Rubriik: lullad

selle naeratuse taga on ikka
need maad mida sa pole veel avastanud
sind rahuldab see naeratus ja
sa ei lähe pinnalt kaugemale
küllap sa tead et
väljapoole on pööratud sära
selle vaikimise taga näed sa
ainult vaikust
ehk mõnda võbelust
kui ehk aimad
ja libised üle
see läheb sust mööda

põgeneb unenägude sekka
& naeratab
läinud lumede järel
haarab kõrtest & lehtdest
tema meloodia & sõnad &
laul
libiseb & kukub & tõuseb jälle
tirib maski näolt &
lontsib koju
muusika: The CineMatic Orchestra – Dawn

öö tasases kuuvalguses
astud rajalt maha
hiilid vaikselt ja
veidi eemal tajud õnne
hoiad iseend
kes küll hoiaks sind muidu?
kuulvalgus silmapõhjades
libahunt
hommikuks oled tagasi
või
magasid liiga kaua?

kuu ripub kõrgel taevas
all on öö ja lumi
külm
väljaspool aega on mälestused ja
kõik see mida tahaks
enda seest minema viibata
ei, ära vaata tagasi
see võib hukutada
juba muinasjuttudes
vaata kuud ja
mõtle homsele
tuul paitab jäätnud pisarad öösse kristallideks
tähedeks taevasse linnuteele

sa lähed & lähed & lähed
& mida ma saangi teha
& mida keegi saabki teha
need minemised on kui uni
mis paneb mind karjuma pimedasse öösse
et võpatades ärgata omaenda hääle peale
mida ma saangi su minekute vastu panna
mida ma peaksingi su minekute vastu panema
ühel hommikul
võtad sa mu sülle
& viid siit ära
igaveseks
aprill, 1992

naeratades
jooksis öösse su selja taga
kui sa ka pööranuks pead näinuks vaid
kukalt
sõnatult
ta läks Kuule vastu ja
see mida sa pidasid naeruks oli
ta nutu kaja
sulle jättis ta naeratuse
tema mäletab teisiti

Sa vaatad minust mööda ja
ühtäkki tean ma
ütled minust lahti
tuleb päev mil
ma vaatan Sinust mööda ja
Sa tead et ka
mina olen Sinust lahti öelnud
aga Sa tuled veel
ja naeratad ja
otsid minu silmi
nagu ei olekski midagi olnud
ma vastan naeratusega
Sinust mööda

millalgi on läinud kõik
ja ajast üle puhub tuul
ning su unistused tulevad veel
libisevad sinust läbi
meenutavad oma olemasolu
ja valulikkauget lõppu
kannavad sind kaugustesse
tõstavad veel kõrgele üles
näitavad sulle korra kadunud maad
millesse kunagi niiväga uskusid
ja seejärel sellest loobusid
surudes jalad vastu mulda
ja hingates niisket mereõhku
toetudes seljaga vastu tugevat mändi
haarates õhtut
tõotades seista sellel maal
loobusid oma teisest poolest
ja märkamatult libised
ära

vaadates enese sisse
leiad vaid tühjuse
isegi neetud
reetlikud pisarad
on läinud
öös akna taga
hauguvad koerad
uni on kaugel

karikakar olen Su käes
kellelt nopid lehti
ja loed
‘armastab’ ‘ei armasta’
õielehti on lõputult
kuid Sa ei väsi neid tõmbamast
Sa usud neid rohkem kui mind
karikakrana ma ju tean
palju mul lehti
mis vastus Sulle jääb
aga Sa ei taha seda minult kuulda
Sa usud mind alles siis
kui lehed kõik väljas
ja mind enam polegi alles
on vaid kollane südamik
kuid veel on õielehti
ning Sina muudkui nopid neid