Rubriik: mõtisklused

ma tean, et virisemine pole tore, ega halamine, ega seletamine, kuidas midagi ei taha-jaksa teha. no aga vahel on just nii, et kuidagi ei suuda midagi teha, sunnin ja sunnin end takka, lõpuks on käes aeg, mil valikut enam ei ole.
ja siis võtan kätte ja teen suurema või väiksema vaevaga ära. ja tunnen, et ma olen ikka vahel täitsa tubli. teen omale mõttes pai ja nurun natuke kiitust teistelt ka.
natuke tunnustust kulub igasse päeva ära 🙂

öö kisub külmaks. ma kohendan salli ja panen käed taskusse, et veidigi sooja saada. tempo tõuseb märkamatult, vaiksest jalutamisest on saanud peaaegu et jooks. sooja ei anna see ikkagi.
külm on hiilinud salaja. enne oli ju päris mõnus ja ma ei saa aru, miks enam ei ole. vähemalt ei saja, seegi on hea ja üritan endale kinnitada, et siis oleks veel külmem. et praegu ei olegi viga. ja et tegelikult külma vastu saab end riidesse panna, palavuse vastu ei aita miski. alati saab olla hullem. aga see ei lohuta. praegu mitte.
ma ei tea, kaua ja kaugele mul minna on. ma tean, et kusagil on soe ja ma pean sinna jõudma. ma loodan sinna jõuda. see on nagu Lumekuninganna lugu. peaaegu. ainult tegelikult olen mina Kaj, mitte Gerda. või unenäoliselt mõlemat korraga. mõlemad on minus ja pole ka. ma tunnen külma, kui Gerda mind otsib ja ma olengi tema. ja ma olen Kaj, kes on Lumekuninganna võimuses. Kaj’l on peaaegu et paremgi, tema ei tunne. kui see on hea. Gerdal on raskem, aga ta tunneb.
tuul vihiseb näkku, ma tõstan jalgu kiirelt üksteise ette, ma püüan tuulde visata mälupilte ja tundeid, mida ma ei taha. see kukub jälle läbi, aga ma üritan.
seal kusagil ootab mind soojus. ma pean ainult liikuma sinnapoole. ma ei tohi enne ära külmuda.

sisalik kirjutab tulest.
oojaa, oli põnev. aga mingi hetk hakkad tajuma, et saadav valu on siiski suurem kui saadav põnevus. või et kas kõik peabki põnev olema. või et .. milleks üldse tuli?

Ma tahaksin sult küsida, miks sa lõhud mind, aga ma tean, et ma ei saa sellele vastust. Oma võluval moel sa lihtsalt ignoreerid mind ja mu küsimust, libised sellest üle, teed selle olematuks. Nagu sa suudad ignoreerida enamikku, mida sa tahad. Ühel, teisel või kolmandal moel. Vahel ma kadestan sind selle võime pärast – aga nähes selle tagajärgi, olen vaid rõõmus, et ma päriselt nii ei suuda. Kuigi endal oleks ju vahel kergemgi.. või?
Aga.. sa unustad selle juures inimesed, kelledele sa oled tähtis. Sul on ju neid omalgi vaja, sa tead seda. Ometi miskipärast teed sa neilegi haiget, lõhud neid, suudad olla alatu. Ja siis suudad veel imestada, et kõik ei olegi su suhtes vastutulelikud ja kenad, kui sul neid vaja on. Kas sa tõesti ei näe neid seoseid?
Kas sa mängid Jumalat, arvates, et maailm ongi sinu?
muusika: Massive Attack – Unfinisehd Symphaty

Elu on lihtsalt üks lõputu jada valikuid. Need võivad järgneda, olla paralleelsed, moodustada kimpe. Sa ei tea iial, mis sa saad, sa ei tea iial, milline on õige.
Selles mängus pole reegleid ega sul ei ole võimalust cheatida. Või, ma eksin. Reeglid on. Sa pead ellu jääma ja koos sinuga ka võimalikult palju kõiki teisi. Elusid on igaühel täpselt üks.
Siiski, kui sa oled juhtumisi kass, on sul neid üheksa.
(Nagu minul.)
See võib tunduda boonusena, oooo, üheksa elu, jammi!, teiste ühe vastu.
Vale.
Sa oled sunnitud kogu selle asja üheksa korda läbi tegema. Sa ei saa loobuda umbes peale teist, nagu tahaksid, või hiljemalt peale kolmandat. Jah, peale esimest muidugi tahad korrata, peale teist enam.. mitte niiväga. Peale kolmandat oleksid nõus oma järgijäänud elud ära kinkima.
Aga ei saa.
Iga järgmise eluga, milles on mälestus eelmisest.. sureb sinus midagi aina rohkem ja rohkem. Esimese elu särast ja õhinast, usaldusest ja armastusest on.. neljandaks järel vaid tiba rohkem kui riismed. Mis siis veel üheksandaks?
Kassiga ei saa olla õnnelik.
Ent valikuid tehes sa ei tea seda ja sa ei kuula, mida kass ütleb. Või ei taha seda kuulda ega näha. Sest sa ei tea, kes su vastas on. Pead teda endasuguseks, kellel on üks elu. Selliseks, keda sa arvad tundvat ja teadvat ja läbi nägevat. Kes käitub nii, nagu sa harjunud oled. Sa ei suuda tükk aega näha tema taha, tema sisse, tema olemust ja.. põgeneda, kuni veel saab.
Sest kassiga Ei Saa olla õnnelik. Aga sa ei usu seda ikka veel.
Aga valikud on ju ometigi kõigi jaoks, ka kassi.
Puhta lehena valid selle raja, mis tundub sirge ja helge ja püüad seda hoida, läbi kõikide jadade. Või valid just igakord erineva, eksled ja seikled, käid peadpööritavalt kõrgel ja leiad end mustavatest sügavustest. Suunad oma ühe elu ja Kuid kassile kangastuvad kõik eelmiste elude valikud, iga hargnemine paneb ta seisma, ei, sa ei näe seda, ta oskab seda teha nii, et näed kassi kogu aeg liikumas, sa ei aima, et tegelikult ta seisab ja valib, aga ta teab, mis juhtus tolles elus.. ja tolles.. ja tolles.. ja valib lõpuks huupi. Vahel läheb see täppi.. järgmise või ülejärgmise või üleülejärgmise valikuni.
Sest siis peab jälle valima ja jälle on minevik jalus.
Tahtmatult lükkab ta liiga paljud mängust välja, jäädes ise sisse. Sest tal on rohkem elusid.
Vana kassi tunned sa ära sellest et,
peamiselt ta magab, kergitab aegajalt ühte silma ja jälgib seda, mis toimub. Ise sekkumata. Sest viimased elud tahavad puhkust ja valida nagunii ei suuda.
Ta teab juba, et elu läheb. Kui sul pole oma teed, siis ei muuda ka üheksa elu enam midagi. Kõik tuleb ja on nagunii.
Või siis et.. vahel tahaks ju midagi muud. Ja ta läheb jälle. Selle viimasega, mis tal veel on. Sest mäng nõuab oma..
Aga sa ei näe ta silmi, tavaliselt. Sa kujutled neid.

Sellest talvest mäletan ma halli. Ma mäletan veel, et suvel oli värve. Meri, kivid ja kitarr. Soe tuul ja horisondile laskuv Päike. Kui kõik tundus veel võimalik, aga samas mitte. Su sõnatud lubadused puudutasid mind, panid veel korra õhkama ja kadusid seejärel. Ma pidin end tagasi hoidma, et neile mitte järgi joosta. Surusin hambad huultesse ja, veremaik suus, suutsin ma seda. Ennast peab ju hoidma?
Peale seda oli hall. Sügise värvid, punased lehed, lume valevus, peegeldav päike, sinine taevas, lõpmatult hallid pilved. Värelevad hetked. Päevast päeva korduv. Üleeile, eile, täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Ma naeratan, tõstan häält, tunnen rõõmu, nutan. Kõik on pilvede taga. Siin pole küll värve, aga on alati jahe ja kindel. Ma ei ihkagi siit ära. Aegajalt meenub kõik teisel pool ja ma tahaks rohkem, kui neid helke – aga milleks? Sest värvidega kaasas käib palju muud. Ma ei taha kõike seda. ma kardan neid värve.
Jahe ja kindel ja alati sama. Rohkem ju polegi vaja? Kõik muu on enesepettus.
See, et ma vahel öösiti nutan, ei puutu asjasse.

päh, ma tundsin just praegu, et ma ei saagi siia kirjutada päris kõike mida tahaks. sest ma tean liiga palju lugejaid.. või midagi sellist.
selle asemel hoopis katke ühest laulust, mis mind kummitab viimasel ajal miskipärast (ilus laul noh):
Sinu sõnad on kui vaikus peale vihma,
sinu silmad on kui tormi tõotav põud,
äkki lõdvemaks nüüd laseme su rihma,
et me tunneme – see on see on see.
(Kaotajad)