eile oli selline superehe talveilm: ei liiga külm (et nina külmetama hakkaks), ei liiga soe (et kõik märg oleks), tuuleta, veidi päikest ja mõnusat värsket lund.
ma olen jube rahul, et me RM-iga linnast välja kelgutama saime (tänud siinkohal sõbrannale ja tema mehele, kes meile transat tegid). hästi mõnus oli.
pärast tegime õues (lapsed olid toas kuivamas :P) grillil vinkusid ka.
siuke talv, jõul, puha.
lahe!
(ah, glögi oleks ju võinud ka olla, aga tühja sellest)
selline kodune pühadeaeg on olnud. suhteliselt palju telekat, sest pojale on igal õhtul midagi. olen seekord laskund tal ka kauem üleval olla, ikkagi pühad. lisaks pole tegu päris ogarate filmidega ka, Charlie okolaadivabrik oli ikka väga vahva. raamatu jõudis ta just eelmisel päeval läbi.
natuke kinke, natuke mõtlemist.
suur hulk minevikumeenutusi erinevatest perioodidest. tajumine, et mingid asjad ei muutu aegruumi kiuste. ja et mingid muutuvad vägagi.
ning aeg osadest asjadest üle saada.
täna oli hea nostalgiline õhtusöök: kartulisalat viineritega 🙂
mingi siuke harv päev juhtub olema, kus on tunne, et autot oleks vaja natuke.
aga kuna ei ole ja taksoraha ka mitte, siis saame hakkama olemasolevate võimaluste piires.
as usually.
(ma tahaksin koju teleporteeruda, aga ei oska. ja nagunii pean kusagile veel läbi liikuma. brrr, mul ei ole vist jälle päris hästi ilmastikku sobivad riided, sest hommikul ei tuisanud ju!)
ja see peavalu..
tihe jõulueelne nädalavahetus. mõlemal päeval ahi huugas.
lisaks tõi emme vorsti ja sülti, võiksin ju ükskord neid ise ka teha. no ei õnnestu. süldiga on see ka, et seda on raske natuke teha, aga kuhu ma suurema koguse oma külmikus paneksin?
aga piparkoogiglasuuri tegingi esmakordselt ise. ma ei tea miks ma arvasin, et see on hull mäkerdamine ja nagunii ei õnnestu. tegelikult oli täitsa lihtne ja kivistus ka, kuigi ma tuhksuhkru kogust mõõta kuidagi ei saanud. poolik pakk oli ja samasuur täis pakk, nii panin tunde järgi. mis on esmakordsel tegemisel päris ‘hea’ mõte ju. eriti magusate asjade juures, mida ma teen (erinevalt soolasest) üsna täpselt retsepti järgi, sesst muidu kas ei kerki, jääb vedel, jääb kõva, ei jää vormi või tuleb muidu (tavaliselt maitselt küll söödav) käkk välja.
mul on pilte ka, aga ma pole eriti viitsinud töödelda neid.
kuigi aja oleksin leidnud, sest üks plaanitud asi jäi osade töövahendite mitteleidmisel ära. ehk siis homme on veel nikerdamist.
võib-olla ka -12, ega ma kindel ei ole.
kui seda tuult ei oleks, oleks ju päris hea vaheldus. ja lund võiks ka natuke rohkem olla kui see õhkõrn kirme.
ah, võrreldes selle sopa ja halliga on igal juhul hea. isegi kui on tiba külm (ja see on riietuse süü, mitte ilma!). viirustele ei tohiks see ka meeldida.
igal juhul läheb homne tillipada täie ette sellise ilmaga 🙂
see hull nädalavahetus ühe kokkutuleku, ühe pulma ja ühe sünnipäevaga sai läbi. st, selle kohustuslikud osad, nädalavahetus kestab veel mõned tunnid.
aga ma hetkel ei viitsi muljetada, selline pärastlõunane unekas on. üldiselt oli positiivne.
kõhus keerab ikka natuke.
juhtus nii, et eile taheti mult välklampi laenuks. selgus, et täna on Decos ühe näituse avamine, kus oli vaja mõni pilt teha. kellaajaliselt täpselt siis, kui mu lapse trenn.
poetasin nii mokaotsast, et noh, ma võin välgu ära tuua ise, enne, kui NOPi istuma lähen. selle peale pakuti, et võin ju ka avamisel olla.
kuhu ma siis täna (põikega läbi kaltsuka, milleks-milleks küll sinna?!?; aga see on teine teema) läksin. teadmata, mis mind ees ootab.
ees ootasid iisraeli päritolu lätlase või siis vastupidi, fotod. nii et sobis mulle hästi.
nagu ikka, oli paremaid ja halvemaid, mõni meeldis rohkem ja mõni mitte niiväga.
veini ja küpsist sain ka.
aga autorist siis ka natuke. ta on Lätis sündinud ja kasvanud juut, kes omal ajal läks Iisraeli ära, aga siiani on tal Lätiga seosed. näituse orgunnis ka Läti saatkond.
ahjaa, nimi ka, Carmel Skutelsky. rääkis vene keelt, aga mitte inglise keelt. ja Carmel on mees, mitte naine.
üks pilt ka. kunstnikku siin pole, küll aga kolm fotograafi ja värvikas galerii perenaine. ning see vasakpoolsem on üks mu lemmikpilte 🙂
forell on ise soolatud 🙂
tänud Cassile, kes suure õmblustöö ära tegi 🙂 tulemus on super!
