‘emme, kas ma vene tähestikku saan kuskilt õppida?’
M: huvitav kas mu laps saab miski vene keele õpiku ka või… töövihik näeb välja selline, nagu vene keelt oleks juba hulk aega õpitud
M: kto tam – eto kot – a eto kto – ja pane oige kirjavahemärk lõppu
M: kui midagi ei oska, sis loe nagu hiina keelt ju
M2: mu oma ka tutvus õpikuga, oli jah ta jaoks hiina keel
M: kuigi ma olen ka varem kuulnud, et väga jabur on vene keele õpe.. et ei alga isegi mitte tähetede õppimisega, mis ometi on ju tavapärast väga erinevad
inglise keele õpe, vähemalt selle õpiku järgi, mille järgi mu oma õpib, on siiani minu jaoks veider. ju me ei mõista uusi poppe õpimeetodeid.
hiljem: haakuv artikkel tänases Päevalehes. et ehk kui mul on olnud hirm, et noored ei taha vene keelst õppida, siis ehk hakkab see aeg ikkagi ümber saama.
veidi nukker tänukõne lapse esimesele õpetajale. ei saa ju lihtsalt ära kaduda ka, kuigi kevadel oli see jutuks. igatahes õnnestus mu lapsel selle kolme aastaga areneda rohkem, kui ainult programmijärgselt; õpetajate, eriti oma õpetaja tööd selles ei saa alahinnata. ma pelgasin ju poja kooliminekut, et mis ja kuidas; ilmselgelt konkreetne keskkond sobis talle. hea oli ka kuulda õpetaja positiivset tagasisidet lapsele. soft spots.
aga edasiliikumine on elu osa.
eelnevate aastate vihikud ja tööd said natuke sorteeritud ja ootavad – ma ei teagi, mida. praegu veel ei raatsi ära ka visata, kuigi teha pole nendega samuti midagi.
selle käigus leidsin, et oma paberipahnasahtlitest võin ma ilmselt pooled asjad ära visata.
guašid on endiselt vastumeelsed ja akvarellipaber kutsuv.
vaikne pärastlõuna. sidrun, mesi ja tee. kikerhernehautis.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
sellist nalja, et ma saan ühel päeval ühest poest oma lapsele kaks paari jalanõusid nr 39, ei saa ometi juhtuda. aga täna just juhtus. ehk siis must pidulik king ja, uskuge või mitte, must voodriga paeltega ja paksu tallaga poriking. mõlemad kodumaised, päris nahast ja kena allahindlusega ka.
müstika.
lõhepasta oli kusagil päevapakkumises 3eur. selle eest saime kodus mõlemad kokku end kooresest lõhepastast lõhki süüa 🙂
elu on õun! või ei.. tomat! 😛
õhtul, 3h hiljem:
täiesti sujuvalt maandus meile ka absoluutselt paras ülikond. et ehk laps ei peagi minema kooli meeste S suuruses pintsakuga, mis küll varrukast ja pikkusest polegi väga hull, aga õlast-seljast lootusetult lai.
täielik vedamine 🙂
kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.
eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud 🙂 (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)
lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema 😛 see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.
sest muudmoodi seda nimetada ei saa. õhtul nii seitsmeks olin seal, hommikul 11 ajal tagasi.
teadagi, kui lapsel on mingi hobi, siis on vanema asi kaasa elada ja tunnustada. nii et kui on ikka muusikaalager Vormsil, siis tuleb end kätte võtta ja asuda Tallinnast teele, teadmata, kuidas täpselt kohale jõuab ja kuidas täpselt tagasi saab. infoks praamiajad, laagrilaste logistika ning teadmine, et sama praami peal lihtsalt peab olema veel inimesi, kel Hullosse asja. nojah, et buss peaks ka praamil vastas olema, aga alati ei olevat ikka.
kõik läks libedalt, nii sinna kui tagasi.
Rälby külalaadale oelks küll tahtnud minna, aga no kui ei saa, siis ei saa. palju kohti ju, kuhu tahaks või midagi.
konsert oli vinge. 30+ last, hunnik instrumente, 2 tundi muusikat. mina ei tea, kuidas nad seal laagrites seda teevad, ma sel suvel juba teist korda imestan. aga kuidagi teevad. kodus nad küll paari päevaga nii palju ei omanda, ka paari nädalaga mu meelest mitte.
poiss siiski arvas, et ta sel aastal ehk ei võta torupilliõpet juurde. aga kui ma leidsin koha, siis jäi mõtlema, et äkki ikka kabetab tunnikese ta nädalaplaani.
vaatame, kui kõik muud kabetamised tehtud saavad.
põrandal matikesel magamine ei ole minu teema küll ka vist mitte siis, kui pole laagri viimane öö, mil lapsed enamvähem hommikuni ringi trallitavad. oma voodi on ikka hea 🙂
selles mõttes on hea ka, et ei olnudki mingit oma transporti, täna oleks ikka väga kehv sõita olnud küll.
Grand Pizza Haapsalus ei oska ikka raha korjata. no ma saan aru jah, et Augustibluus ja jubedalt rahvast, aga korjake siis lihtsalt laudu hoovist ja mujalt vähemaks, kui ei jõua pitsasid valmistada ja/või teenindada. sellises kohas ei taha küll kuulda, et ootaeg on umbes tunnike. me seda küll ei kuulnud, aga umbes nii läks. natuke hiljem hakati ütlema ja siis vahepeal pandi üldse silt, et mingi kellani suletud. no et saab eest ära teenindada või nii.
väike koht, ei ole seda võimsust, aga kui on selline üritus + hea ilmateade, siis ehk natuke saaks organiseerida seda asja sujuvamaks?
kuigi jah, ega mul ega lapsel ei olnud midagi seal varjus pingil lösutamise vastu.
ega jah, kuni põrandalakk kuivab, polegi suurt midagi teha. isegi õue ei saa, sest kõik vähegi viisakamad riided on ju seal toas, kuhu nüüd ligi ei saa 😛
aga olgu.
alustame siis sellest, et seda uut kaamerat vaadates meenus mulle, et jah, edevad vidinad. selge see, et enamasti loeb kvaliteet ja minu vajadustele vastamine, aga kuskilt nurgast mõjub ikka ka disain. et kui asi mulle välimuselt kohe üldse ei meeldi, siis ma seda ei vaata ka, kuni on mingigi valikuvõimalus.
ja võimalusel hangin ikka ilusama (minu jaoks ilusama siis, see on subjektiivne) asja.
ning ei saa salata, ma nutan siiani taga oma eelmist telefoni. praegunegi tahab tegelikult ju väljavahetamist ja olgem ausad, nende nutikate disainid on üks hullem kui teine (okei, ilmselt paar erandit leiab), lisaks on enamus neist üsna suured. onju, mulle ju Galaxy III oma omadustelt meeldib, aga no vabandust, ilge lärakas on (ja roppkallis mu jaoks muidugi ka).
aga tagasi selle eelmise telefoni juurde.
ma julgen nimelt väita, et see on üleüldse üks ilusamaid telefone, mis ma näinud olen. lisaks oli mugav ka. olgu, ilmselt tänapäeval tahaks natuke rohkem ühelt telefonilt.. aga ikkagi.
no on ju ometi ilus? see kaanel kumav info eriti kohe.
ja veel, mul on muidu päris palju asju punase või oranžiga (Siemens, üle-eelmine enne seda SE-d nt), siis näe, see telefon oli sinine, fotokas on sinine ja praegune telefon on ka valge kerge sinisega.
aga tagasi tänasesse päeva.
kuna ma tahatuppa ei saa, ronisin lae alla, lapse voodisse, selga puhkama. kass, kes on niigi solvunud, et tema ka minu voodikesele, vähe sellest, kas suurde tuppa, ei saa, pistis mu kallal taas tänitama. no et mismõttes tema on all ja mina olen üleval. ja tänitaski, kuni ta üles aitasin. nüüd tukub siin mu kõrval.
huvitav, et lapse siin voodis olemine ei häiri teda kohe üldse. aga vot mul ei lase olla.
poeg just helistas ka. ja seekord oli mureks, et seltskonnaga ei klapi. no selline mitte-väga-seltsiv, nagu ta on. et teised temavanused poisid pidid olema nagu pisemad (ee.. kasvult siis ilmselt?) ja suurematega oli ka mingi probleem.
nojah.
ma ei oska ju aidata ka. et kui ta on korra selline, siis mis ma teha saan? ma muidugi olen näinud, ega ta ei ole tapvalt sõbralik ja isehaakuv teistega, aga ma ei oska talle öelda, mida ta teistmoodi tegema peaks. sest samas on ta viisakas, arvestav (vahel liigagi), oskab rääkida paljudel (aga võib-olla mitte teiste seas poppidel?) teemadel..
ega ma ise olin temavanuses vist üsna samasugune.
justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..
hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.
pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.
lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.
enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.
‘sa oled üks reisivamaid inimesi, keda ma tean’, teatas M., kui kuulis, et ma jälle pakin. ma ei tea, ma ise ei loe neid kodumaiseid jupikesi oluliseks reisimiseks. tal on muidugi ülivahva maamaja – kui mul selline oleks, ei viitsiks ma ka mujale eriti liikuda.
igatahes, vahel võib ju lapsele laagrisse vastu minna? eriti, kui see toimub saarel ja laager kulmineerub kontserdiga? ning kui meenub, et ma ei ole Saaremaal käinud umbes ürgammu (kas pulmapildistamise läbisõit viis aastat tagasi läheb arvesse?). ning kui sõbranna on valmis veel majutama ka?
boonuseks oli võimalus reedel autot kasutada.
kontsert oli super.
kui lapsega laagri ajal telefonis rääkisime, jäi alati mulje, et ta ei ole päris rahul. petlik mulje, nagu hiljem õnneks selgus.
igatahes oli selle lühikese ajaga tehtud nende lastega hullult tööd, nad tõesti suutsid ansamblina esineda ja kuigi kohati oli küll aru saada, et nad ei tundnud end väga kindlalt, oli lõpptulemus siiski täiesti nauditav.
‘see oli rohkem nagu suvekool, mitte laager’, öeldi mulle ka.
nö vaba päeva liikusime autoga loode suunas. vaatasime Karujärve, käisime Veere sadama kõrtsus söömas, leidsime Suure Tõllu kerisekivi üles, ammutasime igavest noorust Odralätsi allikatest, imetlesime Kihelkonna kiriku vitraaže..
ning muidugi veel ühed merepäevad, väike kontserdielamus, värsked ahvenad lõunaks Sadhus..
keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.
murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.
kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.
laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.
täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.
(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)
