Opera, taasavastus

et lahendada töö juures mõningaid probleeme (või et õigemini töö oma arvuti taga ära teha – kummalisel kombel ei tulnud mu FireFox mõne töise lehega toime) tõmbasin omale uue Opera. viimati kasutasin seda vist millalgi paar aastat tagasi ja siis oli ta mul natuke nagu aeglane. aga nüüd on igatahes kiirus vähemalt tööl normaalne ja lisaks kõigele leidsin siit igasugu mugavusi. kuidagimoodi on kokku kombineeritud mitu asja. saab siitsamast minan IRCu.. ja on ka mailer siinsamas. püüdsin Thunderbirdist maile siia importida, aga ta viskas kõik ühta kausta – nii saadetud kui saadud – ja mul ei õnnestu neid kuidagi harjumuspäraselt tirida sinna kuhu vaja. hmm.. ega ma abifaile ka veel eriti lugenud pole 🙂 IRC aga täitsa toimib ja ka newsfeed toimib – mis tähendab, et ma ei pea minema alailma kusagilt veebist teiste bloge sirvima, vaid teksti päis koos otselingiga tuleb mulle kenasti kohe mailerisse ja siit saab kohe avada vastava lehe siis. noh, nagu ikka rss.., ainult et kohe omal käepärast 🙂
aga ma pole siiski kindel, et ma raatsin armsaks saanud Thunderbirdi välja vahetada. eks ma vist pean seda mailerit siin rohkem uurima..
siiski, kuna tundub, et juba 1,5 aastat lubatud arvutite uuendamine hakkab reaalsuseks saama, võik ehk algul proovida ainult Operaga hakkama saada… või??
ahjaa, sisseehitatud kalendrist tunnen küll natuke puudust..

vihmase ilma kohv

tegin äsja kiire ringi läbi virukeskuse tartu maanteele, selle asemel et minna otse. lihtsalt vaagisin hetke wayne’s-i hindu ja suundusin ikkagi coffeetopsi. kuu lõpp, mis teha. aga head kohvi ja kooki tahaks ju, et peletada peavalu ja üksi tööl end hästi tunda.
vihm oli juba vaiksemaks jäänud, võis isegi ilma kapuutsita ringi lipata. täitsa mõnus oli, oleks rohkem aega ja kaamera ka käepärast olnud.. ma olen muide geniaalne, et ma eile peale juuste pesemist mingit soengut ei viitsind pähe föönitada, sest see oleks täna nii ehk naa ära kadunud 🙂
millest see tuleb, et ma viimasel ajal vaatan, et mehed on romantilisemad kui mina?

leib

tegelikult peaksin ma seda kokkajas kisama, aga ma arvan, et sealne rahvas ei huvitu niivõrd mu isiklikest saavutustest..
et ma tegin täna elus esimest korda leiba!
paar aastat plaanis olnd ja isegi juuretise tegemise retsept on olemas, aga pole siiani hakkamist olnud. täna siis ostsin spetsiaalse Veski-Mati rukkileiva jahusegu ja tegin lihtsalt, pärmiga. tulemus on suhteliselt õhuke, seest tiba nätske, aga täitsa söödav!
ilmselt peaks rohkem sõtkuma ja natuke rohkem jahu panema (aga retsept muide ei sisaldanud sõtkumist) ning väheke kauem küpsetama natuke madalalamal temperatuuril lõpus.
panin natuke taigent kõrvale ka, purki riide alla külmkappi, aga arvan, et ega see vist ikka juuretiseks kõlba järgmise raksu jaoks..
aga ikka on uhke tunne, kui omaküpsetet leib laual 🙂

teed viivad..

umbes tund tagasi laekusin Peipsi äärest. 12h enne seda läksin lapsega välja, et minna paari poodi. poole 1 ajal käisin kodus, haarasin fotokoti ja teedeatlase ja sõitsime linnast välja. peale suuri tumepunaseid magusaid Lahemaa metsmaasikaid juhtus nii, et keerasin nina lõuna poole ja leidsime end Mustvee linna päevadelt.
loomulikult on nüüd mul kodus paar kilo värsket kurki, paar kilo värsket soolakurki ja muidugi ka suitsukala, veel soojana kotti pandud. millal sõid sina viimati suitsusiiga? 🙂
ilm oli erinevalt Tallinnast päikseline ja vihmavaba ning kurgihinnad rõõmsad 🙂
ühtlasi tõestab see veel kord, et parim puhkus on planeerimata puhkus ja et on hea omada tuttavaid mööda eestit 🙂

kuidas mitte tutvuda iseteadliku naisega

madalrõhkkond või midagi. õhk on nii raske ja päev otsa ähvardab sadu, aga siin pole veel piiskagi tulnud.
tegelikult võiks kirjutada sellest, kuidas keset päeva keset linna mind mu kergelt loppis ja värvimata näo ning pika seeliku kiuste üritati rajalt maha võtta. jääb lihtsalt auto mu kõrval keset vähemtähtsat ristmikku seisma, segab tiba liiklust ja aetakse mulle juttu sellest, et me vist oleme kohtunud ja võibolla isegi lõunal käinud (‘ei ole, ma mäletan kellega ma lõunal käin’), minu käest midagi ostetud (‘ma ei tööta kusagil teenindajana ja meie firma ei müü midagi’ – faktiliselt vigane, aga inimesed tänavalt tõesti ei käi meil; ja see, et ma olen aastaid tagasi teenindaja olnud, ei puutu asjasse), et kas võiks mind lõunale viia (‘ma ei saa täna, mul on juba kokku lepitud’), siis kunagi teine kord (‘ma ei tea millal jälle tööl olen’), kui tore et inimesed saavad neile sobiva graafikuga tööl käia (‘ja-jah’), kas ma ikka annaksin oma telefoninumbri (‘ei, ma ei soovi seda anda, ma ei jaga seda võõrastele’), saame siis tuttavaks, minu nimi on.. (‘pilleriin’); siin on mu visiitkaart, kas sa siis helistad mulle (‘mhmh..’).. õnneks tuli lõunakaaslane nähtavale ja andis mulle põhjus ära lipsata.
lõunalt tagasi tulin natuke kõhkleval sammul. tea, kas peaks talveriiete ajani hakkama tööl käima, suusamüts sügavalt peas ja prillid ees? või lõikama juuksed maha, värvima blondiks ja näo paksult ära maalima. või mis?

plussis kolmapäev

plaanisin siia ühe vana luuletuse kopida, kuid igaks juhuks kontrollisin ja leidsin, et see on siin juba olemas. seda lihtsam. ja igavam ka. aga hetkel ei loo midagi uut.
stockmanni parkimismajal on päris vahvad valgused-varjud praegu. mis meenutab, et 20 kaadrit ootab kiiret täispildistamist .. kuid viibivad kodus.
tänase päeva kannan elu pluss-poolele.
vahelugemist Kalkarilt. kommenteerida võite siia ka 😉

kaablite seosed

seoses püstikukaablite vahetamisega majas (väga vajalik töö) olin ma valmis selleks, et homme elan enamuse päevast elektrita. suur oli mu ülaltus, kui aga täna hommikul kell 9 internett ja telekapilt päris ära kadusid. Starmanist lubati onu kohale saata.
natuke maja peal luuret tehes selgus aga, et täna on teises trepikojas kaablite ühendamine ja elektrit ei ole – ning Starmani kapike pesitseb ka teises trepikojas. helistasin elektritöödefirmasse ja kurtsin natuke, helsitasin Starmani ja ütlesin et ärgu saatku mehhaanikut.. ja täpselt lapse rõõmuks tuli veerand tundi tagasi ehk BBCprime pealt algavate Teletupsude ajaks levi tagasi 🙂
aga homme peab küünlavalgel telekat vaatama 😛

laisa tööpäeva õhtu

võtaks üle tüki aja jälle veebi käsile? lausa piinlik, kuidas see unarusse on jäänud..
lihtsalt natuke igav on. ma ei saa aru, enamik inimesi viriseb, et peab täna tööl olema – ja mina logelen siin ja tegelikult ei viitsigi midagi teha. siiski, pingutaks natuke?

paikaloksumine

magasin öösel 10 tundi ja vabalt võiks praegugi lapse kaisus veel magada. hommikul oleks võinud ka veel magada, pool 9 on ikka vara..
peenra vahel ükskuid umbrohte kitkudes loksuvad mõtted ka paika. tunnen end jälle üsna inimesena. õnneks mind eriti ei tüüdata ka telefoni teel..
vedelen diivanis ja loen raamatut.