lilled lapselt

RM tuli eile koolist ja teatas, et tal on mulle hea uudis ja halb uudis. hea oli see, et üks kinnas on kadunud (no talv läbi ka, pole hullu) ja hea on see, et nad käisid võimlemistunni ajal pargis ja ära tulles korjasid lilli. et nendega koju vändata, oli ta need ilusti võimlemistunni jaoks kaasas olnud mütsi sisse pannud ja siis kotti toppinud.
kui ta need sealt välja võttis ja nägi, et väga lötsis olid, oli ta ise küll väga pettunud olemisega.
aga sättisin need kenasti vette ja pole häda midagi.
eriti hea meel oli tal selle siniliiliakese üle.
ootamatu vaba õhtu lõppes eile ootamatu veinidegustatsiooniga.

lilled004.jpg

logistika

kui mingil heal päeval arvas laps, et jalgratas on koolis käimiseks palju parem kui troll või buss, siis täna teatas ta, et tramm on parem kui buss – sest trammis on vähem rahvast. nii et kuigi tal on ujumistrennist trammi peale vähem maad ja bussi pealt saaks ühe ümberistumisega otse koduukse ette, eelistab ta siiski trammi.
ma peaksin olema tunni pärast kursustel, aga toit läks alles ahju. sest ma tulen jälle nii, et siis saaks toit lapse jaoks liiga hilja valmis. aga ma pean olema ise seda ahjust välja võtmas.
ilmselt ma lihtsalt hilinen. vähemalt pole see kesklinnas ega eelda tont teab mis kaudu minekut. nagu tööle.

tuhapilvede all :P

kui ma teatasin pojale, et täna on selline imelik ilm ja ehk ei läheks rattaga, tuli vastu selline jorin, et.. igatahes otsisin talle kaasa vahendid, millega ratast vajadusel kuivatada ja nii ta ära väntas.
taevas paistavad endiselt vaid tavalised pilved ja ega siin muud polegi. tuhakad on kusagil kõrgemal.
konfilõbu saan ma täna ka veel täiega. tööl pidi uus kast laual ootama.
ja selline tunne oli ka, et hommikune tipptunni liiklus on hullem kui õhtune. st ummikud on vist üsna samamoodi, aga sellist hulka kihutavaid jms veidralt liikuvaid autosid ma õhtutest ei mäleta. no on ka, aga kuidagi vähem nagu vist.
või siis olin ma ise lihtsalt veidi uimasem ja see võimendas?
kuigi ausõna, tropiks teel ma küll ei olnud.

laupäevatoimingud

ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-šokolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus šokolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..

alatu laim

ma ütlen, see on üks alatu laim!
see, et laim alati otsa saab kiiremini kui sidrun, noh. sest laim on parem.

laim325.jpg

ahjaa, kevadhooaeg on alanud. laps võttis jalgpalli ja kadus õue.

hetked

kui unenägu klapib sellega, mida ma niisama mõtlen, siis on mu teadvus ja alateadvus kooskõlas (ja see on ju hea?). lihtsalt sain kinnituse oma mõtetele. ma isegi ei kujutanud ette, et mu alateadvus seda kõike veel nii karmilt näeb. samas ei üllatanud see mind, vaid kõik tundus liigagi reaalne.
ehk siis, pikka pidu teatud asjadel ilmselt ei ole.
***
ühel päeval sõitsime autoga. kaks suurt ja kaks väikest. korraga viipas meie autot politseinik.
keerasime kõrvale ja mõtlesime paaniliselt, et mis viga. kiirus oli korras, kõik mu ka nagu. aga miks siis meid maha võeti?
politseinik astus lähemale, juht keris akna alla. ootusärevus.
politseinik tutvustab end kenasti ja ütleb siis, et teil on tublid lapsed, truvavööd on kenasti peal ja selle eest on neile kingitus. ning kumbki laps sai turvavöö pehmenduse.
vot siis.
ohkasime kergendatult, lapsed olid rõõmsad ja omal ka lõppmulje positiivne.
***
mõni tualettruum on vingem kui mõni suur tuba.

clazz0001.jpg

“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”, M. Winterhoff

Kui mulle pakuti võimalust lugeda Michael Winterhoffi raamatut „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, olin ma valmis enam-vähem kõigeks.
Ma ei tea kasvatuseadustest ega lastepsühholoogiast suurt midagi. Spock on mulle liiga karm ja konkreetne tundunud (lugesin seda kaheksa aastat tagasi, kui ise emaks sain, muude asjade vahele), paljud tänapäevased raamatud aga liiga kummalised. Muide, mis on puudutanud just beebide ja väikelaste teemat, siis mulle on olnud kõige südamelähedasem „Ema käsiraamat“ aastast 1938(!). Nõus, et meditsiiniliselt on osa seisukohti muutunud, samas imetamisnõustajana ütlen, et lapse toitmise põhimõtted seal olid suuresti paremad kui nõukogude ajal.
Aga toitumine ja meditsiin ei ole käesoeva raamatu teemad. Siin keskendutakse laste kasvatamisele – või sellele, mida keegi meist peab laste kasvatamiseks.

Continue reading ““Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”, M. Winterhoff”

vastlakaja

eilne kujunes üsna kiireks ja väsitavaks päevaks.
hommikul olid loengud. sain hakkama sellega, et tavaliselt poolteist akadeemilist tundi võtnud osa peale läks ligi kaks tundi ära – sel aastal on mul mahtu juures. filmid läksid ka kenasti peale. natuke ergutust, ei jaksa ju päevad läbi kuulata ka.
koolist lahkudes sain kokku Marjasoo perenaisega. väga ootamatu oli keset Tallinna kohtuda, kuigi ma tean ju, et ta on siiski suure osa ajast siin.
lapse trenniaja tegin parajaks Väikeses Pariisis. oma maa-aluse asukoha kiuste on tegu päris hubase ja mõnusa kohaga. kunagi söön seal korralikult ja siis kirjutan pikemalt.
õhtuste külaliste jaoks oli supp õnneks peaaegu valmis. külasid tuli täpselt sobiv hulk, mahtusime parasjagu kööki ära. suppi jagus ja jäi veel ülegi, kukleid ei olnud üleliia – aga see-eest oli meil niisama saia ja vahukoort ja moosi, millest sai muidu head-paremat-ilusamat nikerdatud.
õhtuks olin muidugi totaalselt üleväsinud laip.
unenäod olid täis reetmist reisimisel. korduvat.

moosikas799.jpg

iseseisvuv laps, vastlalainel

eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal – kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud 😉
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: ‘emme, mul on sulle halbu uudiseid’. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit – aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu – mis on meil kodus ka olemas 😛 aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe 🙂
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.

vastlakad2277.jpg