arusaamatu..

läksime lapse ja ta uute suuskadega õue, kena ilm, proovime siis järgi, kuidas on. ja no tee mis tahad, ei saa suuski jalga. saapad on teise-käe omad, profiil ometi sama ja visuaalselt on kõik korras. aga no ei käi seda klikki, et nüüd on klamber lukus. selline tunne jääb, nagu saapal oleks see pulk natuke jämedam, kui klambrisse mahub – samas, no mismoodi see saab olla nii, lisaks peabki ju tihkelt käima, et suusk ei loksuks.
proovisin aidata ka, ei midagi.

kodus nüüd katsetasin ise. saabas läheb õnneks mulle omale õhukese sokiga ka jalga.. no nagu hakkab minema klambrisse, kuid ikka sama, ei lähe lõpuni, et klamber kinni saaks.
täiesti arusaamatu.

lisaks ei suutnud mina neid suuski ja keppe omavahel kompaktselt ära ühendada, nagu need olid, kui lapse nendega tuli.
ema või asi..

nädalavahetus lõõgastudes

lõõgastumise nädalavahetusel tõdesime sõbrannaga, et miskipärast eeldatakse, et romantikapakett on kahele vastassoost isikule 😛
igatahes, juhtus nii, et sel nädalavahetusel käisime sõbrannaga Rakveres “romantikat tegemas” 🙂 muidugi, tühja see romantika, paketivalik lähtus ikka kainest mõistusest; mis parata, et sobivaim pakett just see juhtus olema.
aga no näiteks massaaži minnes (sünkroonmassaaž kahele inimesele ühes ruumis :P) üritasid käbedad pisikesed pilusilmsed massööritädid rebida endaga kaasa sõbranna ja ühe oma protseduure ootava suvalise meesterahva. ma ikka pisin päris mitu korda ütlema, et ei, mina olen K. kaaslane. vaene mees ei saanud üldse aru, mis toimub. lõpuks õnnestus meil ikka asi selgeks saada ja tädid siis vabandasid ette ja taha. aga mind jäi piinama see, et äkki oli sel mehel mingi pikem massaaž nt, sel juhul oleks igati sobiv vahetus olnud 😛
tuba oli ka vinge, ikka mingi sviit: kaks tuba ja mullivann (mida me ei jõudnudki küll proovida :P).

aga no üldiselt, see, et soola-aurusaun on kadunud, ei mahu mulle endiselt pähe. toit on Mezzos vankumatult heal tasemel ja seega tasub igal juhul õhtusöögiga pakett võtta (muidu võib ju seal ka süüa, saab kogu a la carte menüüst valida, aga meie arvutuste kohaselt tuleb eraldi ostes igal juhul kallim). õhtusöögi lõpupoole vajus küll kõrvallauda mingi väga labaselt lärmakas seltskond, mis üldist meeleolu natuke rikkus, aga me saime sealt peatselt tulema. selle seltskonna lahkumist oli küll hiljem kuulda (tuba oli meil just välisukse kohal umbes). aga no sellised kliendid ei sõltu söögikohast kui selliselt
majutusega paketid, muide, kipuvad kehvemaks jääma, sellessamas romantikas oli veel mõni aeg tagasi kolm hoolitust, nüüd vaid kaks.

üllatav oli see, et nädalavahetused on paksult rahvast täis (sõbranna bronnis selle asja ürgammu) ja kõlas peamiselt eesti keel, ehk siis keskmine klient ei olnudki soome pensionär, vaid lastega eesti pere.
muide, tagasi sõites käisime ka nt Vihulast läbi ja seal oli spaas öeldud, et neil on samuti nädalavahetused väga täis kogu aeg.

enesemüümise oskus

kui ikka sabatunne mingi asja vastu röögib, siis on mõistlik kuulata. saab olemise paremaks.

täna on juba suhteliselt soe, kuid mina olen päev otsa külmetanud. ööseks kraabin kõik vähegi pädevad katted omale vist peale.

sõbranna soovitas, et ma peaksin hakkama raha eest pildistama. no et neid fotograafe on ju päris palju. jah, tõesti, ma mingi päev vaatasin miskit soodukat, kus paar aastakest pildistanud inimene peab end ägedaks tegijaks. mina olen veteran sellise kõrval – aga end müüa ei oska kuidagi. mitte, et ma selleks kuidagi vaeva oleksin näinud. isegi labast portfooliot ei ole ma kokku pannud. ja just selliseid inimeste pilte on mul vähe siin.
aga ma ei oska hakata end kuidagi lambist ise kiitma ka. või mingeid spetsiaalseid ninnunännupilte tegema. või veel midagi sellist.
stuudios tahaks veel pildistada hoopis.
ja üldse peaks lihtsalt rohkem pildistama. inimesi.
kes tahab? 🙂

lumevalgustatud

lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.

eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.

täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.

kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.

õhtu

ei midagi üllatavat. isegi, kui ei plaani jõuluks midagi ega aastavahetuseks midagi, kuhjuvad ikka mingid tegevused. ehk ma lõpetasin umbes nüüd ja mulle avaneb vaade lakke.

aastalõpu käsitöödest

no kurja küll, ma harutasin teist korda oma heegelkübara serva üles, sest kippus lokkima. muidugi heegeldan ma seda peast, sest ma ei suutnud ühtegi normaalset (ehk siis skeemina esitatud) juhendit leida – ja teisalt, mis seal ikka juhendada väga. kuigi mugavam oleks muidugi, kui ma seda serva päris katse-eksituse meetodil tegema ei peaks, sest harutamine on väga totter ja demotiveeriv ikkagi.
üldiselt jäävadki mul paljud käsitööd selle taha, et kui ma korra midagi harutan, siis.. ja valmis peab ka tegema kiirelt korraga.
samas on mul käsitööga see lumehelbeteema ka. et peaks ikka veel tegema. aga nüüd tuleb küll müts enne valmis jõuda.
kui ma mõtlen, siis viimasel.. ee.. kahekümnel aastal olen ma peamiselt mütse kudunud-heegeldanud. aga selle aja peale ei tule mütsi aastas ära. lumehelves aastas juba tuleb 😛

kuid enne edasiheegeldamist (kolmas katse) on hoolekogu koosolek. nagu kuulen, on väljas jälle ‘tore’ ilm ehk mingit asja sajab vastu akent taevast alla. välistemperatuuri arvestades ei ole see lumi küll mitte.

mõttekesi

jäin mingi hetk mõtlema, kas see, et mul on totaalne motivatsiooni-jms-puudus siia kirjutamiseks, on hea või halb? ja mida see üldse näitab? või et miks see on?
aga vastusteni ma ei jõudnud. eks ikka on aegajalt nn loominguline kriis. kui ikka ei tule tungi peale, siis ei kirjuta ka. fotodega on sama.
kõige suurem hirm on, et ma olen saavutanud mingi mugava rahulolu – teatavasti inspireerib mind rahulolematus rohkem. selline mugav rahulolu aga tähendabki ju, et ma ei püüa kusagile?
igatahes.

õues ei ole lund, nii olen ise lumehebeid heegeldanud. teeks mõne veel ja kinnitaks aknale?
piparkooke tegime. pool tainast oli selleks ajaks söödud. peale kookide tegemist tõdes ka poeg, et tore on neid teha, aga taigen maitseb ikka paremini 😛

üldiselt, lund oleks ikkagi vaja. ma arvan, et siis tõuseks igasugune motivatsioon. hea vähemalt, et ma ‘süüdlase’ olen leidnud, või mis?

mis talv see vihm on?

hommikul juba oli siinseal hõikeid, et noh, lumeootajaid, saite!
aga ei saanud midagi. lumel ja lumel on vahe. see, mis praegu toimub, on just see, mida mina ei taha. ehk meie talve halvim variant – hall, soe ja lögane. meie kliimas loota kuiva ja sooja talve on ometi ju mõttetu. et ongi kas selline jälkus või siis nagu paar viimast kena talve, lume ja külmaga. no oli jah kohati lund palju ja mõni liikumine raskendatud, aga vähemalt ei olnud jalad kogu aeg märjad (olgu, mul on ka saapaid, millega ei ole) ja kogu aeg ei tulnud mingit tatti taevast alla. ning vastik niiskus ei pugenud ligi. sellise mõnekraadise külmaga võib tihtipeale palju vähem riides olla kui mingi vastiku nulliringis lögaga, näiteks.
ja muidugi on jahedamate temperatuuridega kõrgrõhkkond ehk päike, lumi omakorda teeb olemise valgemaks – eriti just hämaral ajal. mida praeguse madalarõhkkonnaga on enamvähem päev läbi kõik on ebameeldivalt ühtlaselt must ja hall. pidevalt.
pole ime, et sellise ilmaga (ja liiga jaheda magamistoaga, sest, kurja, see kesküttesüsteem ikka jamab ja jamab) ongi mingi nohutunne kogu aeg sees.

murphy – ja natuke haiguslugu ka

nojah, ma olen nüüd selle nädala jooksul saanud vähemalt kaks erinevat varianti, kuidas PÖFFile odavamalt saada, sõbrapiletid vms. teoreetiliselt oleksin võinud ühe nendest saada reedel, praktiliselt ei saanud.
tore on.
sest rohkem ma sinna ilmselgelt ei jõua.
noh, nuuskan edasi või midagi. ja püsin kodune.

olen muide mõelnud aina enam sellele, millele CV vihjas – et midagi on siin mu kodus, mis mulle halvasti mõjub. kui täna hommikul välja läksin (pekki, kuidas ma ei tahtnud, aga ma ei hakanud tõesti varahommikul üritama seda asja edasi lükata), siis peale kahte tundi soolvee pihustamist ninna (toas) aevastasin ma neli-viis korda (õues, kus täna hommikul oli ikka täitsa niiske) ja peale seda oli tükk aega enamvähem talutav olla.
äkki on siin kuidagi kuiv? sest kui ma mõtlen, siis enne siiakolimist ei olnud ma pooltki nii tihti tõbine.
aga mis ma nüüd siis teen? viskan kogu aeg märgasid rätikuid radikatele või? see näeks päris ilge välja.
mingi imelik õhuniisutaja (vanaaegne, suur ja mölisev) on mul küll ka.. katsetaks või?

oh.. homme oleks küll nagu viimane aeg siia mõni pilt ka panna taas.

kiirülevaade siis ka

ma ei jõudnudki kaugele. lähikonna kaltsukates sain rahast lahti, võtsin ringi ette jalutades, mõnus oli.
osa lapse väikseksjäänud riideid sain ära müüdud (aga neid on veel), kanatiivad on ahjus (ja ausalt, mismõttes on retseptis kirjas, et ‘Line baking pan with foil.’ – kõik see nahk jäi nüüd fooliumi külge kinni ja mis on kanatiibade mõte, kui mitte nahk??. õnneks sain ma mingil ajal sellele jaole ja päästsin vähemalt osa).
kudunud veel pole, sest selili ei tule see hästi välja. ahjaa, ja kududa on hea, kui telekast midagi mängib. aga hetkel ei ole sealt küll midagi sellist tulemas, mida vaadata tahaks.

tõesti veider vaikne laupäev.