eile lasteaiast tulles ütles poiss mulle enne tee ületamist: ‘emme, mul on sinuga üks jutt!’. ma tundsin end hetkeks väikese tüdrukuna, kellega lapsevanemtahab midagi rääkida ja ma pole kindel, kas see on hea või halb jutt, väike valvas tunne minu sees – ole hoolikas, kuula, mõtle mis vastu ütled.
hetke pärast taastus mu lapsevanemaroll, leppisime kokku, et räägime peale tee ületamist; jutt ise osutus mitte millekski hulluks (lapse väike, tema jaoks suur mure, täiesti lihtsalt lahendatav).
huvitav, kas mu laps tunneb samamoodi, kui ma ütlen talle: ‘ma tahaks sinuga nüüd natuke rääkida’?