Rubriik: mõtisklused

Kumba sa rohkem kardad – kas seda, et su elu võib muutuda või seda, et 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu?

täna oli see küsimus algselt ühe mu tuttava facebooki seinal – aga veidi hiljem sain teada, et ta ei mõelnud seda ise välja, vaid ka minu postkasti potstas üks seminarikutse sellise algusega.
nojah.
kui ma seda facebookis nägin, siis juba kohe mõtlesin, et eee.. ma nagu ei karda kumbagi. või et miks ma peaksin üldse tulevikku (või olevikku vms) kartma? ma ei salga, eks meil kõigil, ka minul, on oma väikesed hirmud alati – aga no ma ei tea, ma laias plaanis siiski ei karda tulevikku.
ning kui paar inimest vastas stiilis, et nad loodavad ikka, et läheb paremaks, mõtlesin mina muidugi, et nad vastavad valesti. küsitud ei olnud ju, kumba sa rohkem loodad – küsitud oli, kumba sa kardad!
see on täpselt sama, miks mulle ei meeldi igasugused üleskutsed, mis on millegi (või kellegi) vastu. selmet olla hinnatõusu vastu, on palju meeldivam olla madala hinna poolt. ning kui selle maili algus oleks olnud ‘Kumba sa rohkem loodad..’, siis ma oleksin ehk korralikult edasi lugenud ka.
aga nüüd ütles juba esimene lause ära, et see seminar ei ole mulle. see on neile, kes kardavad.

vastus: nii palju, kui lapsele kulutad.
ma ei hakka siin rääkima mingist statistikast, kui palju maksab lapse üleskasvatamine. räägin pigem sellest, kuidas saada omale ‘kallis’ laps: annad sisse elatisnõude, kus tõestad, et enam-vähem kogu su kuupalk kulub lapsele ja tuleb puudugi. vot.

muidugi on kuupalk ka väga erinev. ja lapsed on erinevad.
aga kui mul ei ole raha, siis ma ei osta lapsele hirmkallist jopet, ei pane kallisse huvialaringi või eelkooli jnejne. linnas elades on pea alati võimalik leida erinevaid, odavamaid variante. ning kuidagi veider ongi tõdeda, et mõni väidab, et tema tervele, erivajadusteta lapsele kulub kuus summa, mis on enamvähem minu kuu sissetulek – ja selle juures veel väidab, et see pole tegelikult kõik.
jah, ma suudaksin ilmselt vabalt kulutada lapsele ka poole rohkem – kui mul oleks need võimalused! kuna ei ole, siis on mu lapse puhul tegu ‘odavlapsega’. sest no te mis tahad, ma ei saa sellist summat lapsele lihtsalt kulutada. jah, kui majandusliku poole pealt ma ei peaks praktiliselt üksi tegelema lapsega, siis ma võiksin kulutada lapsele rohkem, kui omale (miinimumelatise järgi; teatavasti peab kumbki vanem katma poole lapse kuludest). aga laias laastus, kuna ma tean, et ma pean siiski suures osas ise toime tulema, ei pane ma last kallisse ringi, vaid otsin odavama võimaluse; riideid saab kasutatuna või allahindlustelt jnejne. aga üldiselt muidugi meeldiks mulle ka, kui mul oleks võimalik teise vanema kaelas kogu aeg elada ja kui tekib tunne, et rahast enam ei jagu, siis talle tõestada, et ta laps on ikka üks kallis laps küll. ja last talle mitte võimaldada, sest kui ta ei maksa, siis tal ei ole ju raha, et last oma juures toita? ah et kus see ta oma juures on, kui ma tal majanduslikult hinge kinni olen tõmmanud (sest minu kommunaalid tahavad maksmist, aga kus isa lapsega on, pole minu mure ju?) – see on jälle hea põhjus last mitte lubada isa juurde.

ma ei väida mingil juhul, et mehed ei peaks lapse kasvatamises ja toetamises osalema, vastupidi – peavad! ka siis, kui enam koos ei elata. igal juhul peab isa kaasa lööma ja aitama ja tegelema. isad, kes kuidagi ei toeta ega ei osale, ei tohiks mingitmoodi nõuda ka seda, et tema vanaduses laps peaks teda aitama (ma ei teagi, mis seadused selle kohta hetkel ütlevad), hoolimata vanemlike õiguste seisust.

lihtsalt et, kusagil on mingi mõistlik piir, kui ‘kallis’ üks laps olla võiks ning ehk ei tasuks juuksekarva hakata lõhki ajama ka üksikemadel? arvestades, et paljud üksikemad ei saa mingit isapoolset toetust (ka siis, kui asi on kohtust läbi käinud), on ju tore, kui üle miinimumi summat makstakse kokkuleppe alusel? et kas siis tasub umbes sama palgatasemega isale kraesse karata ja hoobilt suuremat summat nõuda?
või kui isal ongi oluliselt suurem palk ja maksab nagunii kõvasti üle miinimumi, kas siis ikka peaks sujuvalt isa ostma lastele kõik vajaliku, mis pole just esmatarbekaup? muidugi, kui laps tuleb isa juurde, et midagi on vaja ja isal on võimalus, siis ostab ikka – ja näe, ongi kena lisavõimalus juures, see jope ja arvuti pealt ‘säästetud’ mõnituhat krooni näiteks (mis sellest, et elatis lubaks paaritonniseid jopesid üle kuu osta).

ja üldse, mida teevad need pered, kus on nt kolm last ja kumbki vanem saab umbes keskmise palga – kellelt nemad siis peaksid juurde küsima õieti? sest selle arvutuse järgi ei jääks sellises peres laste kuludelt midagi üle. tuleks puudugi.. või kui korraga seesama isa, kellel on ‘kallis’ laps, jääb nt invaliidiks ja maksab oma pensionist mingi väikese summa, sest rohkem ei ole võimalik (ja sealt ei saa minu teada ametlikult ka midagi nõuda)?

arutelu on teoreetiline ja kirjutatud kokku mitmest loost ja kogemusest, paljud päris interneti perefoorumitest, mõned tutvusringkonnast. võib-olla olen ma lihtsalt kade, et mul ei ole kelleltki nõuda raha juurde, kui olemine kitsaks läheb. ma ei ole nii palju veel analüüsinud ennast, mis mind seda siin kirjutama ajas. aga ma lihtsalt tean, et paljud ei saa isegi miinimumelatis*2 summat kulutada ühele lapsele.

luban kohe alguses ära, et siit tuleb üks nutt ja hala. ning ausalt, ma olen valmis tunnistama, et ma majandan ebapädevalt ja üldse ei kipu omale mingit hullu palgaga (aga ebameeldivat) tööd sebima jms.

aga.
ma ei ole ainus, kellel palk pole aastaid tõusnud. ning meid ümbritsev hinnatõus on enam kui nähtav. võimalik jah, et euro esimesel poolel aastal erilist hinnatõusu ei ole. lisaks hinna tõstmine 10 senti ei torkagi ju väga silma, näiteks. et kui 10 kroonisenti tõsta või isegi terve kroon, siis eestlane neelab ju alla. ja on ju lootust, et inertsist teeb seda euroaja alguses ka. et 25.59 või 26.59 – kroonis polegi väga hull vahe. eks läheb aega, et pärale jõuab, et euros on ikka päris kenake vahe, eriti just meie sissetulekute taustal. aga eks inerts ole suur ja alguses tundub mõnikümmend senti ikka pisikese rahana.
ma ostsin paar kuud tagasi kohvi hinnaga nii 40 krooni poolekilone pakk. nüüd vaatasin, et eriti heal juhul saab umbes 60 krooniga kätte. pool hinda otsas hoobilt. ah, muidugi, korjan ema aiast vaarikavarsi ja piparmünti ja joon neid. küll pikapeale organism ära harjub, et hommikust kohvilaksu ei saa. ma olen veel õnnelik, ma saan tõesti ühe tassi kohviga päevas hakkama. et see pole esmatarbekaup.

tänane uudis on muidugi see, et kütusehind tõusis jälle. ja vot see on muidugi, nagu alati, väga ‘tore’. sest see mõjutab ju absoluutselt kõike muud samuti! ka esmatarbekaupu. muidugi, hinnatundlikkuse taustal ilmselt kõik muud hinnad seetõttu väga kohe ei tõuse, aga pikas perspektiivis tähendab see nt seda, et osa väiksemaid ärisid-ettevõtmisi, mis imekombel veel hingitsevad, peavad oma uksed sulgema ja alles jäävad taas mingid kõige suuremad. noh, mis siis ka kasutavad oma suhteliselt monopoolset seisundit ja teevad hindadega 1:0, varem või hiljem. sellisest olukorrast rääkides nutan ma siiani, aastaid juba, taga Minski poodi. sest mingi nõme väikeselver ehitati liiga lähedale. ja ühel on kett taga ehk kannatab välja mõne aja vähem kliente, teisel aga pole nö tagataskut. ma tean ka, et see ei ole kõige kohasem võrdlus antud olukorra juures, aga väga lihtne ja lähedane.
ehk lühidalt – ma olen hetkel ikka päris rahul, et mul autot ei ole. muidugi, kui on, ei pea ka sõitma; kuid elu on näidanud (ka teiste pealt), et kui on see auto, siis sõidad ka juhtudel, kui tegelikult poleks väga vaja.

no ja kõik muu. paar talve tagasi ei ületanud kommunaalide arve kahte tuhandet. nüüd kisub kolme ligi. kui varem oli see mingi protsent mu palgast, siis nüüd on see märksa suurem protsent. söök on kallinenud, läheb suurem protsent. ja söögi arvelt ei saa ma kokku hoida ka – ise võiks ju veel, aga mul on kasvav laps ometi! nii et kombineerime-kombineerime- laps tahab teatrisse ja kinno ka. ja raamatuid. ja oh ime, riideid! lasteriideid, muide, ei saa nii odavalt, kui täiskasvanutele. ja sekondhändidest ei leia sellises suuruses poisile ka kuigi palju. ma peangi hakkama nüüd kammima, ehk siiski saan järgmise talve õueriiete varud kätte. sest kui palju käia, siis leiab ikka üht-teist. ja muu osas aitab välja netikaubandus. pole midagi teha, aga välismaalt tellida on tihti siegi koos postikuluga mõistlikum kui siit osta. jah, ma uuristan sellega kodumaist majandust – aga kusagil tekib valik, et kas ma olen eetiline või tahan ellu jääda lihtsalt. sel juhul võidab viimane.
lapsel on koolis küll täpselt selline seis, et kui ka 25 krooni mingi teatri jaoks küsitakse, siis käib see ette ja taha vabanduste saatel, et jälle raha küsitakse. võrreldes paljude muude koolidega on meil summad ikka imeväikesed.

igatahes, iga asja eest maksan mõni kuni mõnikümmend protsenti rohkem, kui enne. kokku liites ei anna see mu palga 100% kätte enam ammu. ning kuna ma pole ainus selline (pakun, et selliseid inimesi on eestis rohkem kui neid teisi), siis pole ka lisatööotsi eriti võtta.
nii et nagu öeldakse, elamiseks vähe, suremiseks palju.
ning selle juures on jumala ükskõik, on selleks kroonid või eurod.

rss-i lugedes on seal korraga üks väga isiklik postitus. mitte mulle, ei. ühe inimese jutt teisele inimesele. pikk ja põhjalik ja sügav. ma tean neid mõlemaid. seda, kes kirjutab ja seda, kellele kirjutab. ma ei ole ammu mõelnud, mis nende vahel on või ei ole; tahtmatult saan infot, millega mul ei ole midagi teha.
lihtsalt loen ja näen kõrvalt midagi, mida ma ehk ei peaks nägema? aga miks see siis on seal niimoodi avalikult? või teisalt, ma olen muidugi nii kauge inimene kirjutaja jaoks, et see loetu ei puuduta mind ju kuidagi nagunii. isiklikult mitte. kui, siis üldistavas võtmes.

mujal seda sissekannet nagunii enam ei ole olemas. maha võetud.
aga minu lugejas on see sees ja ma näen taas ühte hävinemist ja mul on kahju, nagu alati. sest ma saan taaskordse näite, et fassaadide taga on kordades rohkem, kui me aimame ning need fassaadid võivad mureneda liigagi kergelt.

laupäeval käisime sõbrannaga gunzdisaalis. täpsemalt siis üritusel nimega Fotomess, mida korraldas punt EKA taustaga fotograafe. tasuta üritus, natuke juttu mõne tuttavaga ja mõned kummitama jäänud mõtted. peamiselt kunsti teemadel siis. või sellel, et kust läheb kunsti piir?
fotosid oli seal igasuguseid. ei kurda, enamik ei olnud vähemalt igavad – aga päris paljude juures tabas mind pigem see hämmeldus, et see siis ongi kõrge ja kallis kunst. jaaaa, kallis ka, seal oli hinnakiri väljas ja mõne asja puhul ma ikka pidin tõdema, et ma ei saa üldse kunstist aru. et põhimõtteliselt võiksin ma hulga oma pilte vabalt kunstiks kuulutada ja ilge kirvehinnaga müüki panna. ausalt noh. kuigi ma ise ei arva, et ma olen mingi hull gunzdfotograaf või see, mis ma teen, üldse on kunst.
ja tõesti, midagi üliväga vinget ma sealt ei leidnud, kuigi alati vist ei peagi. aga vahel tuleb ette. ja võib-olla üldse mitte nii über-hinnatud kunstniku-fotograafi tööde hulgas. ning miskipärast ma ei arva, et asi on ainult minu maitses. kaasasolnud sõbranna oli konkreetselt pettunud näiteks.

vot, aga siis on see asi, et kui ma ka võtan pähe, et tegelikult on mu fotod täitsa tasemel ja arvan, et ma olen peaaegu samal pulgal mõne ‘tsunfti’-fotograafiga, siis tegelikult nõuab see vist väga hullu tegevust. sest pole midagi parata – kui sa ei kuulu ‘õigesse’ punti, siis ei loeta su töid täisväärtuslikuks kunstiks. kunagi üks EKA-s fotot (tasulisel kohal) õppinud tuttav teatas täiesti otse, et ega ta foto suhtes sealt suurt juurde õpi, aga ta saab vajalikud tutvused, et teda kunstiringkondades tõsiselt võetaks. ning et ta õpiks, millist juttu tuleb ajada, et asi kunstina mõjuks. võimas sõna ‘kontseptsioon’!
ning tegelikult ongi sellega suur osa öeldud.

õnneks ma ikkagi ei pea end ise fotograafiks ja ei roni nende pärusmaale.
kuigi, tervelt kaks Kunstigümna lõpetanut on arvanud, et ma võiks sinna kooli fotoõpetajaks minna (kui tuli info, et neil on uut õppejõudu vaja).

samal teemal veidi teise nurga alt on kirjas siin.