Rubriik: päevakaja
märkamatud tegemised
tubane olemine, kraamimine ja toimetamine.
vahel tahaks terve elamise tühjaks visata ja uuesti sisustada, nullist. aga siis on jälle kusagil asjad, millega on moraalne side. ning kõik need raamatud. ja muidugi ei saa seda teha üksi, aga ma ei julge teisi vist ligi lasta. olgu, on inimesi, keda siiski julgeks. aga see on pikem projekt ikkagi ning kindlasti ei tähendagi korraga kõige väljaviskamist.
tegelikult on praegugi paar suurt prügikotti täis asju, mis tuleb viia prügikasti ja mingid kastid-kotid mööda elamist asjadega, mis tuleks maha müüa.. või ära viia kusagile. sest see müümine on kah üks närvesööv protsess teadagi.
ja ikkagi veel sahtlid-riiulid-kapid, millesse ma ei ole julgenud väga sügavalt süveneda ja sorteerida.
samas on selleks veel täiesti mõned päevad aega. päevad, mis tuleb sisustada ebameeldivama tegevusega, kui ootamine.
need märkamatud tööd, mille tagajärgi tuppaastuv inimene ei näegi, kuid mis ometi võtavad nii kohutavalt aega.
seniks aga võõraid pilte.
(vajuta pildil ja saad kogu seeria, suurepärane tüpograafia-piltide koostöö, jättes isegi sõnumid kõrvale. suurte plakatitena mõjus linnaruumikujundus)
pööripäev
maailmalõpuga läks halvasti. vorstiteotuhinas läks see kuidagi märkamatult mööda. millest ma nüüd ilma jäin? või olingi juba kolmandas või neljandas dimensioonis või misse oli, mis päästma pidigi?
hommikul, kusjuures, mingi hetk oli küll tunne, et ausõna, pigem maailmalõpp kui selline ebaõnn. aga no see oli mööduv (nagu kõik siin ilmas ongi).
koju tulles avastasin, et mul on taas väljavaade kõikidest akendest. aga Evka ei jõudnudki seda ära oodata..
ülehomsest hakkavad päevad pikemaks minema, mis on hea. ilmateatest aga avastasin, et järgmise nädala keskel kipub plusskraadidesse ja see on halb. sopp ja hall. no milleks, ah?
järgmine asi on kalendris alles kolmapäeval. tähendab, paar asja on plaanis vahepeal ka, aga need pole kalendrissekantavad toimingud.
seniks aga:
..sest unistada on nii palju 🙂
sügise viimane päev
õues on täna isegi soe, võrreldes eilsega, ainult -13.
ning just-just, nagu arvatud, pinge langeb ja lähipäevad võtan plaani haige olla, ilmselt. saaks ükskord lahti sellest jamast. muidu jääbki mind kummitama. lähipäevade kalender on tühi ka, nii et sobib küll.
hommikul juba küsiti, et kas mul on hääl ära. no oli jah natuke, nüüd on kriipiv kurk. mee peaks ära tooma..
eile kuulsin kiidusõnu lapse aadressil. aga ma ei kirjuta sellest pikalt. hea meel ikka 🙂
mul on midagi siit ikka täitsa puudu. aga olgu siis sel aastal niimoodi.
enne talve algust
ma täitsa imestan, et selline suurem ‘külm ja lumi on paha’ hala ei olegi veel lahti läinud. vähemalt mitte mulle nähtavalt. esimesed ilmingud siiski juba on.
ning jah, ma olen saanud viimastel päevadel mõnegi sõnumi stiilis, et ‘+18 vist, päike paistab, päris palav on’. aga mis siis, meil on jälle kena talv 🙂
külm iseenesest ei häiri, tugev külm tuul on ebameeldiv. avastasin küll, et kõige paksema mantli olen vist kaltsukasse ära andnud ikkagi. no pole viga, hetkel mahub kõikide muude ülerõivaste alla ka päris mitu kihti. ja need mõni aasta tagasi sümboolse raha eest soetatud ja teise sümboolse raha eest parandatud talvesaapad on ka täiesti super, isegi minu varbad püsivad seal soojad. ainult selline silmaaukudega müts on veel puudu. kui see jahe tuul on, siis nöonahk pärast täitsa valutab. vaseliini peab ostma, nagu sõbranna just soovitas.
ja ma ei usu ikka veel, et umbes homme veel ja siis läheb tempo maha.
algselt pidi reede ka tihe olema, kuid see kukkus ära. nagu ikka, on selles nii head kui halba.
jõulupreemiast (mida meil ei olegi kunagi olnud) tunnen küll teravalt puudust.
aga vähemalt tulevad valged jõulud. mul on sellega mitte küll just kihlvedu, aga üks lubadus. nimelt mina lubasin nädal tagasi ühele inimesele, et meil tulevad kindlasti valged jõulud 😛 no ja nii ongi. sellega läks nüüd küll hästi.
vannitoas on kassiliivakasti jagu rohkem ruumi, aga see on täiesti tühiruum. ma ikkagi ei kasuta seda.
õhtul vaatasin kirjutuslauatooli, et peaks selle ikka natuke eemale tõmbama lauast, et kass lauale saaks.. eih..
oh, pidu?
paar aastat tagas arvasin firma jõulukal, et ega enam hullemaks minna ei saa. no et kogu kupatus jättis sellise mitte just meeldiva mulje.
eile selgus, et ma olin olnud liiga pessimistlik. sai küll.
plusspoolele saab kanda vist vaid selle, et esinejad olid paremad, kui tookord. ja ma imestan siiani, et kui menüüs oli ahjus kuivatatud kanafileevardad ja ahjus küpseks kuivatatud siga, siis mismoodi neil lõhet ei õnnestunud kuivaks küpsetada? ilmselt nad eksisid ja võtsid liiga vara ahjust välja või midagi. sest muudmoodi ei ole võimalik ju ometi?
no ja muidugi, kui kirja on pandud ligi paarsada inimest, ega siis istekohti polegi vaja rohkem, kui umbes pooltele heal juhul. ning püstijalulaudu või kasvõi taldriku külge klaasihoidjaid pole ka vaja. vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
tantsupõrandal vaipkate on ka muidugi tore.
ausõna, ma tahtsin sealt põgeneda peale paarikümment minutit, aga erinevatel põhjustel pidasin siiski paar tundi vastu. ülimalt postiivne muidugi, sain täiesti sama kuupäeva sees koju ära.
täna on päike ja kargus ja muidu mõnus.
nurrrr…
hingetõmbehetked
huuuu..llumaja!
või noh, elu.
eile õhtul oli meeldiv paartund sellisel kenal pärastlõunasel St. Lucia üritusel. natuke pean veel enesekontrolliga tegelema, kipun ikka vahel jutuga sisse sõitma teistele. aga üldiselt on asi paranenud. rohkem selliseid olukordi, palun 😛 ja kui viisakas on võõrastele oma käe pealt kooritud mandariine pakkuda? mul ei olnud enam käsi, et veel taldrik ka võtta..
lõpuks võtsin julguse kokku ja astusin ligi inimesele, keda on põhjust tänada. juurdlesin jupp aega, kas ma peaksin seda ise tegema, sest nö kaudselt on need tänud edastatud. igatahes nüüd sai piisavalt, ma arvan.
täna hommikul oli taas lobakontroll, küll hoopis teises situatsioonis. aga ka lihtsalt olukord, kus ma tean, et jutule nö sisse sõita ei saa, lausa ei tohigi. paneb küll end rohkem kontrollima, samas piisavalt rääkides. ning, jälgides räägitava ülesehitust ja arusaadavust (mida f2f situatsioonis ei pea alati nii karmilt mõtlema).
samas vahel on seda lausa rõõm teha.
päev algas varem, kui lapsel, mina läksin kodust enne ära.
nüüd tahaks lihtsalt teist külge pöörata, aga ei saa, hah! veel.
kas see eitav mail, mille ma peaksin, peale üleeilset, kirjutama, teha ära täna või pigem jätta mõnda teise päeva? natuke on veel aega.
‘ära sina seda statiivi küll võta, sul on nii kõrged kontsad!’
‘ma just võtan, sellele on hea toetuda :)’
luutsinapäev
hommik on õhtust targem, teadagi. ja veidi agressiivse tujuga. et ehk meelsasti tegeleks selle pooliku tooliga.
aga ma pean paar päeva oma käsi hoidma, võeh. et ehk sinna ei saa end hetkel suunata.
mõne muu suurema asja toimetamist segab piiratud ajaressurss.
‘kus sa näed ennast viie või kümne aasta pärast?’ on küll üks ääretult tobe küsimus ning vastus näitab ainult seda, kui hästi sa oskad tabada, mida küsija kuulda tahab. selge, et sellised totrad stampootused ja kastitoppimine tekitavad mingeid imelikke emotsioone. selliseid toredaid küsimusi oli veel.
hiljem, tuttavatega, jõudis see jutt üldise inimlikkuse ja normaalsuseni. või et kuidas viimast üldse objektiivselt defineerida..
tänase päeva kompliment:
selge see, et mingi osa (pakun, et suure osa) inimkonna jaoks sa oledki müstika. ja paljude jaoks sa ei ole normaalne inimene.
mul on tunne, et ma pean ühe hea õmbleja leidma, selliseid kleite ei müüda, nagu ma tahan ja ega ma ometi ise ei hakka õmblema :O
ja mu magamistoast on täiesti ootamatult õuevaade!
laul reedesse
ma tean, et õhtul vajun ma lõpuks väsinult (ja ehk rahulolevana) voodisse.
vahepealne aeg kaob loetud hetkedega.
hommik
vähe sellest, et niigi on pooltõbine olla, kadus uni ka mingi kella viie ajal ning muidugi saabus tagasi just selleks ajaks, kui äratus oli. tõusin ja esimese asjana võtsin paratsetamooli.
ma jälestan igasugu tablette jms keemiat..
väike lohutus: täna ei ole pikk-väsitav päev, nagu homme-ülehomme kipuvad olema. ning jaa, juba pühapäeval saabki kaua magada.
ilma eileõhtuste küslaleibadeta oleks vist veel hullem.
ma vist ei taha selle vinduva haigusealgusega enam võidelda. aga mõne päeva peaks veel vastu pidama ikkagi. siis võiks põhjalikult ära põdeda küll.
aga nüüd ootavad mind tänased suured teod.