Rubriik: mõtisklused

vot trammis tulevad aga muudkui mõtted, aga seda olen ma ammu täheldanud muidugi. seekord olid need lahkuminemiste ja laste ja muul sellisel teemal. ütlen kohe ära, et minu oma mõne aasta taguse kogemusega sel jutul olulist sügavamat seost ei ole. küll aga on seoseid paljude inimeste käest kuuldud emotsioonide, lugude ja arvamustega nii oma praeguse elu kui ka lapsepõlve kohta.

jäin mõtlema sellele, et statistiliselt on lahutuse algataja pigem naine kui mees. see on siis ametlike suhete puhul. arvan aga, et ka mitteregistreeritud suhete puhul on olukord sama – pigem kuulutab suhte lõppenuks naine kui mees. teiselt poolt ütlevad uuringud, et lahkumineku põhjuseks on enamasti meeste teod või ka mitteteod. ärge mult viiteid praegu küsige, see on aastate jooksul siit ja sealt kokku loetud. ehk siis, me võime arutada küll ka selle üle, et naised on ilmselt tundlikumad ja eeldavad meestelt tont teab mida, mida nad ei saa, ja siis lahutavad. aga sellega ei saa ka nõus olla, sest olemuselt on naised alalhoidlikumad ja pigem püüavad (kasvõi laste pärast) siiski jätkata enda jaoks mittesobivas olukorras. ehk üldiselt ikka ei kipu naine tavaliselt (on erandeid muidugi) väga kergekäeliselt lahku minema. ma ei too siia juurde veel majanduslikke tegureid, mis on ka mõnikord (kahjuks isegi vist liiga tihti) põhjus kooselu jätkamiseks.

miks siis ikkagi tuleb see otsus naistelt? ega mina ka täpselt tea, olen selline nurgapsühholoog praegu 🙂
see otsus on vastutus ja väga suur vastutus (eriti, kui on mängus ka lapsed). ning kuigi väidetavalt on mehed need, kes elus väga palju vastutavad ja pingeid taluvaid, ei ulatu see kõik just koduni. olen aru saanud, et mees saab päris tihti ise ka aru, et asi on hapu, aga tal on mugav jätkata nii nagu seni ja lisaks ei taha ta võtta vastutust suhte lõpetamise eest. pakun, et seda eriti veel sel juhul, kui lõpetamise taga ongi mingid mehe mitteilusad teod (ma ei pea siin silmas asju, nagu et unustab ära naise sünnipäeva, eksole). märksa kergem on, kui keegi teine selle otsustava sammu teeb. mõnel juhul annab see veel põhjus näpuga näidata ka, et näe, naine viskas mind välja. seejuures muidugi ‘unustades’ ära osad faktid.
(jah, see ei ole alati nii, kordan taas. see ei ole mingi reegel. aga ma näen päris palju suhtumist-suhtlemist, mille hoovad on ilmselt umbes sellised)
ehk siis mees kardab teatud isiklikus stiilis vastutusi. mis ei ole ka uudis.

aga selle teemaga seostub muide ka selline asi: ma olen tähele pannud, et kui praeguseks täiskasvanud, kes on pärit lahkuläinud peredest, räägivad ja hinnanguid annavad, siis päris tihti kumab läbi selline asi, et ‘miks ema varem isa välja ei visanud/tema juurest ära ei kolind/suhet ära ei lõpetanud?’. et lapsed kannatasid selle untsus suhte all (on siis isa olnud joodik, käinud vasakul vms) – aga jälle, vastutus veeretatakse emale, mitte isale, kes on neil juhtudel probleemide tekitaja.
jah, laps ise muidugi ilmselt hoiab selle vanema poole, kes temaga rohkem tegeleb, ei peksa ega joo (see võib olla ka isa muidugi) ning on liiga väike, et näha sellise asetuse nihusust, kuid täiskasvanuna võiks ju küsimuse esitada teistpidi: miks isa ise ära ei kolinud, kui kogu aeg jamad olid?

jälle üks selline lõpetamata ja poolik arutelu siin. sest sellistel asjadel ongi liiga mitu tahku.

eksole, vahel on elu võrreldud sibulaga: et võtad ja koorid muudkui kihte maha, nagu sibulal.

mina aga näen seda hoopis teistpidi: ma kasvatan omale kihte nagu sibulal.
sest eksole, ma katan pidevalt vanu mälestusi ja kogemusi uutega. tekitan uusi peale. eriti neile, mis on kurvad või kuidagi halvad. neile, mis vahel võivad haiget teha. käin teadlikult nendes kohtades, kus on mingid sellised mälestused; käin seal teistmoodi, sisendades endale eelnevalt positiivsust. et katta need eelmised mälestused uute, puhaste, paksude kihtidega.
ma tean küll seda tunnet, kui kusasgile on raske minna, sest seal on mingid kummalised ja teistsugused mälestused. et ma olen käinud seal kellegi olulisega, keda enam pole mu elus. see minek sinna on raske, sest algul näedki ju ainult seda, mida see eelmine kord.
aga see muutub, iga korraga see muutub.
sibula kombel kasvavad uued kihid ja katavad südamikku.

ainult et, nagu teada, sibula lõikamine ajab nutma.

‘If you don’t know what to do, do nothing’ had been one of the few lessons he had learned from his father. So, no reply to the letter, no returning any telephone messages. He would do nothing and if he did nothing for long enough, she would leave him alone. He wished her no harm, he just wished her out of his life.

Susan Hill ‘The Pure in Heart’

jajah, ma tean ka seda ‘loogikat’. et nagu nii oleks kuidagi vähem haigettegev.
tühjagi ta on.
see on kõige ilgem moodus kedagi maha jätta.

ja üldse see, et asjad mööduvad, kui neid piisavalt kaua ignoreerida.. on üpris nõme tee. kuigi, mis seal salata, on juhuseid, kui see isegi töötab. selle jaoks, kes ignoreerib. sest lihtsalt teised peavad lahendama ja otsustama ja midagi tegema. vastutuse eemalelükkamine on see, labaselt.
aga jah, ilmselt see ongi üks meheliku loogika aluseid. vähemalt selles osas, mis puudutab isiklikke asju.

kuid nende meelest ongi see kindlasti otsus ja vastutus.

järjekordne meeldetuletus, kuivõrd oluline on teise kuulamine. kui ikka ei kuula teist inimest korralikult, võidki mõnest asjast valesti aru saada ja seega valesti tõlgendada. ja see võib isegi lahenedea hetke pärast, aga mingi närviline segadus on juba sündinud.
abiks ei tule muidugi, kui teisele poole mõtte pealt oma mõttega peale hüpata, nii et ei kuula teist lõpuni.
eiei, seekord ei saanud mina millestki valesti aru.
lihtsalt oli situatsioon, mis seda meelde tuletas.
kuula, mis öeldakse, ning ära pane omalt poolt midagi juurde. ning vajadusel täpsusta.

vot praegu tunnen ma puudust:

• isiklikust suurest ümmarguse lauaga köögist
• isiklikust ürdipeenrast
• isiklikust soojast muruplatsikesest
• isiklikust väliköögist
• isiklikust kurgipeenrast
• isiklikust kasvuhoonest

talvel tunnen ma puudust isiklikust kaminast. aga lummetuisanud või porisest teest mitte.
keeruline, ma ütlen.