Rubriik: päevakaja

laupäev, taas?

Posted on by PilleRiin

alles oli ju, eriti siin blogis.
aga kui sa oled pidanud blogi… ee… kaheksa aastat ja natuke peale, siis mingitel hetkedel tekib ikka ‘loominguline kriis’. elementaarne ometi.

igatahes on mul üle mitme aja üksiolemise laupäev ja ma ei ole siiani veel mitte midagi asjalikku täna korda saatnud. täitsa veider. väga ei plaani ka. kuigi ilma vaadates oleks võinud ju minna metsa proovima, kas kannatab saaduseid korjata (vihje seljale). teisalt pole mul ruumi neid saaduseid hoiustada nagunii, nii et tühja ka.
tegelikult veeretan peas mõtet, et läheks kihutaks trammiga NOPi gurmeeturule siiski. see ei ole midagi suurt ja võimast, aga pisike ja, hm, huvitav. vabakal on see mingi roheline üritus, võib-olla võiks läbi jalutada ka.. Sadama turule õllepäevale ei hakka minema, sest kuigi ma õlut ei joo, ostan ma muidu sealt äkki hulga asju kokku jälle – aga tegelikult ei ole hetkel väga vaja lihtsalt. ei veel toitu külmikusse ega raha kulutada.

lapse toa koristamise peale ma ei taha üldiselt mõeldagi, kuigi naaaatuke sai algust tehtud ja täna mõtlen pisut sahtlitele. äkki jõuan kaugemalegi, kui mõtlemine.

ja noh, poeg andis mütsitellimuse sisse. nii et turult hulk odavat lõnga ja vardad pihku.

tundub rahulik päev tulevat..

laupäev, mu arm

Posted on by PilleRiin

nojah, seda pealkirja võib vabalt ka irooniaga võtta.
mitte, et mul laupäevade vastu midagi oleks – nädalavahetused kipuvad lihtsalt väsitavad olema, muud midagi.

tänane ‘programm’ algas küll oluliselt hiljem, kui arvasin. ropp peavalu ei ole hea baas, et varakult liikuma saada. no ja teisalt, enamvähem senikaua tuli vihmahoogusid ka, kuni me ükskord õue saime. muidugi panin ma jalga oma pruunid (hah, selle sügise moevärv!) Nokiad ja võtsime suuuuure vihmavarju kaasa. ma arvan, et sellel on oma osa vihma peletamises, nagu ikka.
igatahes leidsin, et kolm tundi peale avamist ei ole mõtet minna rattalaadele ja ka Nõmme tänavaturg jäi ära (‘aga siin on tihe padukas’, ütles tuttav internetis, ‘nii et sihi tänavast on saanud jõgi, ma pakun.’). ning selle, et Ökomässu raames oli töötuba, mille käigus õpetati kõigest kättejuhtuvast midagi ilusat tegema, nojah, selle lugesin ka linnas plakatilt veerand tundi peale töökoja algust. ei jõua kõigega kursis olla, kui ühel laupäeval toimub NII palju asju.
ja autotuna tuleb neid plaane nagunii sättida.

igatahes, Sadama turg oli kuulutanud, et nad on oma asju ümber paigutanud ja et on sügiskaupa ja et Vana-Torokse on oma letti laiendanud. nagunii on sink otsa saamas, nii et sobis minna küll.
oligi asi kompaktsemaks tehtud. algul oli ka kompaktne, aga see asukoht, onju, see jääb ikka inimeste teest kuidagi kõrvale ja tallinlasel pole tegelikult põhjust sinna sadama poole minna. mul on ikka see hirm, et kui isegi Rotermanni turgu ei saadud toimuma (kuigi sealkandis nüüd ikka liigub juba rahvast ka), siis Sadama turu asukoht on kohati veel hullem. olgu, autoga pole probleemi minna muidugi – aga jälle, sinna peab ikkagi spetsiaalselt minema. aga ma võtan selle tee ikka ja jälle ette, sest esiteks saab sealt tõesti head kaupa (oh, nii häid salateid, kui proua Aino käest, ei oska mina küll linnasm ujalt leida; või seesama Vana-Torokse sink, mis on suitsuahju mitte ainult kaugelt näinud, vaid seal sees ka käinud; Pekero suured vutimunad jnejne) ja teiseks, kui see mulle meeldib, siis ma ilmselgelt peangi seal käima, et ühel kenal päeva ei peaks leidma, et asi kinni on. nagunii nende lahtiolekuajad lühenevad pidevalt.
nojah, niisis oli seal nüüd natuke laiendusi ja ümberpaigutusi. vaatasime taas üle käsitöö, ostsin jupi sinki, talukana täna mitte – suured olid väga ja mul on paar kanatükki kodus. aga küll ma seda kana ka ostan, me saame sealt päris mitu sööki siis. papa Joe juurest ostsin elus esimest korda bulgurit ja kikerherneid, poiss sai ühe trügi maiustusejupi. käsitööšokolaadi pipraga ja kohvišokolaadi sai ostetud – aga maitsenud ma veel ei ole; UUs-Kongo proua Ainolt läks seekord kaubaks värske hapukapsas, kuigi ausalt, see rooma salat nägi seal ka ropult hea välja (mh, ikkagi kana ja rooma salat ja üks caesar? juustu saab ju ka kohapealt). roogitud koha jäi täna ostmata, sest kala peaks ikka üsna samal päeval võimalusel ära tegema. ma väga seda võimalust (targu), ette ei näinud. Gruusia köögi jaoks ei olnud kõht veel piisavalt tühi, küll aga ostsime limpsi: üks virsiku ja teine punase viimanarja oma. saperavi, muide. ehk siis mari, mis on üks Gruusia tuntumaid veiniviimarjasorte, millest tehakse mitmeid erinevaid veine.
kuna Türgi maitse pood oli reklaaminud, et nende juures saab täna kohvi maitsta – ja mitte ainult türgi kohvi, siis astusime sinnagi sisse. teatasin rõõmsalt, et täna pidi mingi maitsemine olema ja müüjanna naeris selle peale, et ta oli just mõelnud, et kes seda facebooki teadet ikka loeb, aga näe.. no ja uuris, et mis kohvi ma muidu teen-joon. selgus, et neil on türgi kohvi tegemise masin ja presskann, käpaga vms varianti hetkel ei ole. nii et maitsta saime küll, türgi kohvina tehtud (aga saime ohtralt piima lisada), kuid anti kotikesega ube kaasa ka, et ikka oma masinaga järgi proovida. jälle, mõnus väikepoe suhtumine. ning nagu nimigi ütleb, ei koosne nende sortiment ainult kohvist.

nii et, nagu aru saada, lahkusime turult kahe täis kotiga. täiesti plaanimatult. ja suundusime Solarisse, sest seal oli mingi mängude päev. mina istusin maha ja laps lippas ringi natuke. peamise aja küll We Play poes. hankis sealt omale uue Lego-kataloogi ja ostsis, heh, oma elu esimesed Mighty Beanzid (no vaadake linki, mina ei oska ka seletada, mis need on) – sest need olid StarWarsi omad, muidugi!

noh, ja mingil hetkel oli ma avastanud, et olen oma telefoni koju jätnud. aga Soomest Eestis viibiv sõbranna pidi just täna minuga kokku saama. nii et mingil hetkel võtsin lapse telefoni, logisin oma google kontaktidesse ja sain sõbrannaga ühendust. oh kui hea, et sellised asjad ikka niimoodi ligipääsetavalt kusagil olemas on, tänapäeva võimalused – sest ma ei ole, hoolimata mitmekordsest katsetamisest, mingi märkmikuinimene olnud. aga kalender-kontaktid netis ja telefonis sünkros töötab mu puhul imehästi.

trammile minnes jäi veel ette üks riidepood, kust poiss sai omale kaks särki, ühe sellise kooliskäimise oma (‘ema, ma tahan selliseid korralike eest nööpida särke, soovitatavalt ruudulisi,’ teatas mu poeg mulle hiljuti. seesama, kellele ma esimesse klassi minnes hankisin mõned sellised, aga kes otsustas mingite üle pea käivate asjade kasuks siis) ja teise sellise igapäevase t-särgi.

ja siis otsustasime, et sööme väljas. mingi kord üsna hiljuti tuli poisiga teemaks, et tema meelest on väljassöömine see, et istumegi õues. tegin talle siis selgeks, et tegelikult on see kodust väljas söömine. ja üks üheksa-aastane peab seda ka ju oskama.
Kalamajja-Pelgulinna on ikka vaikselt tekkinud mingeid söögikohti, ülerahvastatud Boheemi ja F-hoone asemel läksime hoopis vaiksemasse Gustosse Balti Jaama juures. toit on seal täiesti hea ja hinnad sõbralikud. ja lisaks oli eripakkumises spagetid bolognese kastmega (lapsele) ning tallehakklihakotlett (mulle). see on jälle üks koht, kus ma vahel käin, et see ikka olemas oleks. vahel mööda sõites on seal ikka rahvast sees näha isegi mitme laua ümber, aga kui ma sees olen käinud, siis olulist massi ei ole. tore, kui peale meie veel ühes lauas kedagi on..
toiduga läks natuke kaua aega ja laps sõi isukalt ürdivõiga leiva ära. mõne hetke pärast tuli teenindaja taldrikuga, millel kaks kanapirukat ja ütles, et need on maja poolt, et me peame nii kaua ootama (a la carte kohta ei olnud nagu kaua veel küll). kui laps oli oma pirukaga ühele poole saanud, tulidki praed.
ja ausalt, nende kartulipuder oli küll hea (oli kartulipudru isu just ja neil oli see õnneks lisandivalikus), või maitse oli mõnusalt tunda. nojah, eksole, mõni leiaks selle peale, et jõle, nii palju võid – aga see ju hea maitse annabki!
kogu selle võiku ja piruka peale jäi laps oma pastaga muidu hätta, aga päris järgi jätta ka ei tahtnud, nii lasime kaasa pakkida. nähes, et üks pirukas on järgi, uuris teenindaja, kas soovime seda ka kaasa. eksole, maja poolt pirukas pakiti ka kenasti kaasa!

õhtul enne kuute olimegi kodus tagasi, siis tuli sõbranna. muuhulgas sain tunnustust oma viimase aja pidevalt asjade sorteerimisele – ta ütles, et mu korter tundubki suurem, kui ta kunagi arvanud on. ma ise tunnen, et siin on veel palju teha, kuid selline tunnustus vahele annab jõudu edagi tegutseda 🙂

ja nüüd istun siin väsinult.
ei jaksanud ma täna enam last utsitada ka (no nt sõbranna kõrvalt), et ta täna mõne kooliasja ära teeks. jaa, pühapäev on ees – aga kui ma mõtlen, mida kõike homme peab (või kas kõikejust peab, tahan äkki? või ikka pean? ma ei teagi..) ära tegema (ja et muidugi laps tahab õhtul Simpsonite pikka filmi vaadata), siis ei ole hommegi üleliia aega. ilmselgelt lapse toa suurkoristuseni jälle ei jõua..

aga nädalvahetused on ju toredad? küll nädala sees jõuab puhata 🙂

andke aega!

Posted on by PilleRiin

mul on hetkel päevakorras see igavikuline küsimus: kuhu kaob raha (ja muuhulgas ka aeg) ja kust tuleb tolm (ning muuhulgas ka pesemata nõud – viimase puhul ma siiski aiman).

selgus, et hetkeseisuga laps ei jõua muusikakooli noodiõpetuse algtaseme tundi, sest ta koolitunnid lõppevad umbes siis, kui see algab. esimene kord läheb teise taseme tundi siis – aga kuna ta midagi ei tea, siis ma ei kujuta ette. ning sealt tormame pilliõpetaja juurde tutvust tegema. tore, et ma ise vaba olen vähemalt, et temaga ringi lipata. aga see graafik päris nii ei jää ka, õnneks. kuigi mul pole midagi selle vastu, et tal mõlemad tunnid ühel päeval on. ise majad vanalinna eri otstes on muidugi nats keerulisem.

kirbuturg, jaama turg, Uue Maailma päevad täna. seekord üsna saagirikas käik. kõik said midagi.
muuhulgas valis laps täiesti ise omale Disney loodushoiu raamatu ja oli ülirahul.
ahjaa, lisaks (lapsega meenus) juhtus täiesti võimatu asi: ma läksin eile lapsega poodi ja sain talle kaks paari velvetid kooli jaoks + mõne särgi ka. okei, velvetid on laiad, aga ta ise arvas, et vööga saab hakkama. loodame siis, et saab. sest on pükse, mille puhul ei aita vöö ka. lisaks muule oli hind ka normaalne. ning nagu ikka, mul ei olnud plaanis sinna poodi minna, aga kuna ma pidin natuke aega oma ööbijaga kohtumiseni parajaks tegema, siis astusime läbi, niisama.

napilt tuli pähe, et homme on traditsioonilin ePaldiski-üritus. peaaegu et plaanisin homse osaliselt täis. no õnneks pole midagi kapitaalset. lihtsalt pean nüüd mõtlema, kas teha kook täna õhtul valmis või tõusta homme tunnike varem, kui muidu peaks..

õpikud, ümbrispaberid, kilekaaned.. jaja, küll jõuan!
ja küll ma siis jõuan puhata ja mängida ka 🙂

esimene koolipäev, taas

Posted on by PilleRiin

väga väsitav, peaks ütlema. nüüd sain siis ka maha istuda.
eks oma osa on selles, et ma ikka ja jälle kraamin ka. ma ei tea, ma ei saa siin iialgi asju nii korda, nagu ma sooviksin. aga ma üritan vähemalt.
kodu on õunu täis, ploome on ka.
laps näib ülikonnas väga asjalik ja suur välja, aga homme on tema jaoks tähtsam päev, siis on musakooli avaaktus.

kevadkoristus

Posted on by PilleRiin

ma olen viimastel päevadel peamiselt koristanud. tähendab, mitte selles tolmu ärapühkimise mõttes, vaid pigem sorteerinud ja ümber paigutanud. asju. mida on ilmselgelt liiga palju ja osa on seega ka prügikasti või vanakraamipoodi paigutunud.
aga see tööpõld on veel lai. täna näiteks tunnen täiega, et olen üle pingutanud. selga annab tunda. kuigi, ma peaksin selja järgi vist üldse pikemalt puhkama mingi aja.

nii et täna siis ei tee suurt midagi. turul käisin ja seega tahab kala tegemist; sorteerin lapse kunstiteoseid alates lasteaiast ja üritan need ära paigutada; lilled pean homseks hankima ja ühe tiramisu keeran ka kokku.
mis meenutab mulle ühte tuttavat, kes oma meelest ei tee ka kunagi midagi, aga ometi sebib nagu kogu aeg midagi toimetada. kui nüüd veel mõelda, siis on neid mitmeid.
aga mina ju ei ole ometi selline, sest ma hetkel just lebangi täiesti niisama voodil. isegi ei koo ega heegelda – aga raamatu võtan küll ligi vist.

nädal vahetatud

Posted on by PilleRiin

üks tuba on tänaõhtuse tapeetimise ootel, lõpuks ometi. eks muud uuendused seal tulevad aja jooksul. peaasi, on algust teha – ja teha seejuures iga etapp korralikult, mitte nö ajutiselt (ajutised asjad on kõige püsivamad, teadagi).
kõik muu on sellevõrra rohkem segamini.
väsitav. selg oli õhtul kange. ma tean, et ma ei tohiks selliseid asju teha – aga kes ja millal siis teeb? küll ma jõuan puhata ka.
järgmised kaks nädalat on ettenähtavalt tihedad.
aga siis tuleb kooliaja-rutiin. mis on kohati hea.

neljapäev, endiselt suvi

Posted on by PilleRiin

lugesin ajakirjast, kuidas Margit Hakomaa kirjutas midagi, et tema ei ole raha ori, raha on tema ori. ja et ta teeb asju, mida ta tahab, neid on hea teha.
kes seda viimast ei teaks? ainult mõnigi meeldiv asi eeldab rohkem materiaalseid võimalusi, kui on. kõik ei saa lahutusega miljoneid, et seejärel viia ellu südameläehdasi projekte.
ah, muidugi saab ka odavamalt. aga ma ei taha ka laenule üles ehitada asju.
leidsin selle taustal, et isegi oma väheste võimalustega ei ole ma siiski raha ori, vaid tegelen ka päris palju lihtsalt meeldivate asjadega, või laisklen niisama. mis on, muide, tänapäeva läänemaailmas ka täiesti omaette oskus.
projektid jäävad mingisse teise maailma.

samast ajakirjast lugesin, et eestis on lapsi üksi kasvatavaid emasid kõige rohkem, 7% rahvastikust. nii vähe?

täna käisin pediküüris, maniküüris, OKOs ja juuksuris.

olen juba harjunud sellega, et sinu valikud söögikohtade osas on alati head ja huvitavad.

kuu aega suve

Posted on by PilleRiin

sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.

nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.

eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju 😛
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.

mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.

viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.

kesksuvi

Posted on by PilleRiin

jah, see juuli, kesksuvine juuli. kui päike käib kõrgelt, päevad on pikad, aga enam mitte värsked, taevas on pleekinudisinine ning teemaks on kirsid ja vaarikad. august oma pimedate, tähti täis öödega tundub veel kuidagi kaugel olevat ja aega on lõputult.
juuli.
kesksuvi.

***
olen lapse just ära viinud ja koju tagasi jõudnud (pfff, jalutada pole viga, aga maa on natuke liiga pikk ja trollis läheb palavaks ära), kui laps helistab ja teatab, et unustas telefoni koju, et kas ma saan selle talle ära tuua. ütlen, et mõtlen natuke.
enne, kui ma väga sügavalt mõtlema jõuan hakata, helistab lape uuesti ja küsib, et kas jalgratast ei saaks siis ka tuua. et teisel lapsevanemal on mingi plaan sellega.
mul lööb juhtme kokku selle peale (mina oma taastuva seljaga pean logitseerima, püüdku olla!) ja teatan lapsele kenasti, et mul ei ole midagi selle vastu, et ratas tema juurde saab, aga püüdku nad ise lahendus leida, kuidas just. et mina nüüd ei hakak küll trolliga, ratas näpus, sõitma veel ühte ringi.
laps ohkab õnnetult ja lepib olukorraga.

mina, tubli ema, muidugi leian lahenduse (haa, kasutan selleks ühte logistikut – ei, mitte lahenduse leidmiseks, logistik ongi lahendus ise, auto ja hea sõbranna näol!) ja õhtul saab ratas lapsele viidud. kiiver ja telefon ka.

***
rattast. laps on rääkinud, et talle on vist suuremat vaja.
on vist jah, kasvab ju. laps siis. ratas mitte. ma siiski ei ole veel suuremat otsimist ette võtnud, sadulat saab veel natuke kergitada. tubli ratas, sai kasutatuna odavalt ostetud ja poolteist aastat kenasti teeninud. kindlasti teenib järgmist omanikku edasi.
aga olgu.

täna, teine sõbranna, vanakraamipood. jalgratas. õigemini on neid seal neli tükki, aga üks on väike, üks suur ja ühe praagin raami-värvi tõttu välja. jääb sõelale üks. mudel sobib, käiguvahetused näivad töötavat (vajalikud junnid seal hammasrataste juures liikusid küll), pidurid ka. lükkan ratast, aga midagi on nagu imelik. hm.
hakkan pedaali ringi ajama – ja see käib ülestulles vastu tagaratta kahvlit, seda, mis sealt keti kohalt tuleb. st, mitte ei käi lihtsalt vastu, vaid jääb kahvli taha kinni.
jõllitan ratast veel, tagumine poritiib on mingi mõlgiga ja kui nii vaadata, ongi raam nagu natuke viltu. samas mitte kohearusaadavalt.
igaks juhuks küsin müüjalt hinda ja, saanud üllatava vastuse, teavitan teda ratta olukorrast. müüja noogutab ja ütleb, et jah, need kõik on sellised, mis tahavad natuke nokitsemist.
võinii. kas kõver raam ikka kuulub kategooriasse ‘natuke nokitsemist’? selle puhul pole ju kindel, et selle üldse kunagi korda saab, nii palju, kui ma teemat adun? ehk siis, kui peaaegu niisama saaks, võiks ju võtta ja proovida, aga selle (mitte küll soolase, kuid mitte ka just odava) hinna eest ei hakka ma ostma asja, mis võibolla jääbki kasutuna ripakile.

***
tuleme sõbrannaga, logistikuga, ratast viimast ja mulle tuleb mõte, et hüppaks läbi teelolevast ehitustarvete poest. magamistoas peaks tapeeti vahetama, kümne aastaga tüdib ära.
jalutame ringi, vaatame tapeete, arutan, mis võiks sobida ja kuidas. mõni on igav, mõnel on hind kõrge (jajah, paari tapeedirulli hinnaga oleksin selle jalgratta saanud ostetud!) – no üldse, ma ju tean, remonditegemine on väga kohutav, ma ei leia kunagi seda, mis mulle meeldiks. et mul on nagu enamvähem mingi tunne, mis võiks olla, ja tavaliselt seda muidugi ei ole. lasen kuude kaupa mööda poode ringi, enne kui midagigi sobivat leian. jaa, ma olen seda oma elus kogenud korduvalt.

aga siis, korraga, mingite allahinnatud ja jääkide kastide juures torkab silma üks rull. õigemini üks rull ja kaks jääki. muster selline, mida eespool sai arutatud, et see oleks hea – aga värv veel parem, kui ennenähtud!
otsimise peale leiame sobiva teise tapeedi ka, sest esmaleitu on seda tüüpi, millega kogu tuba ilmselgelt ei kata, vähemalt mitte sellist pisemat tuba. ka allahinnatute kastist.
siiski jääb me mõte kinni selle kahe pooliku, ilmselt näidiseks olnud rulli juures, mis ei ole kiles (ja millest üks tundub mahu järgi küll peaaegu täisrull olevat). püüame kinni ühe müüja, kes lahkelt ütleb, et lahtised rullid saab tasuta kaasa, maksma peame ainult selle kilesoleva eest. tasuta?!? tänapäeva poes?
esimene mõte on, et ‘ei saa olla’; aga tädi võtab taskust markeri, kirjutab rulliotsale ‘tasuta’ ja nii me, rullid näpus, kassasse lähemegi. võtan teist tapeeti ka mingi suvalise arvu rulle (pigem rohkem kui vähem), sest ma ei mõelnud ju üldse, et ostmiseks läheb, ja tuba on üle mõõtmata (no enamvähem ma siiski panen seinte pikkused paika, voodiga suhtarvus, eksole :P) ning maksan ära. hinnaks umbes ühe rulli normaalne letihind. st, kogu selle hunniku hinnaks. korralik, kvaliteetne, ilus. selline, mida oleksin muidu pidanud kuude kaupa otsima.
rõõmustame koos sõbrannaga.
vahel võib mul ka vedada.

***
sulgemiseelselt turult odavalt ostetud pool kilo kirsse (head ja plekivabad) on tänase päeva boonus.

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

Posted on by PilleRiin

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.