auk seljas

eile õhtul läks see esimene uinumisemoment kuidagi üle ja jäin voodisse vähkrema. servadest juba lahtine haavaplaaster ka muudkui häiris ja lõpuks tõusin üles ja kiskusin selle ära. lasin käega üle õmbluse, siuke eenduv sakiline triip seljal – ja selle ülemises otsas oli korraga auk. ehk siis tuntavalt ülejäänud seljast nagu sissepoole olev asi. bfff. väga ebameeldiv avastus, kuigi ilmselt normaalne asi. ma küll ei kujuta ette, vaevalt see nüüd äralõigatud diskist on, ega selgroos ikka auku ei ole ja enne ei punnitanud sealt ka midagi välja. äkki väljaimetud pekk? 😛
igatahes oli see vastu ööd siuke päris õõvastav avastus, aga igatahes kadus see enneolnud häiriv tunne ära, no uus tuli küll asemele. sain oma mõtted kuidagi sellest eemale ja uinusin lõpuks.
täna võtsin (koos saatjaga ikka) ette väikese jalutuskäigu lähimasse apteeki ja tõin uue haavaplaastri. haiglast öeldi küll, et ei olegi vaja, aga kuna see haav on üsna vöökohal ka, siis on omal parem tunne, kui midagi peal. ja see auk ei häiri siis ka niimoodi.

terve see nädal, mis opist möödas, olen ma kogu aeg natuke nagu uimane või tajun asju läbi kerge loori. parasjagu nii, et toimimist ei häiri, aga tähele panen. rohtusid ma ju ei võta (haiglas võtsin ka minimaalselt, mitte et vastu ööd hulk valukaid + unekas veel peale ja päeval ka nii üht kui teist; ikka ainult siis, kui vaja oli ja unekas jäigi võtmata), nii et ilmselt on see mingi organismi reaktsioon võõrale häirivale olukorrale. muud ei oska arvata.
kaks hommikut on mingi kuklapeavalu ka olnud, selle peale olen ikka midagi võtnud. ilmselgelt pole peavalu nii ammu löögile saanud ja nüüd kasutab juhust.

töö-töö. mul on mingeid otsi vaja, mida saan kodus ilma pikema arvuti taga istumiseta nokkida. haiguspäevade eest teatavasti olulist pappi ei saa.