Rubriik: linn
linnakiirus
Tallinna elanike kirgi kütab värske hääletus: kas piirata kiirust kesklinnas 40km/h või ei.
ega ma eriti mingeid foorumeid vms sellel teemal jälginud ei ole, küll aga sotsiaalse meedia vastukajasid. ning nagu arvata, enamik autoomanikke (mitte kõik) on selle vastu ja need, kes on poolt, saavad kuklasse K-templi.
brr.
üldiselt, linnaliikluse keskmist kiirust arvestades (vastav uurimustöö on ka küsitluse lehele lingitud) jääb keskmine kiirus nagunii alla selle. eksole, on ju küll nähtud neid, kes 70ga kiirendavad ja lõpuks sama valgusfoori taga ikkagi istuvad ja kiiremini kohale ei jõua. eks muidugi sõltub marsruudist ja kellaajast ka, selge see.
mina olen selline, kes kasutab nii autot, jalgratast kui ka on jalakäija tihemini kui keskmine autosõitja. ausalt, jalakäijana mind see kiirus niiväga ei häirigi. autojuhina loomulikult meeldib ka, kui sõidan kiiremini (kuigi siis toppan ka valgusfoori taga :P). jalgratturin, noh, olen mina see arg, kes sõidab kõnniteel nagunii.
aga ma arvan, et see sõidukiiruse vähendamine on mõistlik. see on küll üks väike samm, aga millestki peab alustama. sest noh, mis teha, tegelikult on linn inimestele, mitte autodele. ning siiani on peamiselt rakendatud tasulise parkimisala laiendamist, mis on veel totram mõte minu arvates.
lisan siia veel ühe uuringu lingi, mis puudutab linnaelanike suhtumist transporti.
seal on ka ühistranspordi kohta päris häid fakte. ehk, minnes veel kaugemale, siis tegelikult naiste liikumisraadius on reeglina suurem, neil on rohkem käike päeva jooksul; ent nemad kasutavad rohkem ühistransporti.
aga see on juba teine teema,.
linna kohal on üks teine linn
õhuline õhtu. kerge ja valgust täis. peegeldused, päikesehelgid, meri, helehele taevas.
jahe kergus. mitte sume ja sukeldumist ootav, vaid kerge ja hõljuv. jahe õhk kannab paremini.
linnakajakad.
õhtud tööl on õhtud teises maailmas. linnas, mis on linna kohal.
kergus ei ole alati kerge.
kuidas ma oskasin hommikul nii sobiva pildi panna?
tuhapilvede all :P
kui ma teatasin pojale, et täna on selline imelik ilm ja ehk ei läheks rattaga, tuli vastu selline jorin, et.. igatahes otsisin talle kaasa vahendid, millega ratast vajadusel kuivatada ja nii ta ära väntas.
taevas paistavad endiselt vaid tavalised pilved ja ega siin muud polegi. tuhakad on kusagil kõrgemal.
konfilõbu saan ma täna ka veel täiega. tööl pidi uus kast laual ootama.
ja selline tunne oli ka, et hommikune tipptunni liiklus on hullem kui õhtune. st ummikud on vist üsna samamoodi, aga sellist hulka kihutavaid jms veidralt liikuvaid autosid ma õhtutest ei mäleta. no on ka, aga kuidagi vähem nagu vist.
või siis olin ma ise lihtsalt veidi uimasem ja see võimendas?
kuigi ausõna, tropiks teel ma küll ei olnud.
mina joogivee pärast ei muretse
tänane popp teema Tallinnas on ilmselt osta pudelivett. või kanistrivett. või varuda vett ämbritesse või vanni. sest üks lennuk maandus Ülemistele. ja see on ju põhjus paanika tekitamiseks.
aga mina ei paanitse. ma olen absoluutselt kindel, et ka tunni pärast, ja õhtul, ja homme ja veel edasi tuleb mu kraanist täiesti joodav vesi. põhjuseid selleks on mitmeid, kõik neist lihtsad.
esimene on füüsikast tulenev. muidugi eeldab see natuke teadmisi Tallinna joogiveepuhastussüsteemist.
ehk peakski siinkohal ära ütlema, et ma olen mitmeid kordi käinud sealse süsteemiga tutvumas (nii palju, kui tavainimesi ligi lastakse) ja tean seega ilmselt veidi rohkem, kui keskmine linnaelanik.
ehk siis: veehaare Ülemistest ei ole järve pinnakihtidest. see ei oleks mõistlik ka tavaolukorras, kuna pealmised kihid on nagunii rohkem reostunud. veehaare on üsna põhja lähedalt. tegelikult on neil mõned erinevad haardesügavused, mida kasutatakse vastavalt vajadusele (ka veetase, jäätumissügavus jms loevad ju).
nii.
aga mida teeb kütus, mis on veest kergem?
kerkib pinnale muidugi!
ehk asi väga lihtne – puhastusse minevat vett võetakse järve põhjast, kütus kerkib pinnale. sellest saavad ju kõik aru, kes natukenegi füüsikat õppinud on?
olgu, kui mingil hetkel see lennuk vajubki läbi vee, siis mõneks ajaks on muidugi kütus ja vesi segamini, sest kütuse kerkimine veepinnale võtab ju aega. praegu aga pole ka see suur probleem, sest õnnetuskoht on veehaardest üsna kaugel ehk siis tõenäosus, et õlisegune vesi jõuab järve teise otsa veepuhastusjaama man, on suht väike (et mitte öelda, et olematu).
teine põhjus on see, et võrredles järve veemahuga on sellise väikese lennuki poolt lekitava kütuse hulk väga väike. iga leke ja reostus on halb, nõus. aga nii suhteliselt.. vannitäie vee peale mõni tilk õli..
arvestades lennuki kaugust ja kütuse hulka ning looduses toimuvaid isepuhastuse protsesse (rääkimata sellest, et puhastamisse sekkub ka Päästeamet), ei jõua see kütus tõesti kuidagi veehaardeni.
no ja siis see, et veepuhastusjaama võimsus ja mahutid on ju hoopis muud, kui praegu kasutusel on – ehk vajadusel võivad nad praegu võimsust suurendada ja veel nö lisaks puhast vett toota, sest on ka kohta, kuhu seda mahutada. ma usaldan absoluutselt, et vajadusel nad seda ka teevad. aga ma ei näe, et hullu vajadust oleks.
kusjuures, suurem oht on pigem igasugustes muudes võimalikes lekkivates ainetes kui kütuses. on lisaaineid jms kemikaale.
aga üldiselt testivad nad suht pidevalt oma süsteeme erinevate kemikaalide suhtes, lennukiõnnetusi on modelleeritud seal juba aastaid ja valmisolek on olemas.
ja üldse on Tallinna joogivesi päris hea ja puhas ning joodav. nagu ütlesin, ka õhtul ja homme ja edasipidigi.
kuni ma seda kirjutasin, koos kõigi segajatega, on suur osa sellest infost juba ka mujale jõudnud.
öös ja linnas on asju
vahel on hea vanu pilte sobrada 😛
sumbates kõnniteedel..
talv on lahe. läbitamatud kõnniteed mitte nii väga.
üks asi on lihtsalt puhastamata teed. teine asi on jälle nagu Narva maanteel, endise Tallinna poe ees, kus on ka bussipeatus. ühelt poolt mingi tänavalt lükatud vall, samas maja katuselt tilkunud jää ja nöörid ees, et keegi purikaga pähe ei saaks. libe ka muidugi, sest midagi on sealt ikka tilkunud alla.
või siis Radissoni ees. seal, kus on lipuvardad. kes peaks seda kõnniteed puhastama? suure hotelli ees sumpa põlvini sopas. pole mingi nurgatagune tänav või midagi. keset linna ja pole nagu kellegi asi?
aga eks talv tuleb ootamatult ja muidugi on kõik tehtud, et kõik koristamisega seonduv maaomanikule lükata. samas, miks neid töötuid vms ei võiks rohkem selliste tööde juures kasutada? natuke vist kasutati ka, aga tjah. jälle mingid imelikud normid ja asjad ees.
ja kui on häda, et raha ei ole, siis palun väga, kasutage mingi karistuse korras. ühiskondlik töö on ju karistusena ka täiesti olemas? pandagu need pisisulid tänavaid koristama. kuigi kindlasti on selle jaoks ka kohe mingid põhjused, miks seda ei tehta. ma lihtsalt ei viitsi neid ise välja mõelda.
päike ja lumi
väga muutuv ilm. kord on taevas sinine ja päikest täis, viie minuti pärast pihustab hallist taevast lund. tabasin ühe vahepealse momendi.
mälestustesegused pühad
selline kodune pühadeaeg on olnud. suhteliselt palju telekat, sest pojale on igal õhtul midagi. olen seekord laskund tal ka kauem üleval olla, ikkagi pühad. lisaks pole tegu päris ogarate filmidega ka, Charlie okolaadivabrik oli ikka väga vahva. raamatu jõudis ta just eelmisel päeval läbi.
natuke kinke, natuke mõtlemist.
suur hulk minevikumeenutusi erinevatest perioodidest. tajumine, et mingid asjad ei muutu aegruumi kiuste. ja et mingid muutuvad vägagi.
ning aeg osadest asjadest üle saada.
täna oli hea nostalgiline õhtusöök: kartulisalat viineritega 🙂
