaks on kõik valmis ja siis saan järjest mingitele asjadele kriipsu peale tõmmata. nii tööalaselt kui kooliasjadega.
mingid koormused vähenevad lähikuudel. jajah, maikuust eriti.
mis on mõneti tore ja teisalt mitte. sest kui pole tööd, pole ka sissetulekuid. ning mul ei ole hetkel energiat, et mingeid projekte sebida. tahan olemasolevad kaelast ära saada.
kell oli kümme veidi läbi, kui helisest telefon. number näitas RM-i kasvatajat. veel enne kõne vastuvõtmist hakkasin mõtlema, et kes ja mis haigele lapsele järgi peab minema. mis mõte siis ikka veel tekkida saab?
aga tegelikult kutsuti homsele ekskursioonile kaasa, pildistama ja saatjaks.
nii et sellega vedas.
kuigi tahaks vahepeal natuke lapsega kodus ka olla. mitte et see mu koormust oluliselt vähendaks..
väiksed rõõmud kiirel ajal
jõle kiire on, endiselt. ma ei saa aru, kuhu see aeg lippab. täiesti kohutav. tahaks juba puhata ja mängida!
ometi, hea uudis ka: lõputööle on juhendajad leitud! ehk üks mure vähem.
nüüd tuleb lihtsalt see lõputöö muude asjade kõrval valmis ka teha.
ausalt, viimasel ajal on küll see tunne, et ‘jõud lõpeb, ei jaksa enam :(‘
aga RM luges täna täitsa inimese moodi paar sõna kokku. mitte nn kasvatamise meetodil, nagu ta siiani tegi (s-si-sig-siga). nii lahe 🙂
ülikonnalaps
mu laps läks täna lasteaeda, sest ma ei saa ju võtta talt ülikonnaga käimise lõbu.
jah, mu koolieelik tahab ülikonda kanda. aga tavaliselt pole ju põhjust. täna aga on neil aias vabariigi aastapäeva aktus ja pidulik riietus. ning ainsa võimalusena tuli kõne alla ülikond.
eelmisel nädalal sain ühe keskmise sinise lipsu siis ka sinna juurde, aga eile õhtul leidsin üsna lipuvärvi lipsu. igal juhul on kena sinimustvalge laps lasteaias mul nüüd. ise hirmus uhke ja tüdrukud lippasi sabas, hüüdes talle ‘president! president!’
märgid
kunagi oli küll nii, et laps jäi eranditult enne mu kooli tõbiseks või pooltõbiseks. nüüd pole seda ammu olnud, nii et eile õhtu oli mulle üsna ebameeldiv üllatus.
nii kulutasin veel viimase eksamiks õppimise aja hoopis lapse transpordile.
eks hiljem paistab, kuidas eksam läks. laps pidi täna juba täitsa normaalne olema.
ma olen viimasel ajal mingit jälitamist ja tagaajamist unes näinud korduvalt. kusjuures mina olen see, kes peab põgenema, peitma, olen tagaaetav. kunagi ei ole asi läinud väga kriitiliseks, aga ebameeldiv on ikka.
mingid viited, et peaks pausi tegema?*
* – kas siia ei lähe ka mitte postkasti tulnud titekärude spämm?
ajapuudus
lihtsalt täiesti tavalised päevad, ei ole aega kirjutada.
just veerand tundi tagasi küsiti mult, kas ma olen oma reedeste kooliasjadega tegelenud ka. mu vastus oli järjekordselt “ei”. sest need asjad vajavad üsna korralikku süvenemist.
ma ei tea, millal mul see aeg saab olema. hea küll, küll saab. või siis mitte ja teen pealiskaudselt lihtsalt midagi ära, et oleks tehtud. valikut ju nagu pole.
ma ootan maikuud.
laupäev, nagu sõbrapäev
hommikut alustas RM legotamisega ja kuna plaanis oli üks vingem robot, siis mina olin muidugi see, kes pidi tükke otsima või juhendama, kus neid on. noh, legosid ongi meil ainult mingi 6 erinevat karpi-kasti ju (enamvähem tükkide järgis sorteeritud, mitte komplektide). oeh.
siiski sai ka puder keedetud ja omale kohvi ka.
seejärel laps ujuma ja ise UKK ning Jaamaturg.
kuna RM-ile uisutamine läks hullult peale, siis peale ujumist uisutama jälle. täna juba peamiselt mu käe otsas ainult ning vahepeal juba aiast kaugemalgi. kukkumisi peaaegu ei esinenud.
hommikul näitasin RM-ile Draakoniküttide treilerit, sest just see film on sel kuul Kinomaja laupäevaste lastehommikute film. RM teatas muidugi rõõmsalt, et ta on seda filmi näinud küll, aga see on lahe film.
nii et peale ujumist suundusime kella kolmesele seansile. oli tõesti päris tore multikas, natuke teine lugu kui need suured ameerika omad. kuidagi rohkem sedatüüpi muinasjutt, millega ma harjunud olen.
nii et üsna tihe päev selline. aga tore ka 🙂
väss on olla.
postiivsema külje pealt
hakkasin vaikselt RM-i kooliminekule mõtlema ja käisime temaga esimese arstilkäigu ära. möödaminnes sai ka üks vaktsiin ära tehtud. kuigi amelikult ei tohiks 24h märjaks saada süstikoht, ütles arst, et võib ikka õhtul ujuma minna, kui just palavikku ei tule.
ei ole tulnud.
siis käisime uisutamas.
ma pole ise umbes 10 aastat uisutanud, viimati oligi vist mingi 9-10 aastat tagasi mingi seltskonnaga, Linnahallis. nii et ema, kes pole kindel, kuidas ta toime tuleb ning laps, kes pole elus kunagi uisutanud. RM põhimõtteliselt tahtis, aga hommikul korra ikka ütles, et kardab.
igatahes saime uisud ja ronisime jääle.
mul omal ei olnudki mingit probleemi. noh, liikusin nii edasi kui tagasi, mõõdukas tempost. kukkuma ei hakanud.
RM püsis algul ainult seal serva küljes kinni. päris algul muidugi libisesid jalad tal ka mitu korda kummaliselt ära. harjutas siis nii, et seisis ja liigutas jalgu niisama edasi-tagasi. siis liikus serva najal, ma hoidsin käest. algul niisama nurgas edasi ja tagasi, siis aga tegime ringi peale platsile. ja teise ringi ka. kusjuures teise ajal võttis ta servast vaid siis, kui tasakaal hakkas kaduma, muidu hoidis ainult minu käest.
üldse oli rohkem püsti kui pikali. täitsa tubli 🙂
ja siis ostsime talle uued kingad ülikonna juurde ka. veidi kallimaks läks, kui plaanisin, aga varuga on, nii et peaks ära katma: Vabariigi aastapäeva ürituse lasteaias, lasteaia lõpetamise, 1. septembri aktuse ning jooksvad pidulikumaid kingi nõudvad üritused.
votnii. nüüd oli kalasupp ja hakkame trenni suunas sättima.
