kui tramm sõidaks maa all, siis oleks ta peaaegu et metroo. küllalt palju metroosid sõidab maa peal ka 🙂
see ei ole viisakus, kui mees laseb naisel trammis enda ees maha minna. võibolla oleks üdini feministlikus maailmas.
tuulise ilmaga ei tohi kanda suure lõhikuga lendlevat seelikut. mitte enam minu vanuses ja figuuriga, igatahes 🙂
ma ei salli mingit head nägu ees ja pärastisi sosinaid selja taga. väljendatagu siis otse, et ma mõjun laps haigekstegevalt ja muidu stressavalt. ma siis omalt poolt ei üritaks ka heas usus suhelda.
sõbrad-sõbrad-sõbrad. jube palju annab, kui sul neid on. kes aitavad sind ühes, teises ja kolmandas ootamatus olukorras. inimesed, kellest ei ole aimanudku, et nad sõbrad on ja tulevad ootamatult sulle mõnusalt vajalikult vastu 🙂 /vastupidisest olukorrast hetkel ei räägi/
iga olukord laheneb kuidagi. lahendus sõltub natuke su oma kaasaaitamise tasandist – aga mõnikord mitte nii väga.
aktiivselt kunstiga tegeleda on päris lahe. vähemalt lühikeses ajaperspektiivis. ehk ka pikemas 🙂
Rubriik: päevakaja
päev nr 1.
mõtlesin ennist, et kirjutan teemast A, siis, et teemast B ja nüüd on siuke natuke loppis tunne ja ei taha kummastki õieti kirjutada.
ja mõtlen, et mida homne päev veel toob, kui tänane poolik suhteliselt tühjaks tõmbas. kursustel siis.
või oli see hoopis see hansapank, kus ma üle poole tunni sabas passisin ja kus siis veel veerand tundi mu eduka koolilõpu kinkekaarti taga aeti ja kus ma lõpuks pidin omale arve avama (kummaliste olude sunnil on mul samas tempos jätkates igas eesti pangas arve varsti), et see summa omale kuidagi vormistada. lisaks üritati mu pensionikindlustust ja kõike muud võimalikku sinna üle kantida. üldiselt, tüütu see pangamajandus ja see, et midagi kusagile teise panka keegi ei taha tekitada.
ma ei oska pealkirja panna
linnas tagasi. tegelikult juba eile, aga ma üritan meeleheitlikult veel pikendada mingit olemise aega. kuigi see ei õnnestu siin kuidagi. sest juba homsest läheb jälle väga kiireks. tegelikult peaks juba täna alustama, aga ma ei taha!
ja üleüldse, milleks mul seda kõike vaja on? selle asemel, et rahus edasi vegeteerida, sean omale kummalisi ja mitte väga lihtsalt täidetavaid sihte. et siis kurta, et kiire on ja midagi teha ei jõua ja et raske on ka. võimidagisellist..
lapse hoidmine järgmisel nädalal tuleb ka paika panna.
jaan
üldiselt, läheme lapsega lõunasse. kütiorgu nimelt. tuulutan pead ja üritan laadida.
kui lapse tekk, padi ja pott kaasa võtta, on juba palju pakke.
unesegane hommik
kukkusingi enne keskööd ära ja enne 9t ehmatasin silmad lahti, et pean tööle jõudma.
trammis olid kontrollid, mis meenutas, et mu id-pilet kehtib homseni ja siis on läbi – ehk et peab jaanijärgseks ajaks uue hankima.
teel merepuiestee trammpieatsuest virutänava otsani õnnestus mul aidata kahtesid turiste õige tee valikul nende poolt seatud eesmärgini (eesmärk= koht linnas antud juhul).
istun üksi kontoris ja ei viitsi tööd teha.
postimehe päeva kommis (oo – komm, see on midagi magusat!) on juttu sellest, mille üle minagi olen imestanud: et iga linn ja linnake tahab olla mingit sorti pealinn. eriti meeldib mulle selle artikli viimane lõik, mis algab “Rahulike pilves suvitajatega narkopealinna meil veel pole” ja kus tõdetakse ” Linnakesel nimega Kanepi võiks olla siin eesõigus” – ja ma ei ole mingi narkopooldaja, tõesti!
väsimus
silmad ei seisa hästi lahti ja mööda tuba lapse hõikamise peale ta voodi juurde tuikudes käivad jalad risti all.
teoreetiliselt loodan ma enne keskööd magama saada, jätta tegemata tegemised lihtsalt tegemata. küll kunagi jõuab.
isu
mul on jube shokolaadiisu (aju tahab turgutamist), aga ma ei toonud ennist poest ja nüüd ei viitsi minna. oleks siis mingi putka kusagil lähedal, kust saaks osta, aga pole ju! peab end kusagile poodi/kaubakeskusesse vedama.
hajameelne fotograaf
käisin linnas, fotokott kaasas. noh, nagu ikka. igaks juhuks.
aga tegemist oli palju ja kiire ja nagunii midagi eriti põnevat ei olnud kusagil (st alati on muidugi midagi, aga mul oli tõesti kiiiiiire).
tulen mina siis koju ja vaatan, et kaamera vedeleb kirjutuslaual…
hea veel, et mul siiani ikkagi pildistama minnes on mälukaart kaameras olnud või vähemalt kotiski.
nonstop
ma olen end seganud jälle millessegi. vabatahtlikult pealegi. igatahes. tempo püsib. iseendale tundun ma veel normaalne, teistele – ei tea. aga vahet pole.
keegi pühapäeval või esmaspäeval mulle fotomodelliks ei taha tulla? teema on läbirääkimiste küsimus.igaljuhul mitte ninnunännu perepilt onju. ikka midagi põnevat.
kell 18:49
jeejee. mul õnnestus saada segatud veel segasematesse asjadesse, ise seda soovimata (aga ka takistamata). deem-deem. vähemalt ei ole igav. hah!
pilditu
tahtsin lõunal linnapeal pilti teha, aga siis orgunnisin omale kohvitopsi kätte ja tööle taagsi läks ka kiireks. näh ma ütlen!