postiivsema külje pealt

hakkasin vaikselt RM-i kooliminekule mõtlema ja käisime temaga esimese arstilkäigu ära. möödaminnes sai ka üks vaktsiin ära tehtud. kuigi amelikult ei tohiks 24h märjaks saada süstikoht, ütles arst, et võib ikka õhtul ujuma minna, kui just palavikku ei tule.
ei ole tulnud.
siis käisime uisutamas.
ma pole ise umbes 10 aastat uisutanud, viimati oligi vist mingi 9-10 aastat tagasi mingi seltskonnaga, Linnahallis. nii et ema, kes pole kindel, kuidas ta toime tuleb ning laps, kes pole elus kunagi uisutanud. RM põhimõtteliselt tahtis, aga hommikul korra ikka ütles, et kardab.
igatahes saime uisud ja ronisime jääle.
mul omal ei olnudki mingit probleemi. noh, liikusin nii edasi kui tagasi, mõõdukas tempost. kukkuma ei hakanud.
RM püsis algul ainult seal serva küljes kinni. päris algul muidugi libisesid jalad tal ka mitu korda kummaliselt ära. harjutas siis nii, et seisis ja liigutas jalgu niisama edasi-tagasi. siis liikus serva najal, ma hoidsin käest. algul niisama nurgas edasi ja tagasi, siis aga tegime ringi peale platsile. ja teise ringi ka. kusjuures teise ajal võttis ta servast vaid siis, kui tasakaal hakkas kaduma, muidu hoidis ainult minu käest.
üldse oli rohkem püsti kui pikali. täitsa tubli 🙂
ja siis ostsime talle uued kingad ülikonna juurde ka. veidi kallimaks läks, kui plaanisin, aga varuga on, nii et peaks ära katma: Vabariigi aastapäeva ürituse lasteaias, lasteaia lõpetamise, 1. septembri aktuse ning jooksvad pidulikumaid kingi nõudvad üritused.
votnii. nüüd oli kalasupp ja hakkame trenni suunas sättima.

uisut524.jpg

pühapäevalõunane lasteteater

kui eile oli dilemma, kuhu õue minna ja mida teha ja lõpetasime ikkagi mänguväljakul, siis täna nagu õue ei kisugi.
seega oli keskpäevaks teatrisse minek igati õigustatud.
Teoteatri “Tädi Fantaasia!” oli igatahes täiesti sobiv. kui etenduse lood olid (eranditega) rohkem lastepärased, siis muusikaline taust pakkus palju ka mulle. lihtsalt lapsed ei pruugi kõiki neid täiskasvanute laule teada ja seoseid paika panna. kuigi see ei vähenda muusika väärtust ka laste jaoks, sest elav muusika laval on ikka elav muusika laval, etendusega hästi sünkroonis ka.
pärast oli komm, morss ja mängud.
loomulikult pileteid müünud ja pärast komme jaganud nö administraatori-tigu oli ka väga lahe. eks teoteatris peabki üks lahe tigu olema.
RM tahtis algul päris ülikonda panna, aga ma arvasin, et ei ole ikka vaja. nii oli ta siis ülikonnapükste ja valge särgiga, punane lips ja halliruuduline kootud vest lisaks. väga uhke oli niigi 🙂

tunnustus

paar õhtut tagasi, Tallinn.
koolitan. RM on kusagil sealsamas, paar mänguasja kaasas. vahepeal on üks teine poiss ka. mul on palju tegemist, ruum väike, laps ei pääse mulle korralikult ligigi. viin talle tassi teed ja unustan küpsised. korra tuleb ja küsib wc-sse. näitan kätte ja toimetan edasi.
kui lõpuks rahvas ära läheb ja vaikseks jääb, tuleb ta uurima, et tahaks ka küpsist. aga enam ei ole. näksib lõpuks niisama leiba ja on natuke pettunud. räägib, et vahepeal oli täitsa igav olla. kiidan, et väga tubli oli, et mind segama ei tulnud.
paarkümmend minutit hiljem valgusfoori all rohelist tuld ootamas. RM: ‘emme, ma olen uhke su üle, et sul selline töö on’.
suurim tunnustus, mis ma saada võin.

sissekanne 2000, poja kiituseks

üleeile oli lasteaias arenguvestlus. lahkusin sealt üsna – sabakergitatuna.
et minu poeg, kellesse ma ise suhtun vahel vist nagu sellesse 2-3-aastasesse, kes ta kunagi oli, paistab väljapoole väga küps, arukas ja tasakaalukas. ka vaimse arengu testis oli ainus osa, kus ta maksimumpunkte ei saanud, häälikute oma (aga see oli ju teada nagunii). jah, seal oli mullegi üllatavaid asju. kogu testi mulle ei näidatud, aga mõnda lehte. näiteks, kus oli kuus ringi segmenti (http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/d1/Segment.svg/504px-Segment.svg.png – niimoodi siis lõigatakse segment, eksole), sirge pool allapoole ja igaühest tuli mingi asi joonistada ning RM oli edukalt kõik kuus millekski teinud (kuni kolm pidid tegema kõik, üle selle siis juba ainult osad lapsed, osad jäävad jänni). viimane oli näiteks tagurpidi pööratud paat (paadilauad välja joonistatud). mina ka ei tea, kuidas ta selliste asjade peale tuleb.
aga igaljuhul, kui mina vahel põen, et mu laps pole kooliküps või midagi, siis sellel pole ilmselt väga alust, nagu selgus. või siis lasteaiapoolse kinnitusena kohe üldse mitte alust.
🙂

lehmalõhnaline reis Aravetele

täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂

aravete054.jpg

kuidas siis tuli ka

niimitmes kuupäev juba…
head uut aastat!
minu uus aasta tuli linnast väljas. mõned päevad väljaspool tihedat tsivilisatsiooni. inimesi luges RM vana-aastaõhtul kokku üheksa (neist lapsi, humm, kolm või neli, et kuidas lugeda :P). koeri oli üks ja kasse kolm, neist üks seesama, kes eelmisel talvel meil oli.
aasta viimasel päeval hämaras õues taskulampidega müttavad lapsed. aasta esimesel päeval lühidalt väljasolnud lapsed – sest külm oli.
veidi lund ka äratulemise hommikul.
mõned raketid omal ja natuke rakette mujalt näha. Tallinnaga ei saa võrreldagi 🙂
hea oli.

3kassi.jpg

puntramöll

tants340.jpg

käisime täna lapsega Karepal, väikesel pereüritusel. kodukitsede söötmine ja toidu viimine metsloonadele, vankrisõit ühe eesti tugevaima hobusega, hulk mesiterdamist looduslikest matejalidest, mänge ja tugevat kodusööki. ilm juhtus ka selline mõnna olema, mitte mingi lägane. kuigi jah, eile oli ikka nii palju lund sulanud, et täna reega sõita ei saanud.
mõnna ja väsitav 🙂
ja lastele meeldis ikka vankrisõit hullult.

RM-i ujumisjutud

kuna auhinnad käisid vanuseklasside kaupa, siis RM midagi ei saanud. 2001 sündinud ja nooremad olid kõik koos – ja muidugi on seal neid, kes ujuvad teist aastat, võib-olla isegi kolmandat. eks ta väheke nukker oli, aga rääkisin ära, et tublisti trenni tehes võib temagi kunagi medali ja diplomi saada.
kringlit oli tänasel peol küll nõrkemiseni. vanemaid oli vähe ja kohvi pakuti seega väga palju.
eilsetel võistlustel vaatasin, et seebikatega klõpsiti natuke, võtsin täna siis kaamera kaasa. treeneritel oli muidugi hea meel ja nii ma siis pilti tegin. aga jah, jälle ruum üsna hämar, mul üks kaart kaasas ja seega väga palju ei klõpsinud. viskasin pilgu peale, siiski saab igast auhindamisest mingid enam-vähem pildid kätte.
piparkookima.

tegemised lastega

eile oli lasteaia jõulukas. ja nagu ikka, oli saal üsna hämar ning ka ruumi vähe. kui on kaks rühma koos, on alati kitsavõitu. sellest rääkimata, et pildistada on raske – nii hämaruse tõttu, kui et ruumi õieti pole liikuda. istusin ka meie rühma laste suhtes lollaka koha peal ja kui vahepeal veidi liikusin ning tahtsin minna ühte kõige paremasse kohta, kust oleks laste nägusid saanud, arvas juhataja, et nii ei saa, siis tulevad kõik sinna pildistama.
vot siis ma mõtlesin, et võiks olla nagu vanasti: üks pildistab, aga see-eest saab vabalt liikuda. ei, ma ei tahagi ise see olla. vähemalt saaks normaalsed pildid.
täna käisime RM-i rühmaga minu ässitusel Piparkoogimaaniat vaatamas. trammiga Balti jaama, sealt siis jala edasi. algul Raekoja platsi kuuske (ja lambaid) vaatama, siis Kullo galeriisse koolilaste näitusele ja siis Disaini- ja Arhitektuurigaleriisse suurte näitusele.
kaks õpetajat, mina ja 17 koolieelikut.
väga hull ei olnudki. kuigi jah, eks neid ikka oli, kelledel käte eemalhoidmine piparkookidest üsna raske oli.
aga tegelikult ma olen sellest hullult väsinud ja kõik muu, mis ma tahtsin kirjutada (kui tahtsin), jääb kirjutamata.
ahjaa, RM-il on homme esimene ujumisvõistlus 🙂

maania813.jpg