minu munapostitus

valgetest munadest puudust küll ei olnud. läksin poodi ja ostsin. kallimad olid küll, kurinahad, kui pruunid. sibulakoorte jaoks on ükspuha, mis värvi see muna seal on, aga kodanik Antonio tahab ju ise ka maalida natuke.

muidugi, kui ma olin munad keemast ära tõstnud ja sain aega oma RSS-i piiluda, oli seal mitu hüva mõtet, kuidas neid mune veel kirjuks saada. ja hiljem siit-sealt veel mingeid. tüüpiline, ma ütlen.
aga kas need mul järgmisel aastal õigeaegselt meelde tulevad? bingo!
muidu prooviks ju kohe, aga sibulakoored on otsas. mune, tühje, saab ikka. aga ma ei tea, kuidas pood suhtub, ku ima sibulakoori sibulakastist kokku kuhjan kilekotti 😛 hetkel väga ei viitsi minna proovima ka.

lisaks siis võtsin kätte ja lisasin sibulatele hulga mustikaid (mis pidid mingit tooni andma) ja veel mingeid asju. minumeelest kõik, mis ma mustikatest sain, olid seemnetest jäänud kergelt rohekad täpid ühel munal ja no tüümian tekitaks ka lihtsalt mingi mustri. muid tagajärgi ei olnud. sibulakoored olid kõikidel, ütlesin juba jah?
lisaülesandena leia pildilt kass 😛

P.S. eile Stockist ostetud ‘jalopeňo’-nime all müüdav pipar osutus roheliseks jalopeňo-kujuliseks paprikaks.

aastalõpu käsitöödest

no kurja küll, ma harutasin teist korda oma heegelkübara serva üles, sest kippus lokkima. muidugi heegeldan ma seda peast, sest ma ei suutnud ühtegi normaalset (ehk siis skeemina esitatud) juhendit leida – ja teisalt, mis seal ikka juhendada väga. kuigi mugavam oleks muidugi, kui ma seda serva päris katse-eksituse meetodil tegema ei peaks, sest harutamine on väga totter ja demotiveeriv ikkagi.
üldiselt jäävadki mul paljud käsitööd selle taha, et kui ma korra midagi harutan, siis.. ja valmis peab ka tegema kiirelt korraga.
samas on mul käsitööga see lumehelbeteema ka. et peaks ikka veel tegema. aga nüüd tuleb küll müts enne valmis jõuda.
kui ma mõtlen, siis viimasel.. ee.. kahekümnel aastal olen ma peamiselt mütse kudunud-heegeldanud. aga selle aja peale ei tule mütsi aastas ära. lumehelves aastas juba tuleb 😛

kuid enne edasiheegeldamist (kolmas katse) on hoolekogu koosolek. nagu kuulen, on väljas jälle ‘tore’ ilm ehk mingit asja sajab vastu akent taevast alla. välistemperatuuri arvestades ei ole see lumi küll mitte.

graafikakatsetus

viimati tegin ma linoollõiget väga ammu. julgen öelda, et ilmselt rohkem, kui pool oma eluiga tagasi (oh, ma olen tõesti nii vana juba..). müstika aga ikkagi, kuidas see lõikamine peale paari esimest liigutust nö käe sees oli ja esialgu juhuslikult linooli lõigatud kriipsukestest lõpuks täiesti pildimoodi asi välja lõikus.
tõmmiseid on muidugi mõni veel ja see ei olegi kõige paremini õnnestunud, küll aga huvitav.

mütsid

heegeldamise asemel sain hoopis kudumise 😛 triibumütse teen. hetkel väga hea tegevus pealegi, piisavalt monotoonne ja rahulik. ja no kõige hullem ei tulegi välja, arvestades, et ma ei pea end mingiks kudujaks. hetkel tundub küll, et see müts, mis peaks natuke laiem olema, on pisut kitsam – aga teine tundus ka algul hulka pisem, kui ma mäletan.

muide, parimat lavaši Tallinnas saab ilmselgelt Sadama turult.

küll alles kirjutaks..

.. sest igasuguseid erinevaid mõtteid on. aga igasugu tegemist on ka ja nii need mõtted saavadki valmis peamiselt siis, kui ma olen kusagil arvutivabas tsoonis. ja arvuti taha jõudes on tunne, et ma kogu mõttekäiku küll ei viitsi enam kirja panna.

ning üleüldse tuli mingi käsitööhoog peale. ma peaksin siin vist ka rohkem demoma asju, mida ma teen. teisalt – mulle ei meeldi seisma teha ja seega ma ei tee lihtsalt niisama ka. kuigi karvane tunne, et kuna ma mõnda polümeerisavi tehnikat tahan veel proovida, siis siia ikka sigineb mõni vidin veel. aga ehetega on hea, neid ma kannan ikka, kui oma maitse järgi teen.
lihtsalt, annan siin ka teada, et nt igasugususeid pitse heegeldan ma hea meelega. mulle ei meeldi motiive kokku õmmelda ega mingeid suuri päevatekke ja kardinaid teha, aga muidu kui kellelgi on laudlina või mõni äärepits puudu – palunväga.

näpuharjutus fimoga

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laps tegi tarbekunstis mõned polümeersavist kuulikesed. talle väga meeldis ja juhtus nii, et üks mitmest jõuluvanast tõi talle fimokomplekt. peale seda, kui ta oli mulle ette näidanud, kuidas teha, kamandati järgmind kord mind tegema.
ausalt, ma ei ole üldse kursis ja kasutasin siis samasugust lihtsalt vormimist-kaunistamist, nagu laps ette oli näidanud. no ja midagi pidi ju nende katsetustega tegema ka. otsisin mõnda aega nööri, kuni eile leidsin ja nüüd lükkisin need mummud siis nöörile ära. tulemus on selline, et olen nõus kandma küll 🙂