mõtteuiud

on asju, mida ei pea ütlema.
on asju, mida ei taha öelda.
on asju, mille ütlemist muudkui lükkad edasi. kasvõi seepärast, et kaitsta ennast. sest kõik, mis on välja öeldud, hakkab mingitpidi tööle. ning mõnigi asi loobitakse koos kividega tagasi. ma tean valust rohkem, kui ma kannatada suudan.
ometi on öeldu olnud vähemalt väljaütlemise hetkes tõsi. kui oskad näha sõnade taga ka kõike muud.
inimesed muutuvad. ajad muutuvad. asjaolud muutuvad.
need aastakümned elukogemust, mille vahel tahaks kõik eemale heita. aga siis jälle ei taha ka.

sest teistpidi tean ma ka muid asju. ma oskan olla õnnelik, tingimusteta.
ning endiselt usaldada.
on asju, mille väljaütlemise asemel ma lihtsalt naeratan vaikselt ja vajun soojusesse.
elus peab olema tasakaal.

mõttekatked peale katkestust

ootamatu domeeni blackout. mis põhjusel nimeserverid ennast lambist muuta otsustasid, ei ole keegi mulle selgitanud. lõpuks aga said kõik asjad õigesse kohta ja siin ma jälle olen 😛
jah, nagu eile tuttavad selle peale juba ütlesid (no lisaks mul eile nt telefon pipardas veel rohkem, kui tavaliselt ning kalender keeldus uusi asju lisada laskmast), et isegi tehnika annab juba märku, et võtku ma aeg maha.
no aga ei saa veel.
tegelikult ma arvan, et jõuluks jään ma puhtalt pingelangusest haigeks.
ometi olen ma tegelikult püüdnud omalt poolt hoida selle aastalõpuaja vaba. lõpetasin kõik oma kultuuriprojektid ja puha, ei planeerinud siia kuusse midagi.
see-eest planeerivad kõik teised 😛

aga kultuur, jah.
pühapäeval hommikul selgus, et õhtusele kontserdile pean pojaga ise minema, kuigi see ei olnud algselt nii plaanitud.
et ehk tuli ära teha kõik planeeritud asjad pluss siis mahutada päevakavasse kontsert.
muidugi oli see kuidagimoodi kommertslikuma maiguga, kui nädal varem Niguliste oma. rahvast oli ikka, noh, palju. kava mul ka ei õnnestunud saada, kuigi osadel oli. ilmselt olidki pandud lihtsalt iga paari meetri peale ja kui me kohale jõudsime, enam ei olnud.
muidu poleks sellest midagi, no et kontsert oli selline päris tore muidugi, mõjus päeva-kiirest kogunenud pingeid mahavõtvana, aga.. seal oli üks vapustav Ave Maria Kadri Hundi ja tütarlastekoori ja bändi esituses, ma sain aru, et see oli teistkordne ettekanne ning tegelikult sai helilooja isegi lillekese, kuid see oli minu jaoks võõras nägu ja ma ei tea, kelle oma nüüd hakata varsti ootama-otsima.
ja sellest on küll kahju.
muidugi, see võis olla vaid hetkes niimoodi mõjuv, võib-olla hiljem kusagilt plaadilt ei toimi enam, aga ikkagi.

minu eelmise nädala anti-sotsiaalsuse artikkel on väiksemates ringkondades põhjustanud mõningaid arutelusid, väikese lisandina lingin siia artikli, mis räägib veidi vaesuse ja tarbimise omvahelistest mitte väga loogilistest seostest.
ning haarates eelmisest lõigust sõna ‘tarbimine’, on üks selline kena jutuke ka veel lugemiseks välja pakkuda.

lumesaju sekka veidi kaunist bossanovat:

tänased mõtteminutid: subjekt või olukord?

onju?
mõnikord on oluline mõni tunne, situatsioon, olukord, hoolimata sellest, kes ja kas mu kõrval oli.
ometi on seda ülilihtne ajada sassi inimesega.
nojah, nagu armumised, näiteks. olukord, kui tegu on täiesti isikliku emotsiooniga, mis projitseeritakse subjektile (persoonile). hiljem on lihtne seeläbi idealiseerida subjekti, isegi kui tegelikult on tegu vastu seina visatud mannapudruga (vs mehega; ma räägin hetkel naise vaatevinklist, loodan, et zoovolinik ei tekita sellest probleemi). ja vot seetõttu igatseme ikka hiljem tagasi seda inimest, kellele me oma emotsiooni üle kandsime. nojah, mitte, et peaks pidevalt ja uuesti armuma, kuigi samas võib ju ometi ka (ja subjekt ei pea olema vastassoost elusolend mitte; lisaks on armumine tegelikult väike süütu tegevus, kuni see püsib lihtsalt oma peas.. või südames).
ning muidugi on alati olukordi, kus tegelikult ongi lihtsalt suurepärane subjekt.

aga see oli selline kõige lihtsam näide.
omaenda heaolu huvides on lihtsalt mõistlik aru saada, mida me tegelikult igatseme.
üsna tihti selgub, et see ei olegi subjekt, vaid pigem olukord ja enese sisetunne.
kuid mitte alati.

P.S. käesolev jutt ei ole kuidagi seotud reaalsete inimeste ja olukordadega, kõik sarnasused on juhuslikud kokkusattumused.

P.P.S. ühtlasi, minnes isiklikuks, suhtlen ma enamike oma armumissubjektidega (persoonidega antud kontekstis) edukalt edasi ka armumisolukorra lõppedes (sõltumata, kas sealt on arenenud midagi edasi või mitte). et ehk sel juhul on väärtustatud need persoonid, mitte niivõrd emotsioonid. win!

novembrikuine vaesusjutt

hommikul lükkasin arvuti tööle, käisin postkasti juures, istusin toolile ja ohkasin eneselegi märkamatult.
‘noh, elu on raske ja palju probleeme või?’ küsis kolleeg, meessoost.
‘tead, kui enam rahamuresid ka poleks, siis peaks hakkama vist probleeme välja mõtlema,’ vastasin.
sest viimasel ajal tundub enamik mu probleeme täiesti tühised. et no on jah mingid igapäevaasjad, aga need ongi elu osa. pole head ilma halvata, eksole. võrdlusmoment peab ometigi olema. ning mitte-mitte kunagi ei tule seda, et kõik asjad ja olud on head.
sest siis need lihtsalt ei ole enam head, kuna sel juhul see muutub rutiiniks.
hah.

ma peaks ütlema, et praegune vanus on mingitpidi palju parem kui näiteks.. 26.. või.. 31.
või siis vaatan oma ca 35seid sõbrannasid, kellest mitmel paistab olevat see mõõnaperiood, mis mindki pikalt vaevas. ma enam ei mäleta, kuidas psühholoog seda kriisi nimetas, mitte keskeakriis, aga just 35-40-aastaste naisterahvaste hulgas pidi see üsna tüüpiline olema. eiei, kõigil ei ole seda muidugi, selge see.
aga lihtsalt kummastav on vahel ära tabada, et oi, ma tean seda tunnet.
ja veel parem on teadmine, et midagi on muutunud. paremaks.

rahamurest kirjutab tegelikult päris hästi MadMax. no läbi mingi prisma, muidugi. et ehk kuidas seda asja näevad need, kellel on ka rahamure, lihtsalt, väga teist mõõtu 🙂
selle peale tuli meil eile ka arutelu, kus tegelikult selgus jah, et need, kelle rahamure algab neljakohalisest summast, ei mõistagi, mismõttes nt minusugune võtab omale vabaduse teha-osta vahel ka meeldivaid asju, ometi kui tegelikult selleks finantse ei ole. kiirlaenudest olen ma suure kaarega mööda käinud, krediitkaardist mitte.
no ja nii jääbki tunne, et see 10-20eur, mis ma kulutan kuus näiteks kinole, võiks minna parem mingi augu lappimiseks.

(‘kui suur see auk sul seal seinas oligi?’ küsis K. ‘umbes 10cm läbimõõduga,’ arvasin mina. ‘no selle lappimiseks kulub küll omajagu pappi ära,’ tõdes K.)

aga hoolimata kogu statistikast, mille järgi meie leibkond elab alla suhtelise vaesuspiiri, keeldun ma sotsiaalselt end vaesena tundmast ning leian, et jah, ka mul on õigus saada osa mingitest hüvedest ja kultuurist. kusjuures ma teen seda oma raha eest, mitte ei trambi jalgu, et ma olen vaene ja tehtagu ja pakutagu mulle kõike ja kohe.
elu on näidanud, et mingiks hetkeks kattuvad ka võlad ära.. no et siis jälle uuesti tekkida, miskipärast.
sest vot jah, võib ju tuua näiteid, kuidas on paar aastat vireletud, et mingi asi kinni maksta ja peale seda on elu lill, siis suur osa elab meil ju nii, et sel virelemisel ei ole lõppu näha. ning kui rääkida selle juures, et no õpi ometi ja vaheta tööd, siis see ajab mu harja eriti punaseks. esimest ma ju olen teinud ja teine ei ole üldse nii lihtne, kui seda öelda.
äh, ma olen sellest juba kirjutanud ometi.
ja ma tean, et need, kellel ei ole aastate kaupa olnud samalaadseid muresid, ei hakkagi iial seda mõistma.
ning ma tean, et nii mõnegi meelest elan ma tegelikult päris hästi.
kõik ongi suhteline.

aga kummalisel kombel isegi see mure ei paina mind oluliselt.
sest kuidagi ikka saab. alati on saadud ju.

(praegu tuldi ja toodi mulle veinipudel lauale, lihtsalt niisama 🙂

otsides.. leidmatut?

eilsest muljetan vist kunagi hiljem. sest no muljetamist on. aga tänased väikesed asjad on ju ometi kohe ja siin olemas..

tänane töövõit: sain ühe õmbluse tehtud, mille teostumises ma kahtlesin üsnagi. aga vähehaaval ‘tikkides’ õnnestus kuidagi see kangapusa masina alla saada ja nii, et õmmelnudki kogemata mingit vale nurgakest ka kokku. edasi on tehniliselt veidi lihtsamad nikerdamised. et ehk kunagi saab asja 🙂

õmblusmasina kõrvale, teadagi, on eesti muusika. seekord jäi üks selline mitte-väga-minulik pala kummitama.
nukraks teeb see, et eks me kõik otsime, aga kui teaks isegi, mida.. midagi paremat, alati, eksole? märkamata head, mis on tegelikult kusagil, siinsamas, täiesti olemas.. ja mida me tihti ei oska hoida.
muru on rohelisem alati seal, kus meid ei ole. täpselt seni, kuni me sinna jõuame.
kurb oli täna jälle ühest sellisest loost kuulda.
ning ilmselgelt ei tasu siis imestada, miks minu suhtumine armumisse jms on just selline (pragmaatiline ja materiaalne), nagu on.
lisaks oma kogemustele on mul ju silmad peas.
ja.. ma tunnen ennast samuti.. vist..

ning mul on vaikne rõõm lihtsalt sellest, mis mu elus on. kasvõi see väike õmblus, globaalses mõttes täiesti tähtsusetu, minu jaoks pisike võit. või abivalmis sõbrad ja arukas laps. või.. 😉

planeerimatu aeg ehk mittemillegitemise tähtsus

ühel kenal päeval linkis sõbranna FBs artiklile pealkirjaga ‘What do you do when you want to do everything?’. linki süvenemata, lihtsalt pealkirja baasil, vastasin, et ‘nothing’. sellega kogusin lausa kolm ‘like’-i, täiesti hea saavutus ühe tavalise eraisiku lehel.
‘sina ja nothing, ei usuu 🙂 sa teed mittemidagi täpselt 1h nädalas ma arvan ja see kulub ka tegelikult järgmise tegevuse planeerimiseks,’ arvas sõbranna selle peale.
‘ma petan ära,’ vastasin.

ma hiljem lingin artiklile ka, tegelikult on seal juttu millestki muust (ja haakub küll minugagi), aga praegu ikka, et kuidas siis selle kõige- ja mittemidagitegemisega on.
tegelikult nii ongi.
ükskõik, kui jabur see ka ei tundu.
aga kui on liiga palju teha, siis on mõistlik teha mitte midagi. võtta aeg maha.
olgu, eemaldame töised situatsioonid, mis on veidi keerulisemad – aga siinkohal oleks võimaluse korral hea võtmesõna ’delgeerimine’. sama,s ka tööl on mõistlik vahel aeg maha võtta ja käia just mingi suure koormuse ajal kasvõi tunnike väljas, kui töö võimaldab. algul tundub, et selleks ei ole aega, aga tihti on sellest rohkem abi kui kohe rabelema hakates.

päris hirmutav tundub? mis siis küll juhtub – need asjad ei saagi ju tehtud, vähemalt mitte kohe?
tavaliselt ei juhtu mitte midagi. parimal juhul selgub, et mitte midagi ei juhtugi, kui pooled nendest asjadest üldse tegemata jätta.
aga seda ei taju ära ilma mingit ruumi-aega võtmata. et kui mingi hetk to-do-list on kohutavalt pikk ja segane, siis on mingi must masendus ja tulemus on see, et sipled mitme asja vahel, püüdes teha kõigest midagi ja tulemus on see, et ega eriti midagi ära ei teegi.
veidi parem on muidugi see list võtta järjekorras ette ja tegeleda järjest, tulemus on üldiselt parem, kui eelmisel juhul.
aga kõige parem on ikkagi unustada see list ja .. teha mitte midagi. mõnda aega.

ega see ‘mitte midagi’ tegemine on ka keeruline. ilmselgelt enamasti see ei tähenda, et lihtsalt lamad ja ei teegi midagi. no ikka loed, mõtled, surfad netis, vaatad telekat, kood sokke vms.
või vahel tõesti, teed joogat, jooksed üksi metsas vms.
mis tegelikult on KA millegi tegemine.
olgu, defineerime ümber. see ‘mitte midagi’ on selles kontekstis mõni meeldiv tegevus, mida sa kohe üldse EI PEA tegema. mida lihtsalt tahad teha. mis ei ole seotud to-do-listi asjadega.
ning ei planeeri järgmist tegevust! ning kui on mõni deadlinega asi, mille deadline on umbes kohe, siis on see nagunii listis suur, rasvane ja punane ja teed selle ära enne, kui hakkad mittemidagitegema.

jaa, ma tean, see on raske. set kuskil kuklas taob ikka see, et .. ma pean tegema selle, teise, kolmanda, neljanda ja kui ma ei tee, siis.. mis siis? vähe on neid asju, millel ongi tegelikud ja kohesed tagajärjed. jah, lastele ilmselt peab süüa tegema. nõusid kohe pesema samas ei pea. eelmisest teemast lähtuvalt – tegelikult ei juhtu enamasti mitte midagi, kui me elamegi mõnda aega nn seapesas. kel vähegi mõistust peas, leiab ise oma puhtad sokid ja lõpuks toimetab ka mustad sokid sinna, kuhu vaja. jnejne.
ja kõik muu laheneb enamasti ka lõpuks lihtsamini, kui esimeses paanikahoos tundub.
veidi kõrval olles selekteerub välja, mis on päriselt oluline, mis mitte ja mis üldse mitte.

kursustel oli meil ka paar lihtsat ajaplaneerimisnippi.
muidugi, esmane nipp on ikkagi see, et:

selle jaoks, mis on sulle oluline, leiad sa alati ka ressursse (aega ja raha). kui sa neid ei leia, siis ei ole tegu tõeliselt olulise asjaga.

(jätame kõrvale ekstreemselt palju raha või aega vajavad asjad ja räägime rohkem igapäevategevustest)

aga kellel on vaja peenemalt planeerida, siis väga lihtne maatriks on jagada tegevused neljaks:
V – viska ära
A – anna edasi
T – tee ära
A – arhiveeri
viimane jaguneb kaheks, sinna lähevad a) asjad T alt peale lõpetamist b) asjad, millega ei oska esialgu muud teha ja nö jätad kõrvale. lõpuks rakendub neile 99% juhtudest nagunii V 🙂
aga see viimane juhtub, kui me sellest asjast eemaldume mingiks ajaks. siis tabame ära, et see on täiesti ebaoluline.

muuhulgas aitab mittemillegitegemine (kui see ei ole muidugi põhitegevus) päris kenasti ka stressi vastu.
sest stress tekibki siis, kui on teha liiga palju ja kogu aeg on tunne, et see KÕIK tuleb nüüd teha ära KOHE.
lõpuks selgub nagunii, et umbes poolte asjade mittetegemisest ei juhtu midagi.
ma hakkan end juba kordama.

“Kuidas te küll seda kõike jõuate, Filipp Filippovitš?” küsis arst lugupidavalt.
“Igale poole jõuab see, kes kuhugi ei kiirusta,” seletas peremees õpetlikult.

M. Bulgakov “Koera süda”

originaalartikkel, mis ei räägi üldse minu poolt kirjutatust, on siin.
avastasin just, et mu jutt on niigi pikk, nii et ma ei hakka seda siin veel ka lahkama.
aga eks olen minagi üls paras ‘scanner’. eesti keeli siis hunt Kriimsilm..

nii et ärge imestage, et vahel tundub, et ma teen hullult palju, ka mulle endale. sest tegelikult on piisavalt neid hetki, mil ma ei tee midagi..

wise words

.. so better not try to, ok?
ehk maakeeli – ükskõik, mida me ütleme või teeme, teised näevad-kuulevad seda alati läbi iseenda. ja mitte keegi ei loe teise mõtteid.
ning see kõik ongi normaalne ning elementaarne.

that’s the way life goes

jah. ma arvasin ka, no mitte just 17selt lausa, et aastal 2000 olen ma ilge vanur ja sellist aega ma ei näinudki ette, nagu praegu.
ometi on praegu paljud asjad märksa paremini kui selles nooruses või ka 2000ndal.
aga mitte kõik.
ning kõik ei ole nii, nagu noorena unistatud sai. aga mitte kõik ebameeldivad asjad ei tulene sellest, et tolleaegsed unistused ei ole täitunud. tegelikult nood asjad on üsna tühised praeguseks.

veidi jõulune ;)

‘su blogisissekanded muutuvad aina segasemaks,’ teatas M. eile.
no pagan küll. ma ise saan küll väga täpselt aru, millest ma räägin. lausa nüanssideni, sest ma kirjutangi pigem nüanssidest. üldpilt on nende taga. puude taga mets või midagi.

aga konkreetse ja üldise faktina olgu ära fikseeritud, et selle aasta esimese jõulukingi sain ma .. eile!
mina, kes ma üldiselt mingeid kinke ei oota, jõuluvanale ei kirjuta ega midagi. aga sedapuhku edastasin sõbrannale ühe konkreetse soovi, muidugi mõttega, et ma maksan selle eest. tegu ei olnud ju mingi 5-eurose jubinaga ometi. aga tema otsustas selle jõulukingiks ‘vormistada’ 🙂
nii annabki see vajalik kink hoopis võimaluse jõuluks tuba veel natuke kenamaks teha. aitäh, CV&M&I!
‘kättemaksuks’ sai see lahe pisike tütarlaps mu käest kah kaks kinki. et veidigi võrdsem see olukord oleks 😛
kahju muidugi, et eile oli nii palju muud sebimist ja armsate inimestega ei olnud eriti aega rahulikult istuda ja jutustada.

kaneelilõõts ja lambapraad. just sellises järjekorras.
ah et mis neid ühendab, nagu mult küsiti? no eile näiteks kaneel.
praad sai kiita ka. tahaks uskuda, et siiralt. samas minu panus oli väike, algmaterjal lihtsalt on nii hea. minu meelest selle talu lihast ei ole võimalik halba praadi teha ja nii juba aastaid.
nüüd on lambalihavõileibade periood käes. sest ikkagi jäi päris suur jupp seda kintsu järgi.

kena on 🙂