iga naine tahab sisimas tunda end väikesena ja et tema eest hoolitsetaks. võib-olla on mingid erandid, aga ma pakun, et ka nende sügaval sisemuses on endiselt see väike kaitsetu tüdruk alles. nende elu on selle ära peitunud ja küllap ei tea nad isegi, et see seal ikka olemas on.
ma olen pidanud ka üsna iseotsustaja olema. täiesti teostatav asi. pikemas ajas aga väsitab. mingi hetk muutub rutiiniks ja tuimuseks.
kui siis keegi pakub su eest hoolitsemist ja hellitamist, ei usugi seda algul. lihtsalt ei usu. ei oska enam. on harjumatu. et kuidas siis nüüd äkitselt? ja miks küll? kummaliselt nõrk tunne aegajalt. aga sa pole ju nõrkust lubanud omale. sa oled pidanud ise toime tulema ja sulle on seda taotud, et sa pead üksi hakkama saama. sest üksi peaks nagu hea olema.
ometi on see hoolitsus veidi meeldivgi. sest see väike tüdruk su sees on seda salajas oodanud ja lootnud. aga ta on arglik ja ei julge välja tulla. sest teda on juba tagasi peletatud kunagi ja see teeb veel aremaks.
ja muidugi kardad haiget saada. sest liiga hea on ainult muinasjuttudes.
ning siis kõik näevadki vaid seda üksi toimetulijat, kuni keegi enam ei pakugi midagi muud. ei paku tuge.
ring, millest on nii raske välja saada.
üksi ei ole hea.
vahel võib olla nõrk. siis see polegi alati nõrkus.