külmapühad?

hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.

päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.

nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.

ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..

suvised reisiplaanid – tehtud!

sellesuvine reis toimub lapse tellimusel. niipea, kui ta kuulis Legolandi olemasolust, tahtis ta (oh üllatust küll) sinna minna. isegi jõulusoovid olid temaatilised. ja sünnipäevakingi soovid. lisaks muidugi taskurahast kõrvalapanmine ja muidu saadud raha kõrvalepanemine (nt vanavanemad vahel ikka annavad talle raha). no ja needsamad vanavanemad ongi tegelikult reisi põhitoetajad. omade jõududega me veel koguksime seda raha. aga nüüd on piletid ja ööbimised kõik ostetud.
jajah, ostetud. viis kuud ette. mis tundub täiesti hullumeelne, sest ma üldiselt ei kipu olema selline pikalt reiside etteplaneerija, pigem on enamasti tegu emotsionaalsete otsustega (mis on hetkel võimalikud teostada, muidugi). mõned erandid on küll ka. või noh, palju ma tegelikult üldse niimoodi lihtsalt reisimise pärast reisinud olen.. aga see selleks.
igatahes lennupileti hinnad tõusid üleöö ja ööbimisega läks ka kummaliselt. hind veel ei tõusnud ja odavaid kämpingumajakesi oli veel kenasti saada (arvtasime ja arutasime igatpidi; seal on viiesele seltskonnale ka hotellivariante, aga jäime siiski kämpingu juurde) – aga samamood üleöö ei olnud hoopis seda veidi kallimat, kus on tualett majas. viis kuud varem! see pani küll mõtlema, et äkki oleks pidanud reisi tooma rohkem suve alguse poole, kuigi ka see pole veel päris tipp-periood. aga kuna lennupiletid olid olemas, siis midagi, võtsime ilma tualetita maja. enne muidugi sobrasin mööda netti ja uurisin arvamusi selle kämpingu kohta ning õnneks oli mitmes kohas ära mainitud, et see üldkasutatav tualett on ka päris korralik ja puhas. ja lapsed on ka juba suured ju kõik, nii et saame hakkama.
ja kui juba korra sinna minna, isegi ilma autota, siis tuleb veidi rohkem ringi vaadata. nii et lõvipark ja veepark on ka kavas.

ja veel, neile, kel sama reisi vastu huvi (Billundi omast siis jutt), me mõtlesime autoga mineku peale ka, aga see ei tule odavam kui Riiast lennukiga. laevaga ülesõit Rootsi on juba päris kallis, söögid tee peal, vähemalt üks lisaööbimine mõlemal suunal (lastega ei kihuta laevalt ilma peatusteta hilisõhtuks Billundisse ometi) jms. no ja ilmselgelt kolme lapse puhul see olukord, et pidevalt vähemalt üks neist küsib, et ‘millal me juba kohale jõuame?’

nüüd jääb üle loota, et selleks ajaks ka Billundis Star Warsti teemapark olemas on.

selleks korraks taas ühel pool

poja sünnipäevaga siis. kõik pidustused edukalt läbitud, hoolimata säästueelarvest.
ainus probleem, et Legosid oli sünnipäevaks liiga vähe (kuigi ma tean, neid on siin majas mõne tüübi arvates alati liiga vähe ja minu arvates on neid oluliselt rohkem, kui võiks) ning nendestki ei olnud ükski tähesõdade oma 😛 noh, kuigi saadud ninjalegod on ka väga head siiski, nagu selgus.

näpuharjutus fimoga

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laps tegi tarbekunstis mõned polümeersavist kuulikesed. talle väga meeldis ja juhtus nii, et üks mitmest jõuluvanast tõi talle fimokomplekt. peale seda, kui ta oli mulle ette näidanud, kuidas teha, kamandati järgmind kord mind tegema.
ausalt, ma ei ole üldse kursis ja kasutasin siis samasugust lihtsalt vormimist-kaunistamist, nagu laps ette oli näidanud. no ja midagi pidi ju nende katsetustega tegema ka. otsisin mõnda aega nööri, kuni eile leidsin ja nüüd lükkisin need mummud siis nöörile ära. tulemus on selline, et olen nõus kandma küll 🙂

jõulueelne

ma võin ju mõelda, et jõulud ei ole mitte midagi erilist ja ma ei tee eriti midagi, aga paitab, et elu nii ei arva.

mul ei ole hetkel mitteüht iseküpsetatud piparkooki kodus, küll aga on külmikus jõulukeeks ja mingi hulk kohupiimaküpsiseid sai ka tehtud. tähendab, esimene laar neid on otsas. nüüd tegin mingi kohutava hulga taigent, siis ehk jagub küpsiseid ka ikka lõpuks. ainult et mul ei ole kuigi täpset ettekujutust, millal neid teha.
samamoodi on mul olemas punane kapsas ja pastinaak ja muidugi kartulid, aga mis nendega teha ja mis liha sinna kõrvale võtta, pole ka aimugi. ideejuppi ka mitte, kõige hullem.

muidugi oli mul kena plaan täna hommikul neid küpsiseid teha. aga siis eile leidis poja, et ma võiksin ikka nende jõuluaktusele tulla vaatama, kuidas nad tantsivad. nimelt õppisid nad muusikatundides rumbat ja esinesid sellega. peamiselt tean ma seda läbi hommikute, kui RM ohkas, et täna on muusikatund ja ta peab jälle tüdrukutega tantsima. aga teisalt paistab, et see ikka oli natuke oluline ka, sest kohale mind häbelikult paluti.
aga kui siis tantsitud oli ja ma ütlesin, et väga kenasti läks, siis oli see ‘aitäh’ tegelikult päris uhke, mis vastu tuli 🙂
no ja kui ta siin paar päeva tagasi rääkis, et ühe eesti keele asemel tulid suured lapsed ja panid neid talvepilte joonistama, siis selgus, et see oli osa koolis toimunud Talvefestivali joonistusvõistlusest ning oh üllatust, kui poeg sai II klasside arvestuses esimese koha! ise ta ju kogu aeg räägib, et talle ei meeldi joonistada ja minu meelest pole ta ka mingi joonistamisgeenius. aga midagi ta töödes ikka peab olema sellist, mis meeldib teistele – kunst on tal ju ka puhas viis. ma ee.. kunagi.. näitan seda pilti siin ka.
ning siis selgus veel, et ta on oma klassis sel veerandil ainus puhasviieline poiss. tegelikult oli ühe nelja oht ka, aga mingi imekombel pandi koondhindeks ikkagi viis.
et tasus ikka kooli minna küll.

ja siis küpsetasime mõned plaaditäied ja siis ma tulin tööle ja siis on tööjõulukas ja hommikul jälle tööle. ja siis ma saan verd ja lubasin emale vorstima appi minna ja no ja siis ongi juba jõululaupäev.
hm.
piparkoogitaigent peaks ostma ikkagi.

ja üleüldse on mul jälle tunne, nagu ma hakkaksin haigeks jääma. see fakt iseenesest on juba haige!

meelespea emale

täiskasvanutel pole ju meeles sussi sisse vaadata ometi. ja kaua siis laps jaksab meelde tuletatada?

homme on RM-il koolis jõululaat. tegime küpsiseid kahte sorti (soolaseid ja kohupiimakaid), mõne kaardi (ma ei saa praegu ju pilte panna, sest ma saadan mõne laiali ja see pole siis üldse huvitav ju) ning ma otsisin mõned oma vanad ehted ka müügiks. hinnad mõtles välja ja pani kirja ikka poeg ise.
kohupiimaküpsiste kohta arvas ta küll, et no need saavad kiirelt otsa, sest on niiiii head. aga kust teised teavad, et need head on, enne ostmist?

väike medalist

laps sai trenni jõuluvõistlustel II koha. võistlejaid oli rohkem kui medaleid 🙂
igatahes motivatsiooni mõttes on see väga positiivne.

aga muidu oleme siin kelgutanud ja küünlaid põletanud ja natuke piparkooke teinud ja ee.. nojah. talv või midagi. loodan, et lumi jääb 🙂

kuuvahetus

ongi november juba läbi ja aasta viimane kuu kohe käes. tegelikult tahaks juba uut aastat.

RM pani aknale omatehtud pabersussi. ühe oma vana päkapikusussi andis mulle laenuks, et ehk tahab päka mullegi midagi tuua 🙂 ma panin nüüd aknalauale, eks hommikul paistab..

muide, Pratchetti noomide-lood ongi minu meelest tegelikult päkapikkudest. kuigi seal pole seda poolt välja toodud. aga ma arvan ikkagi, et mingi noomide hõim ongi päkapikud.

vasaku-jala-päev

ma ei tea, kas see on sellest aina saabuvast pimedast ajast või sellest, et ma ei saa talveund magada või hoopiski mingitest asjadest mu ümber, aga ma olen täna jälle vasaku jalaga voodist tõusnud.

viimasel ajal ma üritan mitte mõelda. ma ei oska defineerida, kui pikk see ‘viimane aeg’ just on. kalduna arvama, et laias laastus kuudes, muidugi, mitte pidevalt.
igatahes, ma üritan mitte väga mõelda. või kui mõelda, siis ainult hädavajalikke asju. ja meeldivaid.
aga vot igal hetkel see ei õnnestu ja siis tulevad muud mõtted pähe ja siis on kõik läbi. sest siis see kõik, mis mu ümber toimub, ühelt poolt ärritab mind ja teiselt poolt masendab. samuti ärritab ja masendab mind see, et ma ei võta mitte midagi ette, et asju muuta. lihtsalt olen võimetu, kuigi ma ometi tean, et see on ainult kättevõtmise ja alustamise asi. et kui hakata vaikselt tegema, siis kõik laabub. et suur ülesanne tuleb harutada väikesteks juppideks, väikesteks eesmärkideks ja siis peab neid hakkama ükshaaval tegema. kuni mitmest väikesest saab suur.
aga ma näen hetkel ainult suurt, ületamatut, mulle ülevalt alla vaatavat ning ei oska, ei jaksa seda kuidagi tükeldada.
istun jõuetuna selle eest ning ärritus, mida ma ei suuna kusagile, muutub ängiks mu sees.

üleeile tuli poeg peale kooli mu juurde tööle. töö ja kino vahele jäi paras aeg, et jõuaksime pitsat sööma, nagu poja soovis.
istusime Vapianos, jagasime pitsat, poeg sõi veel šokolaaditorti (death by chocolate, ta leidis, et see oleks ju kena surm küll), mina jõin kohvi. aknast vaade pärastlõunahallile linnasebimisele, niisamajuttu.
popcorn, pepsi, potter. uus lauamäng.
sellised tunnid neelavad ängi ja teevad elu ilusaks.

kivi kivi kõrval

eelmisel veerandil oli lapse ainus hoolsuse ja käitumise mitte-eeskujulik võimlemises. eile on ta meeldiva käitumise ja tunnis kaasatöötamise eest kiituse saanud. võimlemises.

halli vanalinna hall ilm ei olegi nii hall