Rubriik: mõtisklused

tahan väsitava tööpäeva vahele koguda kokku mõned positiivsed mõtted.
üritan saada tooli magamisasendisse ja imestan, et miks seljatugi tahapoole ei kiigu. nojah, see on mul istumisasendisse reguleeritud, aga ta võiks ju sealtki tugeva survega rohkem lamama käia – ilma kaldenurka muutmata. sest kui ma nüüd reguleerin seljatoe rohkem lamama, ei kerki ta koos minuga, kui mul on vaja äkiliselt viisakas asendis istuma kerkida. mhh. see on kui ei osteta seda tooli mille ma ise välja valin. kuigi, ma saan aru, mingi 11k ühe tooli eest on vist tõesti tiba palju. aga siiski, ma ju elan mitu tundi oma päevast selles toolis – kui tööl olen!
jõuan mõelda umbes 5 positiivset mõtet, kuni stuudios töötav Fotograaf häbelikult naeratades mind tülitama tuleb ja ma pean end hoobilt viisakasse istesse tõmbama..

õhtul paldiskist koju sõites oli kahju, et pole jälle kaamerat ja aega.
õhk oli vihmavaheselt värske ja lõpuks ometi ka soe. tüüne mere kohal kumav valgus, madalad pilved ja aurav tee ning mets. hetk, kui tunned igatsust ja ometi oled rahul olemasoleva hetkega.
aga ma ei suuda seda nagunii verbaalselt edasi anda.
nagu ka mitte üle-eelmist õhtut paganamaa vaatetornis. õhk oli selge, päike soojendas, soe valgus oli nii mahe, tuuleõhku polnud ollagi. kusagilt alt kostis natuke laagrihääli, aga mitte nii, et need oleksid seganud. lamada seal tornis ja tunnetada maailma enda ümber. unistada võimatuid asju ja olla.
selliste õhtute nimel tasub elada.

jaanipäev läbi, aga suve nagu ikka poleks veel.
tuttavad jäävad järjest puhkusele. küsitakse minultki, et millal puhkus. mõtlen siis, et olen vist imelik jah, aga ma endistviisi ei taha puhkust. sest puhkust pole mõtet võtta, kui kusagile ära ei sõida. ja kuna mu töö on ka tunnitasuga, siis tegelikult saab teiste tüdrukutega rääkides graafikut vabalt niimoodi sättida, et 10-14 päevane auk töögraafikusse jääb. nii et oma traditsioonilise Võrtsu-ääres käigu saab ju nagunii ära teha, aga kas selleks just puhkust peab võtma? korjaks äkki tuleviku jaoks..