Rubriik: päevakaja
35 minutit närvipinget
istun ja tõmban hinge.
hommikul helistab klient, kelle üritust ma pean nädala pärast pildistama. lepime kohtumise keskpäevaks lähimas kaubakeskuses, kuhu mul on tegelikult üsna kehv minna. aga olgu, ei midagi võimatut ju.
kohtumine kulges kenasti, saime vajalikud asjad kokku lepitud ja osalise ettemaksu sain samuti. käisin veel paarist poest läbi ja siis helistas laps, et hakkas koolist liikuma. ütlesin, et olen poes ja jõuan ka kohe varsti.
sumpan trollipeatusesse. tuleb see troll, mis ei sõida, kuhu vaja. noh, ootan edasi. järgmine vale troll.
laps helistab, et võti jäi lukuauku kinni ja millal ma jõuan. ütlen, et kui troll tuleb, siis kohe varsti.
järgmine vale troll. lähen peale (nagu veel mõnedki), et sõita üks peatus oma tänavaotsale lähemale – sealt läheb ka buss.
tulen trollilt maha ja jõuan peaaegu et järgmise peatuse juurde ristmikule, kui näen, et buss läheb ära. olen veidi kaugel ning foorides on punased tuled, bussile jõuda pole lootustki.
jõuan peatusesse ja passin pingsalt – ehk tuleb mõni takso. mul on ju vajalik sularaha lausa olemas seekord. aga ei ühtki taksot.
laps helistab üsna nutuse häälega. ütlen, et mingi jama on ja ootan nüüd bussi. kahe bussi vahe on keset päeva veerand tundi.
mõtlen, et kui kinni see võti on ja kas peaks hakkama juba mingeid lukuabi numbreid uurima ja et mul kanapuljong jäi hauduma potti.
ei ühtki õiget trolli, aga eelmisest peatusest tuleb veel inimesi juurde.
lõpuks buss.
laps helistab ja teatan talle, et nüüd olen küll 10 minutiga kohal. ja olengi.
ukse juures teatab, et ta nägi jah, et trollid seisid tagapool.
õnneks pole võti väga põhjalikult kinni, väikese loksutamisega saan lahti. supil on veel piisavalt vedelikku peal ja tunnen kohutavalt pingelangust.
istun hetke ja lähen teen supi valmis, et lapsel kõht enne trenni täis sööta.
argipäev
endiselt on selline lahe talv väljas. mulle hullupööra meeldib, et pole mingi sulane löga, vaid mõnus ja normaalne.
RM on parajaks lõuapoolikuks kasvanud. mina olin küll lapsena palju vaiksem, umbes nagu see laps ka .. oli. tegelikult on muidugi vahva, et saab rääkida juba peaaegu nagu suure inimesega.
kui enne koolivaheajale minemist ei olnud tal talvepükse, siis nüüd on ja aastaks-paariks ettegi. allikas: taaskasutus.
see aasta võiks jätkuda umbes samamoodi mõnusalt, nagu alanud on.
prazdniki
juhtus erinevate asjaolude kokkusattumusel, et käisin täna linnaosa poolt korraldatud jõulupeol. see oli siis see nö venelaste pidu, kus küll eestlasi ka oli.
umbes tunnise kontserdi andis Sergei Mazin, kellest mina küll midagi ei tea, aga ülejäänud saal suures osas teadis. mõned laulud olid täiesti eestikeelsed isegi selle publiku ees. häält oli tal ka täiesti korralikult. ja üldse, selles vanuses tüübi kohta taidles ta päris usinasti.
ning tegelikult mulle meeldisidki kõige rohkem siiski just need slaavi laulud, mitte uued tümakamad. sest pole midagi parata, vene estraad oli mu lapsepõlves ja üle tüki aja seda kuulata on täiesti nauditav.
pärast sai kringlit ja sooja jooki ja piparkooke. kringel oli hea ja kadus imekiirelt. inimesed pildistasid üksteist jõulupuu all ja Mazin müüs autogrammidega plaate.
kilupirukapäev
tänaseks sumpamiseks ei olnud kontsaga talvesaapad parim valik. aga mis teha, kui kodupiirkonnas teed piisavalt mõnusalt puhtad olid? aga linnas mitte. ja sumbata oli vaja siia ja sinna.
muuhulgas sattusin möödaminnes ühte naljakasse venelaste butiiki. sellisesse, kus on mingite disainerriiete, milledel on muidu röögatu hind, outlet. mispeale on hinnad veidi vähem röögatud.
asjad ise on aga sellised, et 2/3 puhul ei oleks mul kohta, kus neid kanda.
aga mõni oli nunnu ka. näiteks üks käekott. hinda ma ei ütle 😛 ma oleksin nõus selle ostmist kaaluma, kui hind oleks umbes 5 korda väiksem.
Narva kohvikus oli täna kilupirukapäev.
aga ühel heal päeval teen ma neid ise kodus ka!
päike ja lumi
väga muutuv ilm. kord on taevas sinine ja päikest täis, viie minuti pärast pihustab hallist taevast lund. tabasin ühe vahepealse momendi.
talv-talv!
talv, täiega.
lõpuks ometi pole seda lõputut vihmast oktoobrit ja see on nii mõnna.
kuigi jah, see jahe väsitab teistmoodi muidugi. enese elushoidmiseks kulub rohkem energiat (rääkige taimetoitlusest eskimotele?). igal juhul selgus, et ma olen kasvanud sellesse seelikusse, mis vist juba oma 15 aastat on kapipõhjas vedelenud ja mulle suur olnud. okei, viimased viis aastat kondlalt (või ka kauem) ei ole ma seda selga proovinud.
minu tõhusaim eneseabi on teiste abistamine.
ja üldse.
ma tahan maale tagasi.
talv!
kuuldavasti pidi Tallinnas lund sadama ja puha.
siin ei saja, aga on muidu väga vinge lumine talv. külmem ka kui Tallinnast. ja lumi krudiseb sammudes ja sätendab vastu ja üleüldse on vägaväga.
vot.
pilte saab ka, ma kohe ei viitsi õigesse suurusesse panna.
tagasivaates
veidi üle 30 tunni ja ongi see aasta jälle läbi. aeg teeb oma ringe, saabub uus, jõuan ära harjuda uue numbriga, kui tuleb jälle uus.
ma olin umbes 24 tundi väljas oma igapäevasest elust. füüsiliselt küll lähedal, aga muidu nii kaugel.
ma ei tegelenud otseselt mõtlemisega olnud aastale. ma pigem tundsin end lihtsalt hästi. lugesin ja mõnulesin. aeg iseendale.
kuid isegi ilma sellele mõtlemata on aastale ikkagi kuidagi tagasi vaadatud.
mõned olulisemad järeldused 2009ndast:
- ma ei tea, kus asuvad minu piirid. väga mitmes mõttes.
- mõttel ja eriti tahtel on väga tugev jõud, kuid ometi ei saa selle abil kõike. saab ainult seda, mis on iseendas.
- teisi aidates aitan ma eelkõige iseennast – ehk ma aitan teisi egoistlikel põhjustel.
- väljastpoolt tulev võib minna mulle rohkem hinge, kui ma tahaksin.
- uksed minevikust on alati natuke lahti.
ja üldse mitte uue avastusena tõestas end ka sel aastal minu jaoks korduvalt vanasõna: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
ning muidugi, mul ei vea küll ei kaardimängus ega armastuses, aga mul on fantastilised sõbrad ja tuttavad. kummardus teie ees 🙂
ja kuna täna pole veel aasta viimane õhtu, siis pakun siinkohal Dry Martini, mitte ampuse.
