septembri algus on üks kiire aeg

no tõesti hooaja algus.

kleepkiledest õpikute-töövihikute ümber ma loobusin ja ostsin mõõdu järgi kilekaaned. ma ei olnud kuidagi selle kleepimise kvaliteediga rahul, no ei saanud nii siledaks ja mullivabaks, kui mulle oleks meeldinud. aeg ja mässamine ka. peale paari katset lõin käega, mõõtsin kõik üle ja ostsin valmis kaaned. suur osa neist kõlbab nagunii (ehk) ka järgmisel aastal.
ümbrispaberitega ma eelmisel aastal ei tegelenud, sellel küll. ja meie emade-pundis ei olnud mina mitte ainus, kes ohkas, et meie aegade lihtsad mustriga ühevärvilised paberid olid ikka väga asjalikud tegelikult. võiks praegu ka olla. väidetavalt on mingeid lihtsamate mustritega pabereid ka, aga mina kesklinnas ja ületeepoes nende otsa ei sattunud. nii et lõpuks on ikka mingid loomad ja värk ning enamikel siiski tavaline jõupaber. igav ema olen, ma ütlen.

laupäeval väntasime Uude Maailma. mina tahtsin melu ja turgu ja kohvikuid kaeda, poja sebisin ära legorobotite töötoaga. no nende kallite Mindstormide teemal pidi midagi olema.
kohapeal selgus, et neil on see plaanitud alates kolmandast klassist ja õpetatakse nende programmeerimist. igatahes, kuna tuttav, keda ma seal kohtasin ja teda selle võimalusega kurssi viisin (sel hetkel vanusepiirangu kohta infot omamata) oli selleks ajaks, kui ma ringiga sinna telgi juurde tagasi jõudsin, oma veel noorema poja kirja saanud panna, ei olnud minul enam probleeme. lõpuks oli küll vist tuttava mees see, kes peamiselt seal tegeles, poisid pigem vaatasid pealt 😛 aga mu oma siiski arvas, et ta sai midagi aru ja vähemalt aimu, kuidas see käib. ja et nüüd peaks hakkama selle jaoks raha koguma. kuigi, nagu ta ise tõdes, on see päris keeruline, sest Legolandi mineku jaoks tahab ta ju ka raha koguda.
mina hulkusin mitu ringi turul ja lähitänavatel samal ajal. nägin mõndagi tuttavat, keda pole ammu või lausa väga ammu näinud, ajasin ühe sõbra lõpuks ka välja, ostsin lapsele kindad ja voodikassi, korralikku sinki, juurikaid ja oh, ilmselt veel midagi; jõime kuuma õuna-ingveri-meejooki, maitsesime mõndagi kooki.. kõik kaamerad olid koju unustanud, nii et ainus pildivahend oli mobiil. mõni pilt sai ikka sellega tehtud ka.

õhtul õnnestus veel osa poisi väikseksjäänud asju sõbrannale ära anda.

pühapäev oli MinuMaja päev. nii et hommikul kella peale üles ja kook ahju – sest minu asi on kooki pakkuda.
suhteliselt viimasel minutil selgus, et auto, millega arvestanud olen, pole just väga korras. püüdsin natuke sebida, aga muud ka välja ei mõelnud, nii sai ikka olemasolevaga väikselt liigutud. õnneks ka edukalt.
kümnes MinuMaja oli, rahvast väga ei olnud. kuigi ilm oli super.
aga lahe oli meil ikkagi.

ja täna ikka edasi. töö, siis laps uude ringi, aeg omal parajaks, koju, süüa teha, lapsel õppida aidata vahepeal natuke – ja näe, õhtuks saangi veidi aega, et end maha toetada ja kirjutada.
tegelikult otsin tomatimoosi retsepti. sedasama, mida ma mõni aasta tagasi paar korda tegin. ja vot nüüd ei leia seda õiget retsepti kuidagi. päris mälu järgi ka ei riski siiski teha, kardan tehnoloogiaga jälle puuse panna. teisel aastal, kui seda tegin, olin nagunii hooletu ja tegin midagi natuke valesti ning konsistents ei tulnud õige. kuna ma sel aastal juba olen konsistentsiga alt läinud, tahaks seekord õigesti teha ju. kuigi seda vedelavõitu mustika-tsitrusemoosi RM kiitis väga, kui seda eile pudrule sai.

see, et ma pooltõbine olen, meenubki alles õhtuti, kui on aega maha potsatada.

teine klass

väikesest lapsest on ootamatult saanud suur laps. täna oli teise klassi esimene päev. õnneks on ta siiani valmis kandma ülikonda ja see sobib talle ka. nii et oli selline ülikonnastatud poiss lillekimbuga. minu üllatuseks teatas ta koju jõudes, et enamikel olid vanemad ka kaasas. ma miskipärast arvasin, et teise klassi enam ei minda vanematega. aga noh, koolitee tal selge, nii et ei olnud probleemi. homme lähen küll, viin kusti- ja võimlemisasjad ära, neid on suur kott.

lõunal käisime kohvikus. no mida ma ikka mingit pisikest kooki meile teen, pealegi ei tee ma ju kohvikukooki ka. seekord oli valik Bonaparte ning proovisime kamba peale (mu ema oli ka) mõned erinevad koogid ära. olid head küll, aga ausalt öelda on mu kõht siiani seda magusat täis.

kultuurilises mõttes heitsin kõrvale kõik kinod jms ning käisime hoopis Jaani kirikus, kus oli pooltetunnine kontsert-mõtisklus ‘Mõeldes kooliminejatele’. lisaks klassikalisele orelile (osad lood olid koos metsasarvega) esines seal ka nt Liisi Koikson. ja see Toomas Pauli mõtiskluse osa oli väga mõistliku pikkusega, isegi laps ei hakanud veel nihelema.
millalgi peab ju lapsele hakkama ka seda osa elust ja kultuurist tutvustama, et tal ikkagi oleks ettekujutus, mida kujutab kirik ja mida seal tehakse ja kuidas käituda.
välja tulles oli muidugi Vabakal jõle möll, mille peale poiss arvas, et see talle ei meeldi.

no ja ca 35 jalale sellist lihtsamat spordijalanõud koolitundide jaoks ei leidnudki lõpuks. on kaks paari selliseid tennise-tossu vahepealseid asju, millega saab linna peal ka käia. eks siis otsustab ära, üks jääb ilmselt õuetunni jaoks. aga kui sisetunnid algavad, siis ma ei teagi.

aga nüüd peab asuma paberdama-kiletama. vaatasin poes kilekaasi ka, aga ei taibanud ju vikuid ära mõõtma, nii et pean jälle üritama selle kleepkilega toime tulla.

poolvihmapäev

ma ei tea, inimesed ütlevad, et täna on vihmapäev – aga ometi oli ju piisavalt ka vihmatut aega. lausa tunde. lausa pool päeva. osa sellest hommikul ja osa pärastlõunal.
igatahes, peale esimest vihmasabinat suundusime taas merepäevadele, sest lapsele tundus, et ta ei saanud eile kõike tehtud. st, Lennusadamast siis jutt, Admiraliteedi äärde ei viitsind. kalaturg jäi ka ära, sest siis oleks pidanud kohe koju tagasi väntama.
kohapeal aga selgus, et teha oli veidi vähem kui eile, nii et tegelikult olime seal ‘ainult’ kaks tundi. tänane pluss oli suhteliselt rohkem pilves ilm – et kuum oli ikkagi, aga ei kõrvetanud lausa. loodetavasti ei saanud ma eilsele joodikupäevitusele väga juurde.
palavusega oli hea mõte minne Paljassaarde ujuma. Pikakari, nagu selle been nimetus nüüd on. no lihtsalt Stromka on selline tavaline mõttetu rand, kus lähed ja lähed ja lähed ja sügavaks ei lähe. ja lihtsalt vaheldust tahaks.
tegelikult arvasin, et poja läheb ujuma, aga ta sebis mind ka ligi. emade raske saatus…
kahe peale oli meil küll ainult üks rätik, aga saime hakkama.
grillida oleks ka tahtnud, aga säästukas ei pakkunud selleks õigeid vahendeid. njah.
mul on teist suve hull grillipuudus. ma saan aru, et kellel on mingi õu ja tuttavad pidevalt tulevad grillima, neil on suht kopp, aga mul on vastupidi. ma ei saa parata, aga lõkke kohal tehtud liha maitseb teistmoodi (kui on õigesti tehtud, mitte kõrvetatud, muidugi), kui ahjus tehtud.
ja aedviljad, mida saab ka grillida. ja üldse. mis ma teha saan siis, et mulle meeldib ja maitseb? ning et ahi ei anna iial seda õiget mekki.
kusjuures kodus on mingi uus been lauagrill..
koju sõites, taas läbi säästuka, hakkasid tulema esimesed piisad. mu esmane mõte oli, et jääks puu alla seisma, kaua siis ikka tuleb, aga noh, õnneks nii ei läinud.
sest ikka tuli.
mingi hetk oli meil akna all tänava asemel jõgi. see oli ikka ligi tund hiljem ja kogu selle aja oli sadanud.
rammestus.

padukas797.jpg

minu tubli poja

kodust juttu ka vahele.
sain maili, et mu poja oli k2inud koolis direktori juures vastuv6tul ja kringlit s88mas ja pildistamisel. ja et sinna oli kutsutud ainut parimad.
ma v6in uhke emme olla 🙂

purjede all

eile oli tihe päev ja õhtuks olin ma lihtsalt väsinud. füüsiliselt ja vaimselt. ja vasak põlv valutas-valutab hullult, sest jahil olles komistasin mingi köie taha 😛 vette kukkuda oleks olnud valutum, aga tundus väga ebameeldiv ja nii valisin laevalae.
lastel oli lõbu laialt. isegi sõbranna tütrele, kes algul kartis, hakkas asi meeldima.
muidugi oli suhteliselt vaikne ilm ka. mis muidugi ei tähenda, et allatuult sõites poleks jaht pidevalt ühele küljele viltu olnud ja mina lastele hullunult karjumas, et hoidku kinni 😛

jaht124.jpg

suvi?

poeg sõitis sõbraga ratastega tükk aega õues, kui korraga helistas, et tema tuleb võtab nüüd ujukad ja rätiku ja läheb randa.
mida nad tegidki.
ja tema väitel polnud vesi külmem kui basseinis, mida ma muidugi ei usu.
aga päris suur kergendus oli, kui ta tagasi jõudis.
ise oli nii rahul, nii rahul.

vihmalõbud

õues käies sai sooja sisse. päeval eriti, aga ega nüüdki külm olnud.
kui ma hispaania keelest sõbranna hoovi, kuhu ma oma lapse mängima olin jätnud, jõudsin, saingi sealt hoovist batuudilt kätte poolmärja lapse. sokid, millest ma vee välja väänasin, oli ta taibanud jalast ära võtta.
ja siis küsis mult, et ‘emme, kas ma tegin midagi valesti?’.
ei, muidugi ei teinud. sest ma mäletan oma lapsepõlvest ka neid sooja vihmaga päevi-õhtuid, kui sai vihma käes õues olla ja ei olnud külm. see on ju täiesti eriline lõbu meie kliimas – sest isegi suvel kipuvad vihmad ikka jahedad olema. mul on hea meel, et selle sooja linnakevade kiuste sai ta mõne tunni väljas vihma käes möllata.
tagasi õnnestus ka sõita kuival hetkel. umbes kolm kilomeetrit on see ots.

veidi üksikvanemakiunu

laupäevases Arteris oli taas teema lagunenud perekondadest ehk paha isa vs hea ema. linkida ei saa, sest see on tasuline artikkel.
ma ei ole tahtnud nendel teemadel väga palju kirjutada, sest need on pagana keerulised. aga miskipärast olen viimasel ajal nende asjade peale siiski väga palju mõelnud.
näiteks et tihti ongi laps manipuleerimisvahendiks, ükskõik kummal poolel siis. ilmselt tõesti on mingi hulk neid emasid, kes ütlevad, et isa last ei näe, kui ei maksa – aga ma arvan, et neid on ikka üsna vähe. või ka mingeid teistpidivariante, mida mu uimane pea praegu kinni ei võta.
näiteks et väga palju probleeme tulebki lihtsalt täiskasvanute oskusest ja tahtmisest teatud (lapsega seotud asjad) konkreetselt selgeks rääkida. see ju ei tähenda ometi, et vanemad peaks omavahel sõbrad olema või midagi. lihtsalt mõnes kohas tuleb keskenduda ainult olulisele ehk lapsele ja unustada oma ühine (sitt?) minevik.
näiteks et lapsele võibki kulutada kümneid tuhandeid kuus, aga kui seda võimalust pole, siis pole see ju võimalik? ehk siis ema ei peaks isalt välja nõudma üüratuid summasid; teiselt poolt jälle on veider see, et kui isa ei maksa, siis emal peab võimalik olema edasi elada ja ka lapse kulud katta. kui palju neid ikka on, kes lihtsalt majanduslikel kaalutlustel üritavad lapsest loobuda? moraalselt oleks see vist ikka päris karm samm. tegelikult on ikka parasjagu nõme küll, kui mehe sissetulekud langevad või ta hangib uue pere ja seetõttu enam ei saa normaalselt maksta. aga kuidas kurat see ema peab saama?
teisalt jälle, kui pole tegu just selle emaga, kes last isale ei näita, siis peab ju ka isal olema koht lapse jaoks? ehk isa ei saa ka ju päris tühjaks lüpsta.
või jälle see, et kui laps on ca pool kuud ühe vanema ja ca pool kuud teise juures, kas siis üldse peaks maksma keegi? nojah, riided ehk. aga söök, vesi, elekter kulub ju mõlemal pool?
jah, ma tean seda mudelit ka, millest Ieska kirjutab, aga (üksik)emana ei ole see mulle kuidagi meeldiv ega sobiv. kuigi lapsele oleks ehk tõesti kõige parem.
aga mis siin ikka.
igaühel on oma õigus. ja muidugi oleks palju kenam, kui inimesed elakski koos perena, lapsed ja nende pärisvanemad. ning ei ükski emane ega isane tohiks hankida rohkem lapsi, kui suudab üksi ülal pidada. sest loota pole ju kellelegi teisele.
(selline vähe kandendlik jutt, töö ja peavalu vahele)