Rubriik: lullad

ma lähen otsin und
unes on pehme ja hea
unes on soe ja hell
unes on maailma avali
unes on unustus
kui veab

veelkord
olin ma vaba
ja läksin oma teed
tagasi vaatamata
oli korraga maailm minu
kõik need tähed pea kohal ja
karge õhk ja puud
ja jalge all krudisev lumi
aga ma teadsin juba siis
et see ei jää nii
sa külastad mind unenägudes

kõik need
kadunud armastused
eilse & homse vahel
üks hullumäng
üha kiiremini tiirlevas ilmas
peelgimõrades otsin sind
& siiski
on midagi kadunut
see mida leian

öös on
jälle see vihm
pehmelt langemas asfaltile
piisad murravad valgust ja
autod mööduvad vaiksel kummide sahinal
see on nii olnud juba aastaid
ma olen peaaegu unustanud
selle väikese tüdruku
kelle see vihm lummas
või siis ka selle
enam mitte-nii-tüdruku
kes jooksis vihma kätte pesema valu hingest
või noore naise kes
seisis aknal kardina taga
ja jälgis su minekut öösse
mille järel hakkas sadama
veel enne kui saabus tühjus
aga ma tean siiani et
sellel vihmal on tähtsus ja
kunagi veel
olen ma selles vihmas ja hingan

sa oled minuga ka siis
kui seda ma ei taha
nagu küünlavaha
on minus tardunud me kohtumise viiv
mu kõrval jälle oled siin

öödesse jääd istuma
lendad üle mõtete
vabaned ja hajud iseendaks
kaotad oma näod ja mõtted
oled öö ja linn ja sina ise
pudened laiali
sulandud õhku
vaba vaba
iseenda jaoks
ja keegi ei näe su nägu
keegi ei teagi seda nägu
sest päeval korjad end kokku
oma mõtted ja näod ja teod
ja oled see teine

ma
mäletan siiani
su juuste karedust minu käe all
su
hämmastavalt heledaid silmi
su käe survet
kui me käsikäes käsime
ning
seda valu
läbi talvede
mis elab minus
siiani

täna õhtul nad
unustasid süüdata kasvõi
ühegi tähe
mida ma vajaksin
pimeduses sajab hoopis lund
kahe jalaga seisan selle maa peal
süüdake palun
kasvõi ükski täht
taevas
palun

see öö me ymber ja ees
valusmagusalt hellitav ulm
varjude liikuvas valguses
unelmad saanud kui tõex
helluses erkunud meel
peatuma sunnitud aegade kulg
ja siiski
mõtteid su sees
kui ometigi ma näex
ööst kui saanud on päev
on kadunud ulmadeteed
päevavalguses jälle kord näen
oli öö vaid
me ymber ja ees

pole mõtet
otsida mälestusi
mälestused vaid piinavad
otsid neid
kuni leiad
siis ei saa enam lahti
tänasesse päeva tulevad
et tuua vaid uusi pettumusi
ära seo endaga mälestusi
nad tulevad ise
ära otsi neid
nad toovad vaid valu hinge
ära otsi
mälestusi