Rubriik: päevakaja

tänane kardetud vestlus kulges ootamatult rõõmsalt.
tegelikult ma väga ei kartundki. enam pole nagunii suurt midgi muuta ja tehtud sõnadega päris ümber ei mängi. eriti ei oodatudki vist.
eelnevalt välja tulnud oigasid küll, et karm andmine käib, aga ma seda küll ei tajunud. kõik kulges suhteliselt roosalt ja rahulikult. kas oli see nüüd näituse pärast või seepärast, et ma ise ei pabistanud – tont teab.
igatahes pole nüüd muud teha kui oodata – ja isegi mingit ärevust pole. sisetunne ütleb, et läks kuidas läks.
suvi võib alata 🙂

viimaste päevade hittküsimus mulle on: ‘kuidas sa jõuad?’
mh. ausalt öelda ei ole mul aega selle peale mõelda. asjad lihtsalt kulgevad. vahepeal tuleb omalgi närv sisse, et kuidas ma küll jõuan – aga siis tuleb asjadel lihtsalt minna lasta.

homsest hakkab Hull Nädal pihta. tegelikult siiski on 4 hullu päeva – aga see eest täiega.
kes viitsib, võib mulle aegajalt pöialt hoida 🙂
ja mul õnnestus eile omale hankida fantastiline fotoraamat: Photo Icons. fotoajalooliselt väga huvitav väljaanne, hetkel ootan, millal meile jõuab samast sarjast veel üks raamat, mida hetkel veel pole.

igatahes, ma olen üks 25’st, kes sai eksamitele ja seega on konkurss riigieelarvelisele kohale 5:1’le. ehk mitte absoluutselt lootusetu!
pean oma loomingulised võimed järgmiseks nädalaks tippvormi ajama!

väga väsind ja natuke närvi sees. noh, mitte eriti, sest läks nagu läks. mingi eriti .. heal? hullul? juhul on järgmine nädal hullem. võinoh… ise olen ma nii valinud, et elu liiga rahulik ei oleks?

tähendab jah. ma ei tea, mis on lahti kaadriga laborites. ka nendes, mida ma aastate tagant normaalsed mäletan olema.
et, on mul siis mõõtu aetud fail. pikslipealt paigas. valged servad ise tekitatud ka, õige laiusega. loen sõnad peale, et valge serv on oluline ja kui on mõõtudesse mahutamisega probleeme, siis pigem jätku kusagile laiem valge serv.
lähen järgi. valge serv on, seal kus seda üldse on, poole kitsam, ja kuna pilt on paberile viltu manatud, siis veel erineva laiusega ka. ühes nurgas pole üldse. ohin ja kirun natuke, saan hinda alla. aega ja usku pole enam, et teha uus pilt. lisaks viiks see ilmselt labori pankrotti – tegu on tavapärasest mitu korda suurema pildiga.
tegelikult on Tallinnas umbes 2 laborit, mida ma suudan usaldada. aga, üks ei tee soovitud formaati ja teise poleks ma puhtfüüsiliselt eriti jõudnud.
ma ei teagi, mida nüüd teha. sest see töö peab olema korrektselt vormistatud ju – ja kuna pilt on kokku pandud paarist eri fragmendist, millede vahel on ka valge riba, siis on see ääreriba ikka tähtis ka. ilmselt pean mingi muu lahenduse nüüd nuputama ja esitama selle nii, et just sedamoodi oligi planeeritud.

kunsti tegemine on väsitav, mõnevõrra. peamiselt küll vist seetõttu, et toimub niivõrd kontsentreeritult ja peaaegu sundkorras. aga igatahes lõbusaid ja huvitavaid hetki kaasneb sellega ikkagi. ja vähem huvitavaid ning ääretult ebalõbusaid, võiks öelda, et lausa murettekitavaid ka. aga, kõik kipuvad siiski kuidagi lahenema 🙂

teate, mul on ikka-jälle-aina kiire. igaljuhul paar järgmist nädalat on tihkelt ära planeeritud.