üks jutt

eile lasteaiast tulles ütles poiss mulle enne tee ületamist: ‘emme, mul on sinuga üks jutt!’. ma tundsin end hetkeks väikese tüdrukuna, kellega lapsevanemtahab midagi rääkida ja ma pole kindel, kas see on hea või halb jutt, väike valvas tunne minu sees – ole hoolikas, kuula, mõtle mis vastu ütled.
hetke pärast taastus mu lapsevanemaroll, leppisime kokku, et räägime peale tee ületamist; jutt ise osutus mitte millekski hulluks (lapse väike, tema jaoks suur mure, täiesti lihtsalt lahendatav).
huvitav, kas mu laps tunneb samamoodi, kui ma ütlen talle: ‘ma tahaks sinuga nüüd natuke rääkida’?

lumerõõm

laps kilkas hommikul lumerõõmust. targu taipas käia ka rohkem lume kui jääs kõnnitee peal, täitsa ise mõtles selle välja. eks varsti hakkab kelku küsima. ja suusad! suusad? oma selja pärast peaks isegi suusatama – ja vabu õhtuid mul ju veel aegajalt on :O

‘üllatus’

tänase õhtu ‘üllatus’: juba 3 päeva tubane olnud poja oli õhtul kahtlaselt kuum ja löts, ka 3 tundi magamist päeva tundus kahtlane ning kraadiklaas kinnitaski kõike halvimat 39 kraadiga. vahetult enne mu töölt lahkumist helistas kasvataja ja ütlesin, et ilmselt toon poisi aeda ja ta rääkis, et homme ongi neil nagu sügispidu. nüüd jääb kuti jaoks see ära. kahju lausa 🙁
aga jah, 2 nädalat juttis sai ikka aias käia nüüd..

lapse kasvamisest ;)

minu laps, kelle puhul ma kartsin, et lasteaeda harjumine läheb üle kivide ja kändude ja kena, kui kevadeks lepib, korraldas eile lasteaias ühe Väga Suure Jonni, kui ma talle järgi läksin. sest tema tahtis veel mängida, aga mina ei pidanud heaks mõtteks temaga rühmatuppa mängima jääda. niisiis istusime garderoobis oma 15 minti, mille jooksul tema muudkui ulgus, et ‘määäängimaaaaa’ ja mina püüdsin selgeks teha, et lähme ehk ikka koju. ilmselt kajas kogu maja poisi nutust. vähemalt minul oli natuke piinlik ka.
eelmisel nädalal toimunud arenguvestlusel kuulsin oma üllatuseks, et minu poiss on üks vingemaid riietujaid rühmas. miskipärast ei tea mina sellest midagi, vaid tunnen end enamasti kammerneitsina, kes noorhärrat riietab. kuigi natuke paremaks on asi läinud. aga näe, selgub, et tüüp valdab asja küll 😉
kui ma poisilt tavaliselt küsin, et kellega ta aias mängis, on standardvastus ‘Kauriga’. kahtlustasin juba, et ta ei tea laste nimesid, aga eile sain selgeks, et teab ikka küll. hakkas õhtul kodus rääkima, et ei tea, kas homme on ka nii vähe lapsi aias ja ma siis küsisin, et kes olid. esimene vastu oli kohe, et ei tea. ma siis hakkasin pakkuma nimesid (no nägin ju mõnda, kui järgi käisime) ja siis poiss hakkas lisama nimesid. nii et selgub, et ma olen kippunud teda alahindama.
nojah, ja siis meenus veel see asi, kuidas neljapäeval peale arenguvestlust (kus poiss juures istus ja kogu aja pirises, et tahab koju – aga pärast tahtis hoopis kohvikusse) istusime Kristiine Apollo Mmuahis (mis kahjuks kinni pannakse, niuc, seal on alati nii vähe rahvast ja ometi on see selle kaubakeskuse ainus mõnus istumiskoht!) ja laps sirvis oma kahte äsjaostetud Väikese Muti raamatut (teate küll, mingid tsehhi omad, multikad olid ka veel minu nooruses) ning Jänkupere raamatus järjekordselt lehte keerates pidin ma korraga omale kohvi kurku tõmbama ja jäin kohe illustratsioone jõllitama: selgus, et seal on juttu sellest, kuidas jänkuema kolmikuid sünnitab ja pilt oligi konkreetselt sünnitusest, ikka kohe väga konkreetselt. einoh, las laps õpib – aga ma polnud sellel hetkel ja selles kohas selliseks pildiks valmis! 🙂

taas tõbine :S

kui ma poisi aiast koju tõin, oli tal umbes 38 kraadi palavikku.
katsumise järgi tõusis see veelgi ja löts oli ta ka. lebas ja tukkus.
pidzhaamat selga tirides hõõrusin teda viinaga (mis talle ei meeldinud) ja andsin ikkagi Panadoli ka. sest käe järgi oli 39 käes ja ma tahan, et ta natukenegi saaks normaalselt magatud.
ma nagu mingitmoodi oli selleks valmis, aga ikkagi ei meeldi see mulle.

häiritud hommik

lasteaialapse vanema ‘rõõmud’.
hommikul väideti mulle lasteaia garderoobis, et mu laps olla eile löönud nende last. väide pandi paika selja tagant (trepi peal teine laps ütles midagi oma isale, nad olid meist tagapool) ja mu lapsel oli täna esimest päeva õhuke kombekas ning see kõrvadega müts. ehk siis eile nägi ta välja hoopis teistsugune (riietuse põhjal).
iseenesest võib ju vestelda löömise teemal küll, vahel on vajalik lausa. aga mitte siis, kui mõne hetke pärast mult küsitakse, et miks ma ei noomi oma last nüüd ja lisatakse väide, et äkki meie peres ongi löömine kombeks. selle peale mõtlesin ma küll, et on päris tore viis teha selliseid järeldusi, kui tema laps on olnud eile esimest päeva aias (ja õhtuni välja üksinda) ning ei tunne ilmselt oma rühmakaaslasi veel eriti ning mind nähakse üldse esimest korda.
niisiis ma muidugi üritasin seletada natuke 3ste maailma, nii nagu mina seda näen. et kui ma praegu hakkan õiendama, et miks sa eile lõid seda poissi blablabla (kusjuures ma ei ole pealegi 100% veendnud, et see oli üldse minu laps, aga okei, see selleks), siis laps ei saa väga üheselt aru, et see on mingi eilse tõuklemise pärast. ja ka seda, et sellistel 3stel juhtub mänguhoos kõike, tihti nad ei oska arvestada teistega ja loomulikult ei ole ilus lüüa, aga kujutagu see isa end ise kahe kasvataja asemele paarikümment kolmeaastast jälgima. kusjuures minu meelest mingite konkreetsete löömiste peale toimub küll seletamine ja karistamine seal täiesti.
kui eilne kasvataja jälle tööl on, eks ma siis uurin täpsemalt, mida tema teab. sest loomulikult on see väga paha, kui mu laps nimme kedagi lööb. aga siin on minu jaoks liiga palju küsitavusi, seda enam, et eile õhtul vestlesime ka kasvatajaga õues üsna pikalt ja ta ütles, et mu poiss oli nüüd peale haigust jälle rohkem omaette olnud veel.
õnneks oli apteegis tore müüja ja mu tuju tõusis normaalsele tasemele tagasi. aga ma tean, et see ei jää viimaseks korraks.

polikliiniku mäletuseks

minu esimesi mälestusi Kopli Lastepolikliinikust oli ajast, mil ma olin ise lasteaaiaealine. oli mingi analüüs ilmselt, mida ‘meie’ Kalamaja Lastepolikliinikus ei tehtud ja käisime emaga seda Koplis tegemas. oli talv, hommik, külm ja pime. ma tõesti ei mäleta, mis see oli, aga ma olen kogu oma teadliku elu süstide ja näpuvere suhtes tundlik olnud ning sealsamas polikliiniku nurga taga ma öökisingi tookord. küllap me läksime ikka sisse tagasi ja mind aidati, aga seda ma enam ei mäleta. ähmaselt tean, et varases koolieas oli ka miskipärast paar korda sinna asja.
aastaid nägin ma seda maja ainult sealt mööda sõites-jalutades. alati ümbritsetud lastest, vankritest emmedest.
veidi vähem kui 4 aastat tagasi tekkis mul selle majaga tihedam side. nagu ikka, eriti esmaemme puhul, igakuine arstivisiit esimesel eluaastal, erialaarstid, massaazhikuurid. tihedalt kärusid-vankreid täis eeskoda, pulk seinal, kuhu need kinnitada, kiri uksel: ‘polikliinik ei vastuta siia jäetud kärude eest!’. lapsi armastav garderoobitädi, kes võimalusel last turvahällis kiigutas, kuni emme end riietas. tädid, kes aegajalt lastekaupu sealsamas garderoobinurgas müüsid (poja üks talvemütski sealt pärit). väike mängunurk mõneaastastele. arstid-õed-muu personal ringi liikumas. kaks registratuuritädi, käed tööd täis. oli eraldi telefoninumber polikliinikusse aja kirja panemiseks ja kojukutsete jaoks. koridor, beebide päeval pisikesi inimesi ja nende emmesid täis, issisid ka sekka. koridori otsas protseduuride kabinet, mille õde algajat emmet esimeste süstide-vereproovide juures lohutas ja osavalt-kiirelt lapse juures toimetas, kõik vajalik tehtud enne, kui laps nutmagi jõudis hakata. samas ortopeed, silmaarst, väga mõnus neuroloog.. ravivõimlemine- ja massaazh. kõik lastega harjunud ja töötanud inimesed, pea kõik vajalik samas majas. laste melu pidevaks saatjaks.
oh, muidugi oli seal ka probleeme, näiteks suvel puhkuste ajal, kui mittepuhkavatel arstidel oli topelttööd – aga kõik sai ka sama maja raames kirja.
paariaastatagused reformid meditsiinis: kõik perearstideks! siiski, Kopli Lastepolikliinik säilus mingil kujul. oli toimiv protseduuride tuba, perearstide lastearstidest konsultandid võtsid vastu ainult lapsi, mõned eriarstid olid veel seal, massaazhigi sai kuuldavasti. väike remont tõi majja värsked värvid, mängunurk sai mõne uue asja. muutus polnudki väga märgatav.
täna käisin seal oma pojaga viimast korda.
ei ühtegi käru. tühi garderoob. vaikus. registratuuris (ja ilmselt kogu esimese korruse peale) oli üks inimene, kes noogutas, et jah, teie arst on täna veel siin, minge üles, ei, garderoobi ei ole vaja midagi panna ega jalanõusid vahetada. tühi maja. kabinet pooltühi, meie kaart juba ära kolinud – aga seda ei olnudki hetkel vaja. visiidi lõpus ütles arst oma kabineti numbri teises polikliinikus- seal, kus käib pool linnajagu koos, vanad-noored segamini; ja mul on kerge hirm protseduuride suhtes (kui kunagi neid jälle vaja läheb) – sest laps tahab teistsugust suhtumist.
kui me istusime trolli peale, et koju sõita, tegi poja dadaa üle tee asuvale lasteaiale. mina jätsin mõttes hüvasti pea viimase lastepolikliinikuga eestis.
kas kõik reformid on ikka head? 🙁