eile (oli see ikka eile? ahjaa, pidi olema küll) emaga telefonis rääkides oli ta mures, et mul on liiga palju asju ja kohustusi hetkel endale võetud. no eksole, tal on umbes aimu, mis toimub – aga ta loeb ju seda blogi ka 🙂 ja lisaks kuuleb minu käest ju ka. ning siis ütleb, et ma peaksin ikka veidi puhkama.
mida ma ka üritan.
sest ma tean, et mul pole mingi hullult ülehoolitsev ja -suunav ema, vaid selline, kes pigem jätab sekkumata mu ellu kui et sekkub ja määrab.
näiteks võtsin oma põhitöö koormust maha veidi. ja RM on nädalavahetuse ära (kuigi jah, asjaolude tõttu võiks ta samahästi siiski olla kodus). hommeõhtusest haltuurast loobusin, kuigi siin on oma roll ka juba ammu kutsutud külalistel.
aga teisalt, täna on pikk õhtu: üks sünnipäev ja üks teine töökene, homme oleks vaja päris palju projektitööd ära teha ja õhtuks suppi keeta. aga vähemalt nädalavahe on hetkel suht vaba. kuigi selle peaks sisustama nt õppimise ja koristamisega. aga tahaks ju hoopis kusagil kohustustevabalt olla..
Rubriik: mõtisklused
vastuseks Dakile
ma hakkasin Dakile kommentaari kirjutama, aga see läks jõle pikaks (ja isiklikuks ka). ning seal oli hulk asju, mis võiks vabalt siin ka seista. nii et toon siia ümber:
mulle loomulikult ei meenu sobival hetkel täpne ütelus, inglise keeles. aga eesti keeles võiks see kõlada umbes nii et: ainult üks suhe siin elus lõppeb õnnelikult. ma isegi ei mäleta, kas seal oli teine pool ka. kuskilt seebikast oli. keegi nagunii teab täpselt. ma teadsin ka.
et nii ongi.
ma pole seda raamatut lugenud, aga seega see ongi nagu elu. et üks õnnelik lõpp. palju reaalsem, kui mingid suvalised naistekad, seega.
sest vale on (naistele) ette sööta kujutelma, et Selle Õige leidmine on maru lihtne ja see ei nõua mingit vaeva. nõuab ikka.
ja meestelt ka.
ning muidugi on See Õige hetkel just see, kes on. kellega on hetkel hea. sel hetkel ei teki ju üldse tunnet, et ta oleks vale. sest siis sa ju ei oleks ometi temaga?
või siis kui oledki, näiteks lohutust otsides, siis tead ju ka, et see ei ole teps mitte See Õige.
kommunikatsioon on oluline küll. aga, kui sellega juhtub nii, et soov kommunikeeruda mingil teemal on eri aegadel, siis polegi midagi teha. sest kaua sa üksi kommunikeerud. ja kui siis teine hakkab kommunikeeruma, on esimese poole jaoks juba vale aeg. või midagi sellist.
kusjuures kommunikatsiooni alla lähevad siin vist ka mingid teod, mitte ainult sõnad. sõnad moodustavad vaid mingi osa suhtlusest ju. kõik muu moodustab selle teise, ka ääretult olulise (või isegi olulisema) osa.
ja no on asju, millede puhul ei aita kommunikatsioon ka. või ma ei tea.
miks mul muidu pole seda ühte õnneliku lõpuga suhet?
või et miks näiteks mu vanematel on? kuigi neil pole see ka kogu aeg nii õnnelik olnud? ajastu kaela ma seda ei aja, sest suurel hulgal mu tuttavatel ei ela vanemad koos. ma ei teagi, kuidas nad on seda suutnud. varsti 40 aastat. seal on olnud paremaid ja halvemaid aegu. mul peaks ometi toimiv mudel ees olema.
aga mul ei toimi.
realistlikult olles ei õnnestu mul küll enam kellegagi 40 aastat koos elada. heal juhul mina elan küll veel 40 aastat, aga sobivas vanuseklassis mees enam vaevalt, lähtudest statistikast.
õnnestuks kellegagi koos vananedagi kenasti.
kuigi see on jälle see teema, mille kohta üks ja teine võiks öelda, et ma olen selline ja niisugune ja naasugune ja minuga ei ole võimalik koos elada. kaua.
kõik on vastastikune.
Lõvi kasutamise käsiraamat: kiida oma Lõvi. nüüd kiida veel oma Lõvi. mis sa passid, su Lõvi vajab veel kiitust!
seda ei mõelnud mina välja. seda öeldi mulle. ma ei tea, kui hästi see võiks töötada.
rahulolu peegeldub ja võimendub. edasi-tagasi. seni kuni..
lõpp läks isiklikuks.
aga mulle, naisena, meeldib ka see, et:
Üks järeldus, mis ma enda jaoks peale lugemist tegin, võiks kõlada umbes nii: maailma paremaks tegemine ei ole üldse raske, piisab ainult sellest kui iga mees teeb ühe naise tõeliselt õnnelikuks. Isegi kui see õnn ei ole igavene.
lõpu õudus vs õuduse lõpp
kui inimene on öelnud, et pigem õudne lõpp kui lõputa õudus, siis miks ta ise pakub mulle välja lõputa õuduse variandi, oma tegudega? mille ma pean ikkagi ise õudsaks lõpuks ära vormistama. oma tegudega.
sest keegi peab selle ära tegema. ilmselt tugevam pool.
on teatud asjad, millede puhul lihtsalt peab olema aus ja seda ka silmast silma. see teeb hulka vähem haiget kui mõttetu kummivenitamine ja hea näo tegemine. või lihtsalt äravajumine.
kui kellelgi on mulle antud teemal etteheiteid, siis laske tulla.
vahel ma kipun seda unustama
väike meeldetuletus elult ja arstilt: oma otsused teeme ise ja oma elu üle otsustame ise.
ehk siis teistpidi: usalda ainult iseennast.
ehk siis just see: tegelikult oled sa alati üksi.
julgus olla nõrk
iga naine tahab sisimas tunda end väikesena ja et tema eest hoolitsetaks. võib-olla on mingid erandid, aga ma pakun, et ka nende sügaval sisemuses on endiselt see väike kaitsetu tüdruk alles. nende elu on selle ära peitunud ja küllap ei tea nad isegi, et see seal ikka olemas on.
ma olen pidanud ka üsna iseotsustaja olema. täiesti teostatav asi. pikemas ajas aga väsitab. mingi hetk muutub rutiiniks ja tuimuseks.
kui siis keegi pakub su eest hoolitsemist ja hellitamist, ei usugi seda algul. lihtsalt ei usu. ei oska enam. on harjumatu. et kuidas siis nüüd äkitselt? ja miks küll? kummaliselt nõrk tunne aegajalt. aga sa pole ju nõrkust lubanud omale. sa oled pidanud ise toime tulema ja sulle on seda taotud, et sa pead üksi hakkama saama. sest üksi peaks nagu hea olema.
ometi on see hoolitsus veidi meeldivgi. sest see väike tüdruk su sees on seda salajas oodanud ja lootnud. aga ta on arglik ja ei julge välja tulla. sest teda on juba tagasi peletatud kunagi ja see teeb veel aremaks.
ja muidugi kardad haiget saada. sest liiga hea on ainult muinasjuttudes.
ning siis kõik näevadki vaid seda üksi toimetulijat, kuni keegi enam ei pakugi midagi muud. ei paku tuge.
ring, millest on nii raske välja saada.
üksi ei ole hea.
vahel võib olla nõrk. siis see polegi alati nõrkus.
võrdõiguslikkus pole alati hea
üks tuttav meesterahvas tsiteeris hiljuti mulle mingit teist meesterahvast, umbes selline asi oli: ‘naised asi on naudingut saada ja meeste asi on neile naudingut pakkuda’.
ma leidsin, et see loogika meeldib mulle täiesti. kõige laiemas plaanis.
egoistlik?
küllap vist. ma tean, et ma olen nõudlik.
aga ma olen hea, kui minuga ollakse hea. või midagi sellist.
usk
„Ma tahan sinu eest hoolitseda”, ütles Poiss.
Tüdruk ei uskunud. Seda oli ennegi öeldud. Iga kord oli seda aina raskem uskuda ja enam ta väga ei tahtnudki. Iga eelnev kord oli lõppenud haigetsaamisega.
„Parem, kui neid asju ei öeldaks”, mõtles Tüdruk. „Kui mulle ei lubata asju kokku, on valu ju ka väiksem. Miks poisid sellest aru ei saa? Võib-olla nad ei tea seda? Kas mina peaksin seda ütlema? Mina?”.
Ja ta jättis ütlemata.
Sest Poiss kordas oma sõnu ikka ja jälle. Sest Poiss kinnitas oma sõnu tegudega. Ta oli olemas, kui Tüdruk teda vajas, pakkus oma õlga ja kätt. Ta tuli alati kohale. Ta oli alati telefonikõne kaugusel. Ta näitas, et temagi vajab Tüdrukut. Ta oli kurb, kui Tüdruk ei saanud tulla.
Tüdruk aga, tema hakkaski neid sõnu uskuma, pikapeale. Kui kaua see ka ega võttis, hakkas ta nägema, et Poisil on tõsi taga. Poiss tahabki tema eest hoolitseda. Ta kuulis Poisi sõnu ja nägi ta tegusid. Poiss oli soe ja kindlust pakkuv. Tüdrukule tundus, et lõpuks võibki ta kellelegi toetuda.
Koos on ju parem kui üksi.
Nende kohal oli soe taevas, palju tähti ja vaikne tuul puuokstes.
Sel hetkel uskusid nad mõlemad.
päikesetõus
päikesetõus on ilus.
aga ainult siis, kui selle jaoks ei pea üles tõusma.
ah, tegelikult ju siis kah.
Afterlife – Sunrise
vaade
tööl näen kardinaribide vahelt kahte mereriba kõrgete majade, kraanade ja antennide kiuste. selle kolimise boonus?
saan merele vaadata ja kaugustesse ihata. lugeda möödasõitvaid laevu. üle katuste.
igatseda.
igatseda.
Murphy:
Miski pole eales nii halb, et ei võiks enam hullemaks minna.
Kui tunnete end hästi, siis ärge muretsege — see läheb mööda.
sirelid akna all
mu lapsepõlve kodumaja akende all kasvasid sirelid. tegelikult kuulusid need naabermaja juurde, aga majade vahe on väike ja oksad ulatusid aknani, mille all oli mu kirjutuslaud.
kastan nende vahel oli veel üsna väike.
ma ootasin alati, millal need hakkavad õitsema – esmalt kastan, siis sirelid. veidi peale võililleaega.
see on kevade kõige ilusam aeg juba sellest saati.
naabermaja ukse all oli vana sirel, mille üks alumine oks oli peaaegu horisontaalne. seal me istusime põõsa varjus ja mängisime. ega see väga põõsa sees olnudki, aga mõnus oli olla ümbritsetud rohelistest lehtedest ja sireliõite lõhnast.
kevadised hullutavad lõhnad, ebamaised, endasse haaravad, unustama sundivad. värsked ja kirkad. mitte nagu augustikuised küpsed ja sügavad, endas öö pimedust ja tähtede sära kandvad lõhnad.
ma näen neid maju ikka ja jälle. sirelid võeti maha juba aastaid tagasi, üks väike osa vaid jäi. kastan on alles ja kasvab.
elu käib oma spiraali.