miks on ennast masendavalt lihtne teha lolliks just nende inimeste ees, kelledele tahaks just hästi mõjuda? :O kenalt, positiivselt ja arukalt, aga välja kukub nagu ikka..
selle peale tahaks kohe natuke koledasti öelda.
aga see ei muuda ju ka midagi.
Rubriik: mõtisklused
valu käib öidpidi
päeval magamine pole hea. siis ei tule öösel und, ainult liiga palju mõtteid käib peas ringi. neidki, mida ei tahaks mõelda: unustatuid ja neid, mida tahaks unustada.
hirmud on saanud tõeks rohkem, kui tahaks.
kuidas õppida keelt?
ma ärkasin täna unenäo ajal, kus ma tegin inglise keele eksamit.
eksam oli kummaline, polnud küsimused, vaid mingid sõnad paberil ja nende vahel tuli leida mingid õpitud grammatilised seosed. kusjuures unenäos tuli mingeid kummalisi seoseid pähe küll, mida reaalselt olla ei saa. rääkimata, et see on mingi olematu ja ilmselt toimimatu metooodika. isegi unes ma olin mõnevõrra jahmunud selle peale.
poiss ajas mind üles parajasti siis, kui meile räägiti, et peame ise oma töid ise hindama ja õppejõud hindab seda, kuidas keegi oma tööd hinnanud on 
issand-issand!
nojah, tegelikult mul ON homme inglise keele eksam. ma pole üldse kindel, kui hästi ma selle ära teen (läbi saan ikka), sest meie keeleõpe seisnes grammatikatestide tegemises (noh, igasugused lünktekstid jms) ja ma pole kunagi olnud teadlikus grammatikas kuigi tugev. mul on üldse kahtlane tunne, et keelt ei saa õppida läbi grammatika ja keeletunnetust ei saa läbi grammatikareeglite. tähendab, ilmselt on neid, kes saavad ka, aga minu kogemus näitab, et keelt õpib suheldes ja grammatikat õpib muuhulgas päris kenasti ka lugedes. arvamus põhineb muide ka tuttavate keeleõpet vaadates, mitte ainult isiklikul kogemusel. ma tean hulka inimesi, kes on käinud nö klassikalistel (inglise) keelekursustel ja peaks grammatikat jagama imeliselt (ja jagavad ka muide mingis mõttes), aga kes reaalselt kasutades moodustavad päris kummalisi lauseid nii kõnes kui kirjas – kuigi grammatilised vormid eraldi võttes on ilmselt õigemad kui minul keskeltläbi oleks. aga enamasti nad väldivad üldse suhtlemist inglise keeles, kui võimalik. peale mingit aktiivsemat suhtlemiskursuse läbimist (kus grammatikale võibolla ei pööratagi niivõrd palju rõhku) julgevad nad rohkem ka reaalselt suhelda.
selline testisüsteem, nagu meil koolis, eriti sellisel kujul nagu ta oli, on minu meelest suuresti loterii. mul on kahtlane mulje, et suur hulk inimesi, kes ilmselt pole peale keskkooli (ja sellest on mööda minimaalselt 10, paljudel pigem 20a) inglise keelt pidanud eriti kasutama, täitsid neid lünki üsna juhuslikult, st huupi midagi sinna toppides, lähtuvalt enamvähem tunni teemast. mõnel lihtsalt läks tihemini täppi kui teisel
kunagi, aastat 10 tagasi, õppisin ma umbes pool aastat prantsuse keelt. grammatikat me seal eriti ei võtnud, küll aga suhtlesime, pidasime dialooge, laulsime, kirjutasime jutukesi. ma mäletan, et selle poole aasta lõpuks suutsime end kogu grupiga (meid oli alla 10 muidugi) üsnagi kenasti lihtsamatel teemadel rääkida. isegi 5a tagasi Pariisis käies oli sellest veel kasu, ma sain nii mõnestki asjast aru ja suutsin kvartali väikepoes end ka väljendada prantsuse keeles (millest nad arugi said). noh, enam ei mäleta muidugi suurt midagi. küll aga olen ma kindel, et ma sain selle poole aastaga prantsuse keele selgemaks kui ma olen saanud inglise keele kõikide õppimiste käigus (kui ma ei suhtleks, ei loeks ei kirjutaks – puhtalt õppides).
selge on see, et 20 inimesega päris nii ei saa, eriti kui tasemed on väga erinevad. selge on ka see, et ühele inimesele jäävad asjad meelde ühtemoodi, teisele teistmoodi.
selge on see, et homne eksam on ka loterii 
lapsed, reisimine ja elu
sattusin täna jälle kusagil foorumis ühele küsimusele, kus uuriti, et kas ca 1,5aastasega reisile minnes, oli vist Egiptusesse, ta peab palavaga vastu.
niisiis. jätame kõrvale linnugripi, sest Türki nad ei sõitnud vähemalt. arutame siis, mis tegelikult lisaks palavusega selle reisiga kaasneb.
esimesena tulevad mulle pähe võõrad mikroorganismid. no sellised, mis kohapeal on tavalised bakterid jm ja kohalikele mingit mõju ei avalda. kuuldavasti pidi aga lõunas käinud isegi täiskasvanutest vähemalt pooled kas kohapeal või vahetult peale saabumist siin põdema mingeid kõhuhädasid, erineval kujul. saati siis veel laps, kelle immuunssüsteem on veel tundlikum (hea küll, kuni saab veel rinnapiima, siis on mingi kaitse olemas). selleks, et võõraid mikroorganisme üles korjata, ei pea sööma turult ostetud pesemata puuvilja, piisab kui mahlajook on tehtud kohalikust veest või laps mängib rannal liival ja topib vahepeal käsi suhu. võinoh, midagi sellist. tegelikult on neid õhus ja üleüldse igal pool ja pealnäha tundub, et haigus on tulnud müstiliselt. eks kuigivõrd päästab, kui sööd ainult usaldusväärsetes kohtades ja joo ainult pakendatud vett.. aga laps müttab ju ikka oma soodu ringi :O
teisena tuleb mulle pähe see, et kas tegelikult on lapse närvikavale hea, kui temaga varases lapsepõlves ringi rännatakse? nagunii ei püsita tänapäeval kodus, käiakse lapsega külas, beebikoolis, mängutoas.. ja nüüd veel pikk lennureis, elu hotellis jne. või pole sellel lapsel enam vahet? ma ei arva siin muidugi, et laps nt vanavanematega jätta ja siis ise nädalaks rannale kihutada oleks parem – aga lapsel võiks mingi baasturvalisus tekkida ja mul on tunne, et võimalusel võiks 2-3 esimest eluaastat olla ikka enamvähem tuttavates keskkondades ja neid mitte hullult vahetada (ma ei arva näiteks, et lapsega pidev poeskäimine teda kuidagi arendab, pean silmas just selliseid kuni paariaastaseid – kuigi arusaadav, et vahel on see paratamatus, et pead kaasa võtma).
no ja siis kurdetakse hiljem, et lapsel on keskendumisraskused, tähelepanuhäired jm. mitte kõigil, aga kas ei tundu, et ajaga on seda rohkem? eks kogu elutempo mõjutab seda ja mulle tundub vahel, et mu kaua kodus olnud poeg ongi mingis mõttes nö ajast maha jäänud (ei ole mingi beebikooli ega mängutubade laps olnud, reisimised Eestimaagi peal on alles viimasel ajal hakanud uusi suundi võtma). aga teistpidi, küllap ta sai midagi muud jälle?
mul on muide kahtlus, et ajal, kui tavaliste inimeste liikumised piirdusid hobuse päevateekonnaga, olid närvid rohkem korras. kuigi ma pole selles kindel ja tegelikult võib põhjus olla hoopis elukeskkonnas. sest linn ise on ju ka hullult närviline, kui vähegi mõelda.
tähendab, ilmselt ma olen mingi tagurlik lapsevanem (ja perekoolis ja delfis öeldaks ilmselt veel, et kade ka), kes arvab, et laps ja vanemad võiks ikkagi paar aastat suhteliselt kodukesksed olla. ringi tuuseldada jõuab kogu elu.
või mida mul üldse arvata on, ise läksin 1a8k poja kõrvalt 5ks päevaks Lõuna-Eestise õppima, seda kord kuus; ja peatselt kiman puhkusereisile ilma lapseta..
/üle lugedes tundub see asi kuidagi mustvalge, ilmselt olen ma siin natuke nimme pisut äärmuslik. ma tõesti ei arva, et lapsega peaks 2a ainult kodus istuma/
katkestus
ma olen keset tänavat, kui valgus kaob. totaalselt ja kõik, ainult üksiku mööduva auto laternad valgustavad teed. aga muidu on pime. tänavad, majad – jah, need kontorid, hotellid, elamud ümberringi, mis on tavaliselt sellisel kellaajal valgustatud akendega üle külvatud; mulle meeldib vahel seista ja vaadata, kuidas tuled siinseal kustuvad ja süttivad, mõned kollased, mõned valged, mõned päris vaevuaimatavad, kuidas valguse järgi võib aimata koristaja liikumist ühest toast teise, aegajalt ilmuvad valgusesse siluetid.. seda kõike pole korraga.
ma olen seisma jäänud ja hoian kotisangast kõvasti kinni, nagu keegi tahaks seda mult ära tirida. ma ei pane tähele, mida teevad teised inimesed tänaval. kuulen, kuidas paugatab mõni autouks ja tajun, et ikka veel valitseb vaikus. ma pole üldse kindel, kas on möödunud sekund või minut, aeg venib ja ma loodan, et nurga taga on valgus olemas ja trammid käivad ja ma saan koju. ühtegi valguspeegeldust peale autotulede ei paista, valgusfoorid on kadunud pimedusse, aga see ei saa ju olla, et kogu linn on pime, see on siinse kvartali probleem, midagi juhtus lihtsalt siin piirkonnas.
hakkan ettevaatlikult liikuma, kuid 200 meetri pärast ristmikul on kõik suunad sama pimedad..
vaikus me ümber
Ma tajun vaikust enne kui näen seda. Avan ettevaatlikult silmad ja su nägu nähes saan aru, et olen seekord liiga kaugele läinud. Sa vaatad mind, imestus ja ehmatus silmis. Nihutan end pea märkamatult sinust eemale ja teen näo, nagu mitte midagi poleks olnud.
Ülejäänud ei saagi midagi aru, rõõmus sumin ümberringi käib edasi ja ma ei mõista, kuidas ma olin kuulnud ja näinud vaikust, kui ometi see sumin pole hetkekski katkenud. Siis taipan – vaikus oli sinu ja minu kokkupuutepunkt. Midagi füüsikavälist.
Aga siin ma nüüd istun, sirutan selga ja tean, et enam ei saagi midagi muuta. Sest mu sõnad ujutasid sind üle ja nüüd ongi kõik paigas. Mitte nii, nagu ma oleksin soovinud; aga ma tean, et niimoodi on lihtsam. Vähemalt on mul niimoodi kergem sind endast eemale saada. Kuigi su silmad vaatavad endiselt otse minu sisse – aga ma pole neile enam avatud.
õige valik
elu koosneb valikutest. valiku tegemise hetkel ei saa iial kindel olla, et oled valinud õigesti. kuigi, mis on üldse õigem või mille baasil seda üldse hinnata?
järgmine kord samasse ellu tagasi tulles teed nagunii samad valikud.
esmamulje
saad kokku inimesega. esimeste hetkedega saad esmamulje. järgmiste hetkedega mingi järgmise mulje. pealtnäha on kõik üpris kena ja tore. arvestad, et on keskmiselt suheldav inimene.
läheb mõni aeg mööda ja hakkab pudisema kummalisi fakte. midagi internetist, midagi elust. vaiksed tähelepanekud siit ja sealt. algul hämmastavad, varsti enam mitte ja oled kõigeks valmis. leiad, et pealtnäha normaalse inimese peidus on (minu jaoks) veidra suhtumisega olevus.
ja tuletad meelde, et esmamuljest ei tasu end kõigutada lasta.
saad kokku inimesega. esimeste hetkedega saad esmamulje. järgmiste hetkedega mingi järgmise mulje. pealtnäha on üsna kummaline, naljakaski. arvestad, et on keskmine rullnokahakatis.
läheb mõni aeg mööda ja hakkab pudisema kummalisi fakte. midagi internetist, midagi elust. vaiksed tähelepanekud siit ja sealt. algul hämmastavad, varsti enam mitte. leiad, et pealtnäha veidra inimese peidus on (minu jaoks) normaalne olevus.
ja tuletad meelde, et esmamuljest ei tasu end kõigutada lasta.
kuni su talu veel elab..
juhtusin täna jälle lehtede ligi ja selline artikkel Päevalehes. kusjuures artikli komemntaarid panid mind suuresti imestama. tean mitmeid, kes on ilma eurota ja kipsplaadita suutnud vanad majad sooja pidama saada – kuigi eks see sõltub maja seisukorrast ka. samuti on hirmutav hulk vanu palkmaja asendatud mingite kummaliste ehitustega. tallinna ümber see suuresti nii ongi. ja paljudele on selline vana talumaja ilmselt nuhtlus, kus lihtsalt peab sees elama ja mille kordategemiseks raha ei jagu. või jagubki ainult kipsplaadi ja eterniidi jaoks.
aga ma ei julge rohkem sõna võtta, sest siis tuleb kohe muie: mine ise sellisesse majja elama ja tee see korda. eksole. ma kogun julgust alles..
ümmargune
asfalt on märg, kajakas on vale korstna otsas, lapsevankritega emad jalutavad mööda, maakera on ümmargune.
all goes round and round and round again.