postitus 3001

jah, eelmine postitus oli kolmetuhandes postitus siin. uue kuuga saab sel blogil kaheksa aastat täis. kusjuures kui ma oma vana staatilist lehte ümber tõstma tookord hakkasin, ei olnud blogimine üldse mingi mõte või eesmärk, tahtsin lihtsalt mugavamat moodust oma lehte uuendada. ja nii see läks siis.

aga homme on ärasõit ja seega tuleb täna veel raha vahetada (kuidas mulle küll ei meeldi sularahaga reisida, aga väidetavalt Legolandis on kaardimakse lisatasu, hetkel ma nende kodukalt infot selle kohta ei leidnud), poest veel mõned asjad kaasavõtmiseks tuua (et kämpingus süüa ja lapsi sööta), katsuda oma asjad olemasolevasse ratastega kohvrisse ära mahutada.. ilmateade õnneks midagi koledat ei luba, pigem vastupidi, üsna kena ja soe tundub olevat.
kõikidele kaasasolevatele lastele on see esimene lennureis.

tänasesse mahutame veel vanaema koduaia maasikad. et poeg neid ka ikka saaks 🙂

jaan või midagi

üleeile oli aasta pikim päev, mis küll õhtul läks varakult pimedaks. pilved või midagi.
täna on jaan ja ma olen üks neid veidrikke, kes on linnas. ühtegi suurt läbu ei plaani ka. lapse pärast siiski läheme külla – praegused perspektiivid lubavad vähemalt õhtuks vihma lõppemist. iseenda pärast ei läheks küll vist kusagile.

inimesed ka ei üllata. vähemalt kaks teemat, mis on tänasega kaudsemalt või otsesemalt seotud, on ripakil. kes lihtsalt kaob ära, kuigi on lubanud midagi teha, kes lihtsalt peidab pead liiva alla ja põikleb.
õnneks on normaalseid inimesi rohkem 🙂

kõrgharidus referaadiga?

kuulasin-jälgisin siin, kuidas endised grupikaaslased, kes edasi õppisid, magistritööd tegid-kaitsesid. mõnda tööd nägin ka (kuigi ma ei saanud finantspõhjustel ise edasi õppida, saadeti mulle ikkagi midagi üle vaadata, eksole).
no ja nüüd on mul tõsine hämmeldus, et saabki magistri kätte sisuliselt referaadi eest. ehk töö eest, kus pole lisaks ülevaatele midagi muud. ei mingeid järeldusi ega muud analüütilist osa.
hea küll, see on pikk referaat, aga siiski. mul jäi karp taaskord lahti – ja seda ei juhtu viimasel ajal tihti. ning no selge, eks tudeng katsub alati nii lihtsalt läbi saada, kui võimalik – aga juhendaja? ja retsensent?
ausalt, ma olen vist väga karm mutt, aga magistritööna poleks mina sellist asja ilmselt kaitsmisele lubanud või oleksin sel juhul väga palju juurde küsinud.
tore, et mul selliseid õiguseid ei ole. puudub ju kasvõi vajalik kraad, näiteks.

tegelikult on mingi jube hommik. lambist hakkasin kella kuue ajal nihelema ja läkski kuidagi nii, et enam magama ei jäänud. kusjuures väsinud olemine on täiega, aga und ei ole. või nagu on, aga magada ei saa.
ja üldse, nii paljukest seda vihma siis oligi, nagu eile pool päeva?

laupäev

neid selliseid suviseid päevi, kus ma pealtnäha kogu maailma poolt mahajäetuna mittemidagitehes kodus olen, on ju olnud küll ja küll. lihtsalt seekord on see veidi vähem minu valik, kui tavaliselt – sest paar viimast päeva olen ma ju ringi asjatnud ja eile õhtul andis see juba tunda. nii et tänasest küllakutsest loobusin täiesti omal soovil, kuigi muidugi tervise poolt mõjutatuna.
nüüd olen ma peamiselt lugenud, vahepeal natuke pilte töödeldnud ja mööda tuba ringi jalutanud. tutvusringkond on nagu välja surnud – selge ka, kes siis ikka soovib sellist kena laupäeva koduselt veeta, eks kõik on kusagil laiali.

meelespea iseendale: ära pinguta!

täna on selg selline vaevalisem. eks eile sai vist natuke palju tehtud ka: väljaskäik (arsti ukse taga sai päris pikalt jalutatud-oodatud) ning hilisem fototöötlus, läpakas kõhu peal. viimane tegevus mõjutab ju ka otse loomulikult neid läbilõigatud seljalihaseid, ilmselt rohkemgi, kui arvasin. niipea seda tegevust seega ei korda.
ja kindlasti on oma osa pahasti magatud ööl. ikka üle pooleteise tunni unetut rähklemist vastu hommikut. seda öeldi kohe, et magamatus on hoobilt opikohal tunda, no ja ongi.

kuu pärast toimuv reis on aina lähemal ja ‘tõelisem’. pojale pole ma veel öelnud, et ka starwars on legolandis nüüd esindatud. eks ma üritan seal kusagil pikutada, kuni ta oma pool päeva selles sektsioonis veedab..

ei midagi uut

mh, mul ei ole siia midagi kirjutada. mõtelda ei viitsi, meediat ei jälgi, muu olukord on sama. kaua ma ikka kirjutan sellest, kuidas ma peamiselt laman, vahepeal liigun (natuke ka väljas), harjutusi teen ja siis jälle laman ja loen.
olemine läheb tasapisi paremaks, aga kui ikka selg täiega ära väsib, siis on tükk aega tunda.

auk seljas

eile õhtul läks see esimene uinumisemoment kuidagi üle ja jäin voodisse vähkrema. servadest juba lahtine haavaplaaster ka muudkui häiris ja lõpuks tõusin üles ja kiskusin selle ära. lasin käega üle õmbluse, siuke eenduv sakiline triip seljal – ja selle ülemises otsas oli korraga auk. ehk siis tuntavalt ülejäänud seljast nagu sissepoole olev asi. bfff. väga ebameeldiv avastus, kuigi ilmselt normaalne asi. ma küll ei kujuta ette, vaevalt see nüüd äralõigatud diskist on, ega selgroos ikka auku ei ole ja enne ei punnitanud sealt ka midagi välja. äkki väljaimetud pekk? 😛
igatahes oli see vastu ööd siuke päris õõvastav avastus, aga igatahes kadus see enneolnud häiriv tunne ära, no uus tuli küll asemele. sain oma mõtted kuidagi sellest eemale ja uinusin lõpuks.
täna võtsin (koos saatjaga ikka) ette väikese jalutuskäigu lähimasse apteeki ja tõin uue haavaplaastri. haiglast öeldi küll, et ei olegi vaja, aga kuna see haav on üsna vöökohal ka, siis on omal parem tunne, kui midagi peal. ja see auk ei häiri siis ka niimoodi.

terve see nädal, mis opist möödas, olen ma kogu aeg natuke nagu uimane või tajun asju läbi kerge loori. parasjagu nii, et toimimist ei häiri, aga tähele panen. rohtusid ma ju ei võta (haiglas võtsin ka minimaalselt, mitte et vastu ööd hulk valukaid + unekas veel peale ja päeval ka nii üht kui teist; ikka ainult siis, kui vaja oli ja unekas jäigi võtmata), nii et ilmselt on see mingi organismi reaktsioon võõrale häirivale olukorrale. muud ei oska arvata.
kaks hommikut on mingi kuklapeavalu ka olnud, selle peale olen ikka midagi võtnud. ilmselgelt pole peavalu nii ammu löögile saanud ja nüüd kasutab juhust.

töö-töö. mul on mingeid otsi vaja, mida saan kodus ilma pikema arvuti taga istumiseta nokkida. haiguspäevade eest teatavasti olulist pappi ei saa.

esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

vaikselt kodune

kõik normaalsed inimesed sebivad täna õues ringi. hoobilt tulevad pähe Kalamaja päevad, leivapäev Sadama turul, kirbukas, üks õhtune privaatsem õueüritus.. aga mina ei ole hetkel normaalne ja olen toas.
selge, et ühtegi sellist suurt käimist-toimetamist ma niipea ette ei võta. ja üldse, ma ei tea, kas ma ka tervena oleksin päris igal pool käinud – kuigi ilmselt enamuses nimetatud kohtades oleksin oma nägu siiski näidanud. üleüldse meenus hetkel Sadama turu grusiinide nämma šašlõkk; õhtul on ju ka grill ja värske salat, mis on üks mu lemmikkombinatsioone suvesöökidest 🙂
aga täna jään ilma, mis parata. kardan väga üle pingutada lihtsalt.
muidu on täna päris hea olla, no nii hea, kui saab. midagi väga ei valuta, ka see vasaku puusa liigutamise-peale-valu annab endast vähem märku. toimetan veidi ringi, istun mõned hetked ja siis jälle pikali. ema on mulle söögi valmis teinud, seda vaeva ka pole. aga ikka tahaks veel midagi muud, nagu ikka.

mingite minust mittesõltuvate asjade liikumist ootan ka, nädalaid juba.
ja mõtlen ikka, et peaks oma riidekapile uue, mugavama sisu tekitama. korvsüsteemi või midagi. jajah. unistamine on tasuta 🙂

kodus

täitsa kodus olen olnud juba täitsa mitu tundi. aeg läheb kiiremini, kui haiglas. aga veidi rohkem inimese tunne on ka. kuigi ikka lööb siia-sinna valu, liikumine on vaevaline ja iga liigutuse eel peab mõtlema.
selja tugivöö ostsin ka ära, arst kirjutas nö retsepti sellele ja sain oluliselt odavamalt sellega. hea seegi, muidu poleks küll osta jõudnud. haigus lööb niigi rahavood sassi ja ma ei taha selles mõttes (taas kord) järgmisele kuule mõeldagi. aga küll siis saab. sest haiguse eelis on ka see, et ma ei käi kusagil väga. kui, siis rahulikult jalutamas.

palatikaaslastest peaks ka kirjutama, täitsa huvitavad tüpaažid olid, aga hetkel ei jaksa mitte.