vähem kui pool tundi on talve alguseni. ime küll, isegi lumi on maas. tallinna pool küll üsna vähe, ent siiski. ah, oleks seda helevalget küll rohkem!
aasta pimedaimad päevad, milledes siiski leidub valgust, nagu tänagi – lausa päikest. ja muidugi küünlad, mis loodavad päikese tagasi tuua 🙂
mingid traditsioonid, pärit aegade hämarusest, hirmust päikese kadumise ees igaveseks, mis on läbi kummaliste jadade meieni kandunud. mis seostuvad erinevate inimeste jaoks erinevate asjadega, aga on iseendas soojust täis. eks see aitabki läbi külma ja pimeda talve minna.
Rubriik: mõtisklused
kurbade silmade öö
vahel pole tarvis peaaegumittemidagi, et tuju halvaks muuta. iseendas pettumine, teiste läbi öelduna – ja kössitadki jälle maailma eest peidus oma nurgas.
vaatan oma last, kellel on oma Globaalsed probleemid, mis mulle nii tühised tunduvad ja mõtlen, et kui minna praeguse pagasiga tagasi lapsepõlve, oskaks seda hoopis teistmoodi nautida.
mõnikord on mul kahju, et seda võimalust ei ole. kahju on, et pole kellegi sülle minna, et seal nutta. nagu mu laps.
ma igatsen võimatuid asju. aegajalt.
aga mu jalad on liiga tugevasti maa küljes kinni. kõige kiuste.
täna õhtul minust tehtud piltidel on mul liiga kurvad silmad. ei, ma ei näita neid pilte.
kas on mõtet?
miks mõned inimesed võtavad itnerneti anonüümsust väga isiklikult?
miks minugagi seda vahel juhtub? õnneks mitte täna.
kirjutage mulle siia 🙂
pärivoolu
Tahaksin võtta klaasi ja virutada läbi akna. Sest mul on kõrini sellest tuimast olemisest, milles olen päev päeva järel. Vajunud kusagile kulgevasse massi, liikudes kõige ja kõigiga kaasa, püüdmatagi välja rabeleda. Sest pole stiimulit. Lased end kaasa kanda, nii on muretu ja hea ja kindel. Või tegelikult polegi hea, aga ma ei mõtle sellele. Ma ei lase neid mõtteid ligi, peletan juba eos. Mul ju peab hea olema. Tõrjun endast mälestused – sest vahel mulle meenub, mis oli hea – ja ka see, et ma ei osanud seda sugugi mitte alati ära tunda. Aga ma ei saa seda ju tunnistada ometi. Seega olen praeguses hetkes ja ei vaata tagasi. Ega ka edasi. Olen. Või ei ole. Sest see pole õige olemine. Mina olen puudu iseenda seest. Kaua veel?
kohustus
ma ei taha täna kusagile liikuda
aga pean
pean, pean, pean
ei taha et pean!
lubadust peab pidama..
truudusetu linn
täna õhtul on Linn mind üksi jätnud. ma seisan ja ootan tema tuge, aga olen endiselt üksi. olen petetud ja mahajäetud; nagu alati tuleb see kõige ebasobivamal hetkel. nüüd, kui ma vajaksin tema helide, lõhnade, varjude, häälte, majade tuge, läheb see kõik minust puutumatult mööda. miks just nüüd?, ei mõista ma. püüan veel kord leida kontakti, aga tulemusteta. kogu Linn tuhiseb minust mööda, mind riivamata. ma ju pole Linna petnud, pole talle liiga teinud? miks siis tema minuga nii käitub? või siiski, oma mõtetes olen nii mõnigi kord talle selja pööranud – ent mitte päriselt, sest ma tean, et mõttetu oleks üritada Linn igaveseks oma elust kustutada.
hetkel pole mul võimalustki otsida tuge mujalt: merest, tuulest, lõkkest. lihtsalt pole. või kelleltki, kelleltki.. nii pean seda leidma üksnes iseendast. nagu alati, tulen ma sellega ju lõpuks toime. heas usus, et mul on veel 7 elu alles. tegelikult ma ei tea, sest pole osanud kokku lugeda, mitu juba kaotatud on.
küllap on ka Linna truudusetus ajutine. vähemalt võin ma seda ju loota?
veel üks mõttetu sissekanne
ahjaa, unustasin mainimata, et CityGourmet-nimeline koht on täitsa mõnus, kui midagi näksida tahad ja raha natuke rohkem on kui tavaliselt. igatahes ei olnud mul põhjust rahulolematuseks. kuigi, tegelikult Novell meeldib vist ikkagi natuke rohkem.
arrgh. miks ma kirjutan selliseid asju siia? keda see huvitab?
aga vastasel juhul ma ei kirjutakski midagi.
mis oleks ka päris hea vaheldus ju?
kas .. ? või .. ?
jah ma tean
et kunst on siit kadunud
või vähenenud
äkki siis ei kirjutakski niiväga? sest selliseid
igapäevakulisi bloge on niigi ju päris palju..
midagi on ja pole
mul ei ole midagi öelda
aga miskipärast
ma ikka üritan
kuigi ma tean
et ma ei julge
veel või üldse
mõni asi on liiga neetult isiklik
sügisesed ööd on vahel liiga pikad
liiga kurvad
liiga üksikud