bussis. tagapool kusagil, kõlava häälega tädi mobiili otsas. kõne tuli talle sisse.
peale pikka juttu, et kus on ja kuhu läheb ja mida teeb:
‘ahah, et jõudsid karja tänavale? … saame pärast kokku, ma helistan sulle hiljem. on sul mobiil kaasas ikka? … tsau!’
Rubriik: linn
invaliidiauto
Tallinnas sõidab ringi üks kena kuldse kaheukselise Porchega invaliid. ma pole seda invaliidi küll näinud, aga sellel kaunil Porchel, mis pidevalt Maakri tänava kõnniteel pargib, on igatahes see invaliidimärk esiklaasil. kahju, et kaamerat kaasas polnud ja pilti teha ei saanud.
aga tore on tõdeda muidugi, et meil ka invaliidid omavad luksusautosid 
/kuigi mul on kuri tahtmine pisut luurata, KUI invaliid selle autoga sõidab-sõidutatakse/
hea ja odav
totaalselt ebausutav tõsiasi – Tallinna kesklinnas on võimalik saada 40.- eest 5 (loe viis!) lambahakklihatäidisega kapsarulli (+ salat ja kaste), dolma nime all. hõkk! ausõna! viinamarjalehes on natuke kallim. plovi ja sashlõki suurust ja hinda ma ei ütle.
ähh, see oleks pidanud vist kokkajasse minema 
ja ma ei käinud seal täna mitte esimest korda – aga siiani suudan imetada taset!
uue ISICu sain ka. ma ei hakka seda siiski sisse skännima 
truudusetu linn
täna õhtul on Linn mind üksi jätnud. ma seisan ja ootan tema tuge, aga olen endiselt üksi. olen petetud ja mahajäetud; nagu alati tuleb see kõige ebasobivamal hetkel. nüüd, kui ma vajaksin tema helide, lõhnade, varjude, häälte, majade tuge, läheb see kõik minust puutumatult mööda. miks just nüüd?, ei mõista ma. püüan veel kord leida kontakti, aga tulemusteta. kogu Linn tuhiseb minust mööda, mind riivamata. ma ju pole Linna petnud, pole talle liiga teinud? miks siis tema minuga nii käitub? või siiski, oma mõtetes olen nii mõnigi kord talle selja pööranud – ent mitte päriselt, sest ma tean, et mõttetu oleks üritada Linn igaveseks oma elust kustutada.
hetkel pole mul võimalustki otsida tuge mujalt: merest, tuulest, lõkkest. lihtsalt pole. või kelleltki, kelleltki.. nii pean seda leidma üksnes iseendast. nagu alati, tulen ma sellega ju lõpuks toime. heas usus, et mul on veel 7 elu alles. tegelikult ma ei tea, sest pole osanud kokku lugeda, mitu juba kaotatud on.
küllap on ka Linna truudusetus ajutine. vähemalt võin ma seda ju loota?
mõttetramm
ma olen muide täheldanud,
et tramm on jube hea koht oma mõtete mõtlemiseks. selle 20 minti jooksul, mis ma töö-kodu vahet sõidan, jõuab alati suur hulk mõtteid pähe tulla ja suur hulk neist õnnestub ka läbi mõelda.
mõned mõtted on seotud otseselt sellega, mida ma trammis(t) näen ja tajun. näiteks ma siiani (korduvalt) mõtlen, et miks pannakse Kalamaja puumajadele plastikaknaid, kui on saada ka normaalseid tänapäevaseid puitaknaid? viimased võivad küll ilmselt kallimadki olla ja kas see mõjutab siis? samas visuaalselt on nood plastikud päris ehmatavad nende ajahambast rohkem või vähem puretud puumajade ees. isegi restaureeritud puumaja näos mõjuvad plastikaknad väga võõristavalt.
mõned mõtted on aga üldisemad. nagu näiteks et kust võtta materjali pargimajanduse referaadiks, kus tuleb konkreetsete küsimuste alusel teha töö ühe pargi kohta. sellist materjali lihtsalt pole eriti (erandiks vast Kadrioru park) avalikult saada. muidugi vaevalt see põlvamaa õppejõud on väga kursis näiteks kopli pargiga, aga päris bluffida ka ei tahaks.
kui nädalas 6 korda niimoodi trammiga sõita, tekib Väga Palju mõtteid. sest selline anonüümne mass soodustab kuidagi mõttelendu.
täna hommikul katkestas kõik mu mõtted mees, kes sisenes trammi hobujaamas ja jäi seisma seljaga sõidusuunas ehk näoga minu poole. see oli kuidagi Väga Hämmastavalt Häiriv. järgmises peatuses väljumiseks liikusin ukse alla märksa varem kui tavaliselt.
kontoriõhtu
vaikne õhtu.
saab kõrvaklapid kõvemini pähe suruda, muusika natuke kõvemini mängima ja tooli seljatoe lösakile lasta. hetke pärast panen silmad kinni ka ja olen natuke, kõigest puutumata. tühja sellest, et kontoris, kus ma ei saa lasta tulesid ära ja akent pimedusse lahti kerida. midagi jääb muudu, aga midagi on siiski olemas.
wellington
kunagi, enne seda kui lapsega koju jäin, sai fotokaladega ikka aegajalt Wellingtoni-nimelises pubis õhtuti istumas käidud. paljud töötasid (ja töötavad siiani) nimelt siinsamas citys ja oli hea mugav paik kokku saada. paarile kalale, kellede nimesid ma ei nimeta, oli see ‘kodukõrtsuks’ veel tükk aega hiljemgi. vajuti sisse suvalisel kellaajal, teati teenindajaid ja teenindajad tundsid neid. normaalne.
siis aga vist muutus midagi omandisuhetes, vanad teenindajad kadusid ära ja kalad ka.
edasi on tükk maad tühjust, millest ei tea midagi.
siis sattusime sinna pubisse umbes kuu aega tagasi ühel kenal reedeõhtul. oodatava melu asemel oli seal peale meie veel umbes 4-5 klienti. oma kaameranänniga (käisime pundiga linna peal pildistamas, vaata nt seda pilti) sisse asutdes ehmus letitibi ära ja hakkas kohe küsima, et kes me oleme ja miks me tulime. tema pettumuseks (näo järgi küll kergenduseks) tegime talle selgeks, et me tulime lihtsalt sööma.
menüü oli imelik kärbitud, joogivalik ka selline nagu oli. reedeõhtune tühjus ei olnud paljutõotav.
eile tööle tulles avastasin, et kõrts on kinni ja vist toimub mingi remont. mingit silti väljas polnud. miskipärast ma arvasin, et see oht on.
4 päeva sügist / 4 days of autumn
kajakas vastasmaja korstna otsas on jälle platsis, kuigi korstnast sooja suitsu veel ei tule. üllatusega märkan, et puud meie majade vahel on hõredaks jäänud. sügis vist?
ahjust tuleb leivalõhna.
kuulamissoovitus Visit Venus.
sundmuusika
täna Viru keskuses bussi ootades täheldasin jälle seda, mis on ennegi tasakesi kõrva hakanud: nad lasevad seal ülaltavalt normaalset muusikat. pole mingi tavaline tümakas vms, mis kaubakeskustes inimesi peletab, vaid üsna vaikne jazz oma variatsioonidega :O