Vahel olen ikka kirjutanud “sahtlisse” mingeid mõtisklusi. Ehk võib vahel mõne siia ka paisata.
Sel ööl ei olnudki algust
Vaid see tuuline soojus
kusagil su ümber
embamas sind selles
kaitsvas linnas mille
kivide vahele oled taas
pugenud peitu
Kus sulle on
alati olemas koht kui
mujal seda pole
Selg vastu päikesesooje kive
annab tuge ja
meenutab ammust hetke
…vaid öö meie ümber ja sees…
Ning enne kui sa
vôiksidki muutuda kurvaks
mähib soe öö sind
endasse ja suigutab
unne
2013
vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.
lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.
see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.
P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.
üldiselt, kuigi see tuul vahel närvidele käib, ei kujuta ma oma elu mereta ette. st ilmselgelt on see võimalik, aga no mis elu see oleks? 🙂
ühel õhtul käisime beetapromenaadil jalutamas – see on siis projektipõhine viis saada mere äärt pidi Kalarannast Nobmessnerisse või ka vastupidi.
huvitav oli see, et me vapralt arvasime, et tagasi tulle läbi selle Patarei-osa ei liigu (see maja ja müüri vahel olev tee on kuidagi suruv) ning tahtsime Lennusadama väravast Kalaranna tänavale minna, kuid selgus, et värav on kinni. õnneks tuli just üks selline auto, mis värava lahti manas, aga tegelikult oli esimene hetk küll väga nõutu olemine. kell oli muidugi juba palju ka, 23 läbi. samas promenaad kui selline oli ju lahti.
ma loodan, et see promenaad saab väga päriselt ka teoks ja väga tore, kui mere pool mingit müüri eest ei ole, eriti seal Patarei kandis.
ühel teisel õhtul mõtlesime, et läheks kusagile mere äärde sööma. või no merevaatega.
üritasime mõelda, mitu sellist kohta Tallinnas on ja see arv jäi ühekohaliseks. ma ei tea peast, kui pikk on Tallinna rannajoon, pakun et umbes 50km. osa on kinnised sadamad jms, no julgelt 30km peaks ikka jääma. et ruumi nagu oleks ju?
jah, ruumid tuleb leida, tasuvus on mingi teema jms. Linnahalli juures oli paar suve kohvik Nord, sel suvel nad ei tegutse. ju ei tulnud välja omadega. samas, kui mõtled, et kuhu siis minna, ei olegi väga valikut. ausalt öelda Kalevi Jahtklubi ja Noble on pigem sadamavaatega, ühte “kaunistab” vaade roostetatnud konteineritele, teist ehitusele.
kuidagi – imelik.
igakord ei taha ju sõita Lohusallu või Kaberneeme või isegi Viimsisse.
ja rohkem kui ühel korral, liikudes mööda Vanasadama piirkonnast (mis jääb mu trajektooridele väga tihedalt), olen ma ikka ja jälle hämmastunud kerinud majajurakatest.
sel alal on mitu omanikku ja mitu projekti, ma olen aru saanud. ühe vastu oli kisa ja igasugu kummalisi asju tuli välja – ja mis sellest edasi sai, enam ei mäletagi. ümbertegemisele?
aga igatahes on kaks miskit kohutavat kasti kerkinud just linna ja jahisadama vahele. et ehk kui ma olin harjunud trammis-bussis mööda sõites merd jalaevu vahtima, siis nüüd on, piraki, kohe tee servas mingid ilmetud kastid.
et vabandust, kui võtate vaate ära (magus maatükk, oeh-oeh), siis tehke sinna vähemalt midagi esteetilist! pagan küll, sellised majad sobiksid sinna autoturu taha või midagi, aga vanalinna ja sadama vahele? isegi suvalises elurajoonis on peenemalt ja sobivamalt lahendatud suuri maju.
kurb, väga kurb, et niimoodi me oma väärtuslikku avalikku ruumi hindamegi.
ega see Exploreri maja ka midagi erilist ei ole, see talvine valgusreostus on eriti kohutav, aga no vähemalt ei mõju nii kastina.
ja Noblessneri arendus mind ei häiri, arvestades, et see on väga pikalt olnud suletud ala ning inimesed ei ole harjunud seal käima. et ehk see ei võta midagi ära. ega sinine Sailinvesti plekkhall seal ka mingi iludus ei olnud.
kaader Tallinna Vanasadama Jahisadamast. (peaaegu) ilma kastideta.
ma sõidan õhtul bussiga läbi linna ja vaatan aknaid.
on poeaknaid, valgustatud ja kaunistatud. on kontoriaknaid, juba pimedad. ja on koduaknaid, nii valgeid kui pimedaid.
buss möödub tuhandetest kodudest.
ma vaatan möödudes aknaid.
osadel on kardinad ees. on tavalisi kangaid, on ruloosid, on ribikardinaid. mõned on vaid pooliti ees. palju on ka kardinateta koduaknaid.
mõnel aknal on kleebis. või vitraaž. või lumehelbed või päkapikud.
mõnel aknalaual on toalill. mõnel kass või koer või vahel harva ka laps.
on aknaid, millest ma möödun juhuslikult ja korra. on aknaid, millest ma möödun pidevalt.
iga akna taga on kellegi kodu. seal elavad inimesed, kellest ma ei tea midagi.
ei tea nemadki, et ma olen mööduvad bussis ja vaatan mõne sekundi jooksul nende aknaid.
katmata akendest paistab osake kellegi kodust.
ma püüan ära arvata, kas see on köögiaken või toaaken. ma püüan ära arvata, mitu tuba seal akna taga on. ma püüan ära arvata, mitu inimest seal elab.
tihti ma tean, milline korter end seal akna taga peidab. tihti jällegi ei tea.
tihti on toal ja köögil ühine aken. või aknad. tihti aga ei ole.
ma ei tea kunagi, mitu inimest seal elab. ma ei tea kunagi, kuidas nad elavad.
ma ei tea nende soove, nende unistusi, nende rõõme. ma ei tea, kas nad käisid täna tööl, koolis, poes, üldse kuskil. ma ei tea, mida nad sõid ja kas sõid. ma ei tea, kus ja millal nad viimati reisisid. ma ei tea, millal nad viimati nutsid või naersid või hüppasid üle poriloigu või tegid lapsele pai. ma ei tea, kas neil on soe või mis filmi nad täna vaatavad.
ma näen vahel vaid üksikuid siluette.
enne, kui ma jõuan midagi arvata, on mu ees uued ja uued aknad.
buss liigub vaikselt läbi õhtuse linna ja ma vaatan möödudes aknaid.
mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂
igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).
mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.
ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.
liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.
aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.
sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..
põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.
nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.
nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.
aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.
eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga 🙂
ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.
me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.
muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).
ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!
ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.
mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.
nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.
aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.
mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.
kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.
.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.
mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.
imelised augustilõpuõhtud on olnud.
seekord siis linnameri ja kõik muu. mitte ainult Merepäevade pärast.
neljapäevaseid plaane tegin enne seda, kui ilm ilusaks läks. seega jooksult muutmisele. terrass ja roosipeenar ja need vastikud sipelgad. veidi unustust.
vahetustega reede. laps tuli, mina läksin. keegi ütles eile, et Noblessner oli pettumus, minu jaoks on see pigem olnud suve leid. malbe meri, soe tuul, öökino ja rippkiik. ‘sa oled kusagil kaugel ära?’ ma ei tea, mitte sihilikult. aga vahel ma ei oska, nagu me kõik. ma tundsin hooti sama.
ja ometi on ühel hetkel kõik olemas.
kirbukas ja kleit, mis kohe selga läks. ‘ära põe, nagunii on see enne pestud,’ õpetab muna kana. pohlad, tõesti.
ning ikkagi Merepäevad. rattas on kultuurikilomeetril segav asjaolu. laveadele lähme vaid varju otsima, kõik on läbi käidud. lasteala pole enam teemaks. merele minek on, aga mitte pakutavas vormis.
maisi grillimine pliidil on päeva raiskamine. aga parem, kui mittemais. pooligatsus-pooltigedus.
Pikakari vesi on soe ja laevade lained mõnusad. universum võiks mind kadestada.
vahuveinijoomisepäev.
pühapäevane planeeritud Krusenstern jääb ära. laps mõtleb ringi, kui selgub, et sõber tuleb oluliselt hiljem, aga ma olen juba ärkvel. ning siis tuleb üks ootamatu ebameeldiv käik vahele, jättes päevale oma pitseri. lohutuseks kassidega kõrvarõngad ning No Big Silence ja Kosmikute live ‘Kuidas kuningas kuu peale kippus’, fantastiline.
kusagil on äikesepilved ja tänane Pikakari jäi mõttetult ära. sest see äike ei ole siiani kohale jõudnud.
H. kild ‘mis elu see on ilma kleidita, veinita ja kassita’, millele ma lisasin omalt poolt kontsakingad, tekitas elevust peamiselt vastassoos. saime targemaks ja teame nüüd, et naine kuulub ka samasse komplekti. arvestame siis.
nädala artikkel on siin. how came mulle on tekkinud selline mitte-peeter-paanilik vastutusekoorem vahel, et hirmutav?
kusagil selle kesksuve malbe soojuse ja leebuse all on ikkagi peidus äike.
