inimene õpib kuni elab ning absoluutselt alati on võimalik midagi uut kogeda. mitte kunagi ei ole olukorda, et ‘kõik on ära tehtud’. mõni nendest tegemata asjadest on veel väga kättesaadav pealegi.
näiteks seista kaks päeva Raekoja platsil laadal leti taga (mitte leti ees) ja müüa mustikaid.
‘ema, mismoodi sa veel seista jaksad?’, küsis poeg, kui me koju jõudsime ja ma veel natuke köögis toimetasin. tema oli ka mõned tunnid jalul, kuigi kõndis mujal ringi. mina peamiselt seisin. ja ma ise ka ei tea, mismoodi ma veel jaksan.
aga, nagu eilegi, kui juba korra pikali visata, siis enam püsi ajada ei taha küll.
ja eilne päev oli ikkagi lühem, vist viie tunni ringi, täna üle seitsme tunni.
nagu seismisest üksi vähe, tammusin omaette rõõmsalt leti taga tantsida (sest kui muusika mängib, on kõige jubedamad tuimalt morni näoga istuvad kaupmehed) ning hõikasin kolmes keeles inimesi ligi. suheldud sai umbes neljas ja tänatud .. ee.. veel rohkemates keeltes. järgmiseks korraks tuleb hiina ja jaapani keel ka vist ära õppida, lisaks vajalikule hispaania-itaalia-prantuskeelsele sõnavarale. muidugi, kes tahtis, sai aru piisavalt. aga ise ei saanud teiste vastustest väga aru.
inimesed, sadu inimesi.
jättes kõrvale kerjused (oi, poiss sai tigedaks, kui meie leti ees seisis mitu minutit, oodates, kuni kõrvalletis äri ajava turisti tähelepanu saab – aga me ajasime ta kurjalt ära), kes seal ikka aktiivselt tegutsesid, olid reeglina kõik toredad. muidugi, ikka oli neid, kes leidsid, et see ei ole normaalne mustikas ja arvasid, et hullult väetist saanud marjad (ei ole, üleminek mahetootmisele on praktiliselt läbi ja märgiõigus kohe-kohe käes) või ei maitse on täitsa vale; peamiselt siis kohalikud vanemad inimesed. väike selgitustöö ja tõdemus, et need tõesti ei ole metsamarja maitsega, käisid asja juurde.
neid keskealisi turistidest paare, kes ostsid algul ühe topsi ja siis teise juurde, sest naine ei andnud mehele :P, oli mitmeid. või neid, kes ostsid ja siis tulid veel ühe ringi ja siis veel. või kes lausa kilekotti palusid laduda, hoolimata sellest, et meil kaalu ei olnud.
püreesid läks ikkagi ka, kuigi meil nende turustamiseks head nippi ei olnud. aur kulus peamiselt mammudele ära. siiski tekitasime tänaseks kenad neljakeelsed sildid ka püreede kohta. ning jah, nende peremehe tehtud puulabidate kohta ka, mis said igaks juhuks kaasa võetud ja millest ka kümmekond müüdud sai.
aga suhkruta jõhvikapüreed topsist proovides niisama ei pruugi see tõesti isu tekitada, kui ei tea, millega tegu. ma eile õhtul korra mõtlesin mannavahu tegemisele ka, aga jaksasin ma siis.. igatahes läks mustikapüree veidi kergemini. turistid võtsid püreesid vähem, klaastaara, raske, nagu täheldati. samas on nõme sellist asja ka plastikus müüa.
üsna ootamatult olid püreede peamised ostjad keskealised vene keeles suhtlevad turistid ja kohalikud pensionärid.
aga peab natuke mõtlema, kuidas püreesid siiski paremini nö arusaadavaks teha.
üks restorani kelneripoiss käis ostis meilt paar raksu mustikaid ja lõpuks püreed ka. naersime, et ju neil seal restos nii head asja ei pakuta 🙂
veel tähelepanekuid järgmiseks korraks: kaasa tool ja veepudel; sildid mitmekeelsed, rohkem fotosid põllust ja mõelda, kuidas neid kinnitada; võib-olla ka kaal? (aga siis peab see olema taadeldud, nii et võib-olla ka mitte); kaelaskantav lett, et käia ringi ja pakkuda 🙂
ning söök tuleb osta III Draakonist või laadalt 🙂
ja ma ei saanud jätta norimata tüdrukut, kes Lõuna-Eesti laadal oli leti taga Pühalepa (jaa, see triip on mul siin blogi päises!) riideis 😛
mul on ikka vaja kena pisikest pirukavormi. selle punasesõstra-beseekoogi tegin hoopis ahjupoti põhjas. poolest kogusest ehk ühe munaga 😛 kahele paras. muidugi, ma olen magusa koha pealt koba, ei mõõtnud kõiki koguseid täpselt ja põhi tuli nats pudisev. aga maitselt hea, magus ja hapu on tasakaalus.
kohutav väsimus. selline päev, et kuni tegutsen, siis jaksan. aga keset päeva juba ütlesin, et ei, ma ei istu, sest siis ei jaksa tõusta.
‘you have best marketing I’ve seen around here‘ tõstis muidugi tuju. kuigi ma ei teinud oma meelest mitte midagi erilist. aga ilmselt eristusime keskmisest.
koju jõudes tajusin, et õues oli ikka päris külm.
kass on elusam, aga ikkagi vaatab isegi oma lemmiksööki kuidagi kahtlevalt.
igatahes, Leib Resto ja Aed sai lapse pool heakskiidu. ausalt, mul on vahel tunne, et teda võiks saata Meisterkoka saatesse ka mingeid toite hindama; mina olen tema kõrval väga nõrk toiduarvustaja 😛 (okei, temaga läheb lihtsamaks, kui tead, et šokolaad on lemmik). aga jah. Leiba tasub minna ka Julia-Maria pilte vaatama, need sobivad sinna imehästi.
tegelikult on kassimure ka.
täna ta on juba reipam, aga eile õhtul olin ma kohutavalt mures. sest ta ei reageerinud uksekelladele ja üldse oli peidus, silmad hallid ja ise löts. söömise-joomisega kehvasti, kastilkäimisega ka. paar korda viisin süles kööki ja olin moraalselt juba enam-vähem kõigeks valmis.
täna on, nagu öeldud, veidi reipam, aga söögikauss lemmiktoiduga on ikka natuke liiga täis ja vee koha pealt olen ka mures. kuna ma aga suure osa päevast ise eemal olin, ei tea ma ka täpselt. veidi on veetase joogianumas langenud.
uurisin juba loomakliinikute tasusid ka ja noh, võin tõdeda, et hambaarstidele jäävad veel alla veidi. kuni asi tõsiseks ei lähe.
hetkel ongi selline kahevahel olek, et kas siis nüüd minna arstile või mitte. väliselt on ju kõik korras, temperatuur normaalne ja täna juba silmadki peas. oeh.
aga muidu, no piisas ka logelemisest, täna sai toimetatud küll.
keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.
murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.
kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.
laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.
täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.
(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)
puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
palliga vette
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
rannarahva spa
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
kuuekordne köis ja õnnenael
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
otse aiast 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
vaarika-martsipani-toorjuusturull
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
nojah, päris naljakas on nüüd õhtul lihtsalt kodus vedeleda ja mittemidagi teha. kuigi ma tean väga hästi, et sellist aega on ka aktiivse tegutsemise kõrvale vaja. samas aeg iseenda jaoks on nii üks kui teine. puhata ja mängida, teadagi 🙂
sest äkki sügisel on selleks vähem aega?
ma nüüd võtsin kohe pikalt hoogu, et kirjutada. sest viimase kümnekonna päevaga, mil ma olen suures osas olnud harjumuspärasest tsivilisatsioonist (loe: Tallinnast) eemal, on muidugi väga palju toimunud. lausa nii, et ma juba muigasin, et mu poolest võib suvi nüüd otsa ka saada, sest mul on umbes kõik tehtud. ka need tegevused, mis aastaid on pigem augustis olnud. et ehk Lätis ja Marjasoos ära käidud. kummalisel kombel olin ma nende vahel isegi oma 27 tundi Tallinnas. ma ei saa öelda, et kodus, sest üsna suure osa sellest ajast olin ma lausa tööl.
nii et nagu ma kevadel juba pakkusin, tuleb suvi (ja eriti juuli) tihe – kuigi kõik ei ole just samad plaanid, mis siis olid.
igatahes.
kogu tee Riia lähistele olin ma roolis. teadagi, mulle meeldib ju sõita ja selles mõttes oli sõbranna õnnetu kukkumine minu jaoks natuke hea.
lõunasöögipeatus Pärnus oli ühe komisjonipoe kõrval, kuhu me peale sööki pojaga läksime. meie toidud toodi varem ja seega lõpetasime kiiremini ning ei jäänud ootama. nojah. akordion jäi ostmata (nali, see ei olnud plaaniski), kuid Ojakääru Džässmuusika sai mu poja omaks ning ta enamvähem röögib, kui ma üritan seda puudutada.
Saulkrasti rand
Saulkrasti Jazzile jõudsime lausa paaril õhtul. jälle vedas, et meile auto usaldati, muidu oleks just tagasisaamine olnud veidi problemaatiline. kuigi Riia lähistel käib ronge ikka tegelikult mõnusalt tihti, mitte nagu meil siin. laps muidugi ei saanud küsimata jätta, et kui nad Lätis neid elektrironge toodavad ja perroonid on madalad, miks nad ikka siis veel kõrgeid ronge teevad. no mina ka ei tea. sest tootmisprotsessi muutmine on kallis?
Raimonda Macata Quintet RM5
kontserditel oli poeg muidugi sillas. üllatuslikul kombel tunnistas ta lemmikuteks bigbändid ja selle Raimonds Macatsi kvinteti (nimetähtede kattuvus poja omaga on kokkusattumus :P). ometi oli seal noortebände, mis tegid ju iseenesest lihtsamat muusikat. aga ei. ma olen juba tegelikult aru saanud, et ta võib üsna keerulisi asju kuulata, kui vähegi tahab.
ma muidugi ei tea, kui palju teda mõjutas see, et Raimonds on ka Villu Veskiga koostööd tegev artist..
samas oli veider see bänd, mille tasuta kontserti ühel päeval kuulasime. nimi La Petite Paris vihjas küll, maitea, võibolla teatavale salongimuusikale, kuid, oh õudust, sisuliselt oli tegu suures osas soome laevadelt tuttava humppaga või millegi sarnasega. isegi päris toredad lood esitati mingis üsna veidras seades, mis ikka ja jälle meenutas Lauantaitansse (kunagi oli mingi sarnase nimega saada Soome telekast, sel ajal, kui ametlikult seda vaadata ei tohtinud. mingi bänd mängis ja inimesed tantsisid, ikka soome-stiilis tangot jms, mis, teadagi, erineb väga sellest, mida muu maailm teab). eks oma osa oli sellel, et bändi juhtliige oligi Soomest.
Ecolines oli täiesti okei, eriti nende imelikult odav piletihind. aga võileiva ootamine tunnike ei olnud seal okei. nad ei pidanud seda ju tegema ometi.
Suur-Emajõe algus Jõesuus
kuigi Läti see osa, mida ma tunnen, on täis luitemetsi ja liivaranda, on meie oma pisike Eesti kesksuvel ikka täiesti vapustav. keskpäevane juulipäike on pleegitav, aga õhtul on värvid pehmed ja soojad. sellistel hetkedel on mul kahju, et kaameratega natuke kehvasti on.
saunamaja oli tuttav ja ootel, uus elumaja algul natuke võõrastav – sisseelamata. köök tegi kadedaks.
nahkhiiri veel ei liikunud, sirtsud olid veel üsna vaiksed, suur korje oli alles algamas.
kukeseenesaak
õuealune oli kukeseenepoisse täis, pererahva lahkel loal võisin need ära korjata. natuke saadeti kaugemale ka, üks jupp juhatati kätte.
mul on nende metsaskäimistega väike probleem, st suvaliste metsadega. et kui ma asustatud kohas viskan korra kaardile pilgu peale ja muudkui orienteerun, siis mets suudab mind üllatada. oma meelest liigun ühes suunas ja tean täpselt, kus on auto või mingi muu orientiir – aga no ei ole! liiguvad vahepeal ära! et ehk ma suudan toimetada metsas, kui mul on kas keegi kaasas, kellel on sealne kohataju parem või kui mets on piisavalt hõre, et orientiir näha on.
ja vot selles mõttes on Marjasoos hoovi peal ja lähiümbruses korilusega tegelemine meeldiv ja ohutu (siinkohal mainin, et ega võõraid sinna niimoodi ei lubata mitte). seeni korjates olid lausa mõned hetked, mil maja ei paistnud, aga siis tuli kuuse tagant välja astuda 🙂
mustikaverine käsi
‘ema, sul on oodata karmi kättemaksu, sul on käed mustikaverega koos!’, teatas poeg mulle ühel hetkel. tõesti, mõne männi ümbert olin ma ‘mõrvanud’ mitmed mustikad. ega seal aru saada ei olnudki, et keegi noppinud oleks. madala pingi oleks pidanud saunast tooma, jalad väsisid ühe koha peal kükitamisest ära.
meenutasin vanaema, kes juba siis, kui ta liikumine oli problemaatiline, Hiiumaal sugulaste juures jalutaski karkude ja taburetiga metsaserva (mis oli üsna maja kõrval), korv veel ka näpus ning siis tabureti abil seal mustikaid korjas. ikka et ümbrus tühjaks, korv natuke kaugemale maha ja taburetile toetades seda samas veidi edasi nihutades.
metsatäis mustikaid
sinikaid oli ka tegelikult, juba kaugemal, päris palju. aga siis ei olnud enam mahti korjata. pealegi on see sarnasem sellele põllumustikale, mida seal hektarite kaupa nagunii on. eksole, ma usun, et pererahval oli niigi lõbus vaadata, kuidas ma seal metsmarju korjan, kui kohe-kohe on korjajad põldu minemas.
uute põõsaste hulgas avastasin muuseas ka sellise, millel mustikad kergelt karusmarjamaitselised. või siis olid need lihtsalt veidi toored veel.
metsmaasikaid sain ka natuke. õige aeg on juba läbi, nii et nö järelnoppimine. sügavkülma sain ikka mõnegi pannkoogiportsujao kotikesi metsmaasika-toormoosiga.
aga ei saa mainimata jätta, et mul õnnestus maasikakorjamise käigus ämbrike kaks (!) korda ümber ajada. eksole. esimene kord süüdistasin viltust maad, vale tuult ja liiga kuuma päikest 😛 teine kord hakkasin mõtlema, et viga on vist ikka äkki minus. liiga vana või midagi? igatahes ehk oleks mõistlik järgmiseks korraks hankida see titekauss, mis kunagi ümber ei lähe. ma ei suuda seda praegu välja guugeldada, aga on mingi selline ufo olemas. tõesti.
murakapoeg
murakaid, mille lehti metsaalune või vähemalt rabasem osa sellest täis on, oli vähe. ja mitte, et oleks ära korjatud, külm olla liiga teinud. järgmiseks aastaks pidi aga head muraka-aastat lubama. no ja seal oli piisavalt kasuvkohti, kuhu ma julgeksin ka minna.
Valguta Mustjärv
Mustjärve õõtsikule (mida tegelikult pildil ka natuke on) ma väga kaugele kindlasti ei julge minna. need mõnedki meetrid olid päris hirmutavad, kuigi tundusid veel üsna ohutud, mingi rajakegi oli tajutav. aga lääne poole jääv aeglaselt kinnikasvav raba (vähemalt ma oletan, et laudtee viis üle sellise asja, kõik märgid viitasid kirjutatule) on ilmselt küll väga kindel. teisalt liigagi, arvata, et see on korjajaid täis (nagu metsaalune oli mustika- ja seeneotsijaid ikka tihkelt täis).
pohlad valmivad 🙂
kui Eestis levinuim tänavanimi on mitte Pikk tänav ega Aia tänav, vaid hoopis Pargi, siis Mustjärv ja Valg(e)järv on üsna kindlalt levinuimad järvenimed. ma ei kontrollinud seda väidet muidugi, nii et see ei pruugi tõele vastata. loogika ütleb lihtsalt.
konkreetse järve vesi on kalda ääres vaadates, heh, must. kallast ei ole, rabajärv ju. ning isegi järveäärel jalgrajakesel kõndides on tegelikult teada, et kusagil sealsamas männijuurte all on ikka turvas. kallast õieti ei ole, on õõtsikuid, roostikku või koheselt sügavaks minevat vett. et vaatad mustavasse vette ja tajud, et ups, oled mingi imeliku pinnaseriba peal, mille all on ka umbes vesi. vesi ise ei olegi nii sügav, küll aga on seal tihkelt muda.
mingi riisiline kasvab seal ka, aga ma ei mäleta, mis täpselt.
Võrtsjärv, Vehendi
ühel kenal õhtul viidi meid Valguta poldrile, mida nüüd ei ole aastaid enam tühjaks pumbatud. lindude poegmisaeg oli juba läbi ja seega masse ei olnud, ka ei tunne ma ise neid. küll aga poseerisid meile kormoranid ja mõnedki pardilised. hallhaigrule lisaks oli seal ka haruldasemat hõbehaigrut ning kaugelt nägime mingit kotkalist ka lendamas. kalamehi nägime ka 😉
teeservalt nokkisime natuke metsvaarikaid, ühest kohast sai suure pundi pune kaasa.
kolm kooki
miskipärast juhtus nii, et tegime kolmel õhtul järjest kooki. kõik olid sellised, mis tahtsid üleöö seista: maasikaunistus (sest me korjasime aedmaasikad ära), küpsisepõhjal jogurti-kohupiima-mustikatort (retsept on inspireeritud siit, kohendasime vastavalt võimalustele ja sisetundele; no ja tegime, sest see on mustikakook) ning täiesti tavaline küpsisetort (sest see oli perenaisel juba enne meie saabumist plaanis).
kõik söödi ära 🙂
saiavili
vili on valmimas. kas seda peab kuidagi kommenteerima?
viljapõldude vahel sõites meenus Ruja ja Rannapi vähemtuntud (vähem kui ‘Ilus maa’ siis) kantaat ‘Sõõm õhku’, minu mälu järgi Leelo Tungla sõnadele, täpsemalt just see katke, et ‘põllul loob noor rukis juba pead, iga kõrs täis lootust’ (linki ei saa, sest seda ei ole kuskil olemas, vähemalt mina ei ole leidnud ning minu südametunnistus ei luba seda üles panna ka). kuigi jah, pea on loodud ammu juba. ikkagi.
antud kantaadist veel, seda peetakse nõrgemaks, kui ‘Ilus maa’, aga minu meelest on need lihtsalt väga-väga erinevad ning neid ei saa võrrelda.
igatahes, neid põlde vaadates, taaskord samast loost: ‘suvepäeval heledal millestki meel on hell’.
leivavili
Põhjaka mõis sai ka ära külastatud. kõht oli liiga täis ja aega ei tahtnud väga kulutada, nii et soojad road jäid maitsemata ja isegi üks vale kook sai liiga hilja ära fikseeritud. pool kooki oli selleks ajaks juba otsas ja kiidetud.
maitsetaimed ja tomatid kasvasid nunnult sealsamas õueterrassil. ruumi oli ka vist seeõttu piisavalt, et istuda sai ka õues.
Põhjaka bruchettad
novot. mõned lühidad katked.
igatahes saavutasin ma seisu, kus üks nädal on praktiliselt kadunud. arvutasin, et nii, selle järgmise asjani on veel kümmekond päeva.. aga kuupäevad ei klapi mitte. no ei ole jah, mõni üksik päev ainult! (mida ma nüüd küll puhkuse ajal teen, kui väljaspool puhkust nii karmilt puhatud on, ah?)
kesksuvi.. ja ärge tulge ütlema, et ei ole ilus suvi!
nojah, enamik vist saab siiski. ma arvan, kuna nad pole ammu käinud. ja piiriäär ei ole ka ‘päris’.
igatahes, kui sülle potsatas igati soodne võimalus Saulkrasti jazzi ajaks siia kusagile Saulkrasti ja Riia vahele saada, siis ei tasu ometi saatusega mängida 🙂 Riiat on seekord vähe, Saulkrastit palju. päikest jagub ka.
tundub, et ongi tihe suvi ning tõesti, paljud head asjad elus on peaaegu tasuta. ning tänud CV-le ja J-le, kes mulle nö avanssi võimaldasid 🙂
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai. Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
