meie kliimas on lumi talvel pigem normaalne nagu

ausalt, see, et vahepeal nii umbes 15 aastat õigeid talvi ei olnud, ei muuda fakti. lumi ja tuisk kuuluvad meie talve juurde. ja see pidev hala, et linnas teed pole piisavalt läbitavad, hakkab veidi tüütuks muutuma. eriti tüütu on, et ikka on vaja kedagi selles süüdistada. olgu siis selleks poliitikud, teefirmad vms. lahenduste pakkujaid on märksa vähem (mina ka ei paku midagi, aga ei virise ka :P).

mulle ka muidugi väga ei meeldi, et näiteks Tartu maanteel SEB ja Tornimäe tänava vaheline ülekäigurada on napilt läbitav, kuna läbi valli ja keskmise riba viib vaid kitsas sissetrambitud rajake. ja üldse kõnniteede puhastamise koha pealt on linn, kes eraomanikke agaralt trahvib, ise üsna saamatu. samas näiteks minu kodukandis on suurem osa kõnniteid kenasti lahti aetud ja peatused kõik väga puhtad. mida taas kord nt kesklinna kohta öelda ei saa.
aga praeguse aja teema on ju see, et kõik on mingi teenus, suhted on rahalised ja mitteüks firma ei ole nõus ju tasuta töötama. ning paljude omavalitsuste (nii linnades kui mittelinnades) eelarvetes on lihtsalt teehooldusraha otsas. ja ega seda kusagilt juurde võtta ei ole ka.

muidugi, mulle tundub, et koristustöödel võiks rohkem rakendada kergemate kuritegude karistuseks ühiskondlikku tööd (see võimalus on seadusandlikult täiesti olemas ja vist isegi aegajalt kellelegi mõistetud). ma usun, et päris palju on tänapäeval neid, kellel trahviraha ei ole. nii mõnigi ilmselt on nõus ka pigem nädala trekkida taga veetma kui lund rookima. aga kindlasti on mingi nõks, et sellist kontingenti kasutada ära, mõista just ÜKT trahvi või trellide asemel ja nende karistus sellega kustutada. neid inimesi ju peaks ometi olema?
töötute rakendamine ei ole nii lihtne, ka see nõuab raha. neid ei saa ju tasuta tööjõuna kasutada (või kui sai, siis hästi piiratud koguses). nii et neid on küll palju, aga kerkib jälle saa rahaküsimus. ning taas, ei ole seda raha hoobilt kusagilt võtta (jah, mina muidugi trambin jalgu ja arvan, et kes tahab välismaal sõdida, mingu palgaarmeesse, meie ei pea saatma riigi kulul inimesi kurat teab kuhu sõtta; patsifist nagu ma olen; aga ka sellel on ju omad põhjused, kuigi minu jaoks ei ole need iial piisavad).

ning sõiduteed, isegi kui see lükata puhtaks, siis esiteks järgmine tuuleiil juba võib osa peenemat lund tagasi teele puhuda, teiseks autod, mis sõidavad rohkem teeservas, nö tassivad selle lume tagasi teele ja ei jõua ometi kõiki teid iga jumala tund puhastada. ning linnas liikudes ma näen teepuhastusmasinaid iga päev mitut tükki.

ja nagu ma juba algul rõhutasin, et linnainimeste hala tüütab ära. maal on see kõik hoopis teistmoodi. üks Kesk-Eestis elav tuttav kirjutab. peale seda peaks linnaelu tunduma lust ja lillepidu.

vaade tormile

tegelikult meil siin aknast vaadates nii hull ei olegi. hommikul ka ei olnud. tee oli lahti ja laps sai normaalsel ajal trollile ja kool, nagu paistab, toimib ka.
ukse all oli lumehang küll olemas. seespool.
ja esimese hooga ei saanud poja välisust lahti, see käib muidu ka raskelt, aga tuul oli vastu. kui ma alla jõudsin, oli ta juba õues otsapidi.

magamistoa aknast vaade puudub, seal on ühtlane lumepimendus peal.

väike medalist

laps sai trenni jõuluvõistlustel II koha. võistlejaid oli rohkem kui medaleid 🙂
igatahes motivatsiooni mõttes on see väga positiivne.

aga muidu oleme siin kelgutanud ja küünlaid põletanud ja natuke piparkooke teinud ja ee.. nojah. talv või midagi. loodan, et lumi jääb 🙂

lumerook

linnainimesel peab ikka ka talvetöid olema. nagunii kõik ütlevad, et oh, mis sul seal korteris viga, ei pea lund lükkama. eksole, ei pea, aga võib. osa minu tänasest tööst on näha allpool.

reedene kohvilugu

sõbranna, kes on Soomest kodumaal käimas, tellis mult homme hommikuks kiluvõikud. muuhulgas tuli ka juttu, et kuidas mul kohviga lood on. minu meelest ta on mu juures kohvi joonud, või siis ei ole, kes ikka mäletab.
igatahes presenteerisin talle oma kohvimasina pilti siinsamas blogis, natuke allpool, mispeale ta oli rõõmus, et saab normaalset kohvi küll. et asi oleks veel parem, rabasin eile poest ühe paki espressot – mis on ju veidi teise maitsega, kui tavakohv ja paljude kohvijookide nö põhjaks parem.

täna hommikul avan rõõmsalt paki, et proovin järgi ja ohoo! pakis on hoopis kohvioad!
kusjuures ma poes pakke läbi ei katsunud ja mina, vana sildilugeja, ei lugenud silti kohvipakilt. hinnasildil ei olnud igatahes ubade kohta midagi. või siis rabasin paki kusagilt kõrvalt. no ei tea, igatahes jahvatatud kohvi asemel olid oad. mis teoreetiliselt peakski olema parem. juhul, kui on millegagi jahvatada.

haa! seekord kusjuures on juhtunud nii, et mu majapidamises on segastel asjaoludel vedelenud üks elektriline kohviveski juba paar nädalat. nii et mis elul viga – oad masinasse ja .. oot-oot, espresso jaoks on ju vaja peenikest jahvatust?
keerasin kenasti jahvatuse jämeduse kõige peenema peale ja masin tööle. jõurab ja jõurab, läheb aega mis läheb, lõpuks on jahvatatud. avan kambrikese ja tõden, et nii peenikest kohvi ei olegi ma vist näinud. või kui olen, siis ei mäleta. et seepärast nii kaua ragistaski. hm.
täidan käpa kohviga ära ja lükkan kohvimasina tööle ja mõtlen juba, et jälle mingi jama ei ei tööta. mispeale venib aaaaaaeeeeglaselt käpa ühe avast välja paks must tilk. ja siis teine. ja siis juba peaaegu ühtlase, väga aeglase joana.
pikapeale saab tassike täis. aeganõudva protsessi käigus (tavaliselt on see väga kiire protsess) mõtlen välja, et ju vist sai liiga peenike see puru ja tõmbas veidi umbe filtriaugud lihtsalt 😛

samamoodi mingitel segastel põhjustel on mul külmikus 35% koort, mille abil saab see kohvi joodud. õhhh!

laupäev, koogi ja kinoga

tegelikult olin ma eilse laupäeva pärastlõunaks täitsa tüdinud. ikka need naistetööd, eksole, mis ei jäta mingit püsivat jälge. pood-turg-kokkamine-koristamine-nõudepesu. ja päev libiseb käest ära lihtsalt. vahepeal on vaja ju lapse kallal ka naaksuda, et ta on kirjutuslaua ära koristaks. nii et RM juba küsis mult, et kas ma kuidagi ilma karjumata ei saaks. piinlik.
aga siis sai kook valmis. kohupiimakook mitte-väga-kerkinud pärmitaignal (vedelik oli ilmselt liiga soe, millest ma liiga hilja aru sain). rosinate asemel panin sisse jõhvikaid 🙂

ja peale koogi valmimist võtsin poja näppu ning käisime vaatasime supervarga-filmi. see oli isegi üllatavalt hea. enne näidati seal mingeid reklaame ja siis vaatasin, et on teatud tüpaažid, näoilmed ja ilmselt mingi odav värvimistehnika, mida hullult palju on kasutatud. no et sa näed mingit ilmet ja see on olnud juba x+n multikas, tegelased on peaaegu äravahetamiseni sarnased mingi teise filmi omaga ja lisaks on kogu värvimistöö natuke liiga digitaalne kuidagi. aga vaadatud filmis oli selliseid äratabamisi päris vähe ja laps igatahes enamuse ajast kas itsitas või rõkkas kõrva häälega naerda. lisaks on see tõesti selline film, mis sobib ka pisematele, st mingeid väga koledaid asju seal ei ole.
pärast arutasime RM-ga natuke kosmoselaevade teemal ja õhus edasiliikumise teemadel. kusjuures kui m nüüd mõtlen, siis selle teise, noore päti lennumasina puhul on mul tunne, et sellel oli mingi reaktiiv ainult masina all – ehk kuidas siis sai ta edasi liikuda? aga võib-olla mäletan ma valesti.
muidugi pani see ka kergelt irvitama, et noore päti elamine oli kõik väga moderne, voolujooneline ja – valge! olgu, oranži oli ka, aga nii põhimõtteliselt meenutas see mulle ühte ümberpoppi (mitte-ainult-)it-brändi.

ja kook on tänaseks peaaegu et otsas.

klassikaline pärmitaigna-kohupiimakook jõhvikatega

tavaline päev, lapsega

jälle üks selline üsna tavaline naise päev, täis naistetöid, mis ei jäta mingeid jälgi, et neid kunagi üldse tehtud oleks. viis minutit peale põranda ülepesemist on ikka keset põrandat üks tolmurullike ja kolm karva; nõusid võib jäädagi pesema, ma ei loe, mitu korda päevas ma seda teen; söök laual on nii elementaarne, et keegi ei mõtle õieti, kust see tuleb. või kust see kappi tuleb.
lõunal unustasin tee kõrvale paratsetamooli võtmata.

tegelikult, mis ma ikka virisen.
eile tegin kooki ja mõtlesin, et pole sinna kõrvale ei jäätist, vaniljekastet ega isegi mitte vahukoort. aga kui poja trennist koju jõudis ja koogi heaks hindas ning ma ütlesin, et kahju, et midagi neist sinna kõrvale pole, tegi ta suured silmad ja küsis, et miks ma talle ei öelnud, et poest peab läbi minema, kui ta trennist koju sõites mulle helistas.
ja käiski siis eraldi poes ära ja tõi mune.
jah, ja kui ta oli koogile pilgu peale heitnud, tuli mu juurde, kaval nägu peas ja küsis: kes tegi selle lapiku suure muffini?
minu armas tänane nimepäevaline 🙂

vaniljekastme kõrvalsaadus on beseeküpsised.
eile otsisin oma tillukesest köögist tordipritsi, no et peab olema. lõpuks ladusin küpsised ikka teelusikaga plaadile. täna oli üks esimesi asju, mida ma hommikul nägin, tordiprits 😛
ma lapsele ütlesin ka, kui need beseed ahjust välja said, et on ühed käkid, selles mõttes, et vormi pole. laps proovis järgi ja ütles, et neid ei tohi käkkideks nimetada. ja siis riidles minuga, et miks mina oma kraanikaussi pandud taldikule vett pole peale lasknud.

seljavalu ja nohu. aga vähemalt algas meil kütteperiood.

pooltõveõhtu

üle mitme aasta selline sügis, kus seljavalu on tugev ja terav. mingid külmetusviirused käivad ka juttis üle. miskipärast meenutab see, hm, 2005 aasta sügist. see oli ka mingi selline kummaline selja- ja külmetushaige aeg. muud asjad otsa. mäletan, kuidas ühika põrandal seljaharjutus tegin, et pärast gripirohtusid sisse võtta.
ingverit õnneks kodus on, teed ja mett ka, küüslauk tuleb emme käest ja sidrunit saab ka osta.

ja nagu ikka, ega ise ema olles ei õnnestu ju põdeda ka korralikult. aga tšillipada on toitev ja hea roog kõigile. nii et tasus tegemist.

kuidas ma elektrirongiga sõitsin

rong mulle meeldib, aga kuna meie rongindus on nagu on (ma ei viitsi seda teemat täna arutada), siis tuleb seda ette muidugi üpris harva. kummalisel kombel pole ma just elektrirongidega päris kaua liigelnud. aga täna oli see päev, kus tekkis äkkmõte ja -kokkulepe Keila taha sõbrannale külla minna. mõeldud-tehtud. Jaamaturu ühest kondiitriletist tort näppu ja 2 minutit enne väljumist rongile ja sõit alaku.

mingi info käib tabloodel, et madal perroon, kõrge perroon, mingi vaikne jutt (no üle rongikolina väga ei kostnud) ka seda rääkimas. kena, ega ma väga ei mõelnud, kuskil mälusopis oli info, et väljumine selles peatuses peab olema esimesest vagunist. kuna ma olin tagant teises, olin ma ka kindel, et see on keskmine vagun – sest just kolme vaguniga ronge ma pidevalt näen.
reis läheb kenasti, pilet pole kallis, tabloole ilmub kiri, et järgmine on minu peatus ja tädi ütleb sama. enamvähem kui tädi ütlemise lõpetab, olemegi peatuses. haaran tordi näppu ja torman ettepoole (torman, eksole!) – et avastada, et oot, selles vagunis ei ole uksed lahti. torman veel edasi – ja rong hakkab ka liikuma. näen aknast veel jaama pole jalutavad sõbrannat.
loomulikult helistan talle, mispeale ta lubab koju tagasi sättida, auto võtta ja järgmisse jaama vastu tulla.
õnneks siiski veab, sest seoses mingite remontidega on graafikud veidi muutunud ja järgmisse jaama jõuab meie rong enne sisse kui vastassuunas liikuv. nii sõidan lihtsalt ilma pikemalt ootamata selle ühe peatuse tagasi.

aga seda jäin küll mõtlema, et kas see info ei võiks ikka niipalju varem kõlada, et inimene, kes matsu ei jaga, jõuaks siiski õige ukse üles otsida? võinoh, vähemalt puhtfüüsiliselt rongi ühest otsast teise minna?

lõunajärgne testike

lõunaks oli täna chili con carne. tšilli olid nad unustanud sinna küll panna kahjuks. nii et spagetid punase hakkliha-oa-maisikastmega.


You Burn the Midnight Oil


No matter how hard you try, you just don’t make a good morning person.
You probably don’t feel like your brain turns on until at least noon.

You tend to get energized and inspired late into the evening – no matter how early you had to get up.
Try to schedule your time so that you can be productive after dark. There’s no use fighting who you are.