See on jälle siin.
See teadmine, et Linn on ainus, mis ei reeda.
Sa võid alati sukelduda Linna ja kaduda temasse. Ta ei ütle, kus sa oled, ta ümbritseb sind oma melu, majade, liiklusega, oma poodide, kasiinode ja bensiinijaamadega. Linn ei tee sulle kunagi haiget. Teevad inimesed Linnas. Aga linn lihtsalt on, ta pakub oma anonüümsust, oma varjet. Sa võod oga etk lipsata linna ja kaduda tuhandete teiste sekka, nii et keegi sind ei lei, enne kui sa ise seda eitaha.
Sest muid võimalusi sul ei ole. Kõik on alati liiga lähedal, liiga kättesaadav. Liiga päris, liiga hirmutav.
Haiget teevad ainult inimesed.
Rubriik: linn
Hose Karreras
sellised plakatid on ausõna olemas! kui ma esimest korda kuulsin, siis ma ei uskunud, aga nägin ise ka.
foto Postimehest
pealinna liiklusd˛ungel, elevantidega
kui Lasnamäel see uus jalakäijate tunnel avati, siis ma mõtlesin kohe, et nagunii mingi hulk tüüpe ei hakka seda kasutama. aga ma ei arvanud, et see asi päris nii laheneb, nagu tänases Postimehes seda näha on.
tegelikult päris kole.
pole meil õiget liikluskultuuri ei autojuhtide, ei jalakäijate hulgas.
aga politsei püüab jätkuvalt peamiselt kiiruseületajaid või paneb juhte puhuma..
tükike valgusfestivali
mul on nii kahju, et selline kole vihmane ilm. valgusfestivaliga peaks seostuma lumi ja valgus lumes.
Rauli aed oli üks neid, mis festivalil osales. maalisid väikesed purgid kirjuteks, riputasid puude otsa ja panid küünlad sisse.
kui me õhtul neid vaatama jõudsime, siis olid pooled kustunud. sest vihma lädistas sadada. hästi kurb.
samas RM ise oli piisavalt rõõmus, et nad pargis neid riputamas käisid.
pilt on nigel, mobiiliga pimedas.
sulanduda kaitsvasse Linna
Isegi kui mulle on tundunud, et Linn on mind reetnud, ei ole ta seda mitte.
Sest Linn võtab mu avasüli oma öösse. Ma neeldun sinna sujuvalt, nagu alati. See on soe, tuttav ja turvaline. Mis sellest, et mõnede meelest on see Linn elutu ja mõttetu, tappev monstrum. Mis sellest, et mulle vahel endalegi tundub, et see Linn tapab mind.
Me kõik eksime vahel.
Linn ei tee seda, vaid pakub mulle kaitset. Oma suuruses, oma anonüümsuses, oma tempos. Ma olen lihtsalt osake linnast ja kolooniana ei hävita me teisi osakesi. Linn vajab meid kõiki. Meie kõik vajame meid kõiki. Meie kõik vajame Linna. Isegi kui üritada seda eitada, ei tee seda olematuks. Isegi Linnast väljas ei saavuta seda sõltumatust.
Või olen ma narkomaan? Olengi sõltuvusest Linnast? Teen, mida Linn tahab? Elan oma elu Linna reeglite järgi? Ja Linn ei lase mind kunagi päriselt lahti, Linn ongi see, kes määrab mu elu, suunab mu suhteid, hoiab mind lõpuks ikka ja ainult endale?
Mu katkiolemistes on Linna kutset.
Ma järgnen sellele ja naudin seda. Sest Linn on kogu aeg olnud. Mina olen Linnas kogu aeg olnud. Ma hingan Linnaga sama õhku, samas rütmis. Suurim ühtekuuluvus tekib samas rütmis hingates.
Ma sulandun Linna, muutun ühekst tema tuhandetest nägudest ja sa ei leia mind üles enne, kui mina seda soovin.
Enne, kui Linn seda soovib.
veider kliima
ma elan nagu mingis teises kliimavööndis.
eile õhtul tuli mustakalt sõbranna, kes leidis, et meie kandis on märksa jahedam kui neil. hiljem linnas käies tabasin ise ka, et linnas oli tõesti soojem.
täna oli seesama efekt. linnas trammist maha astudes tundus, et mul on liiga palju riideid seljas. kodust väljudes oli pigem jahe..
aga vihm on ilmselt üle linna.
