reede õhtu

reede õhtu. jälle üks kiirelt möödalibisenud nädal. mina ka ei saa aru, kuhu see küll kaob. aeg siis. ma ju ometi ei tee midagi asjalikku kogu aeg? isegi selg ei ole reeglina väga väsinud enam (kuigi vähegi vale liigutuse peale annab tunda). aga midagi ma ju sebin ikka ka. lapse mütsi sain valmis, suur asi seegi – kuigi tegelikult mitte väga suur 😛

vedelen praegugi diivanil ja vaatan seda venemaa-saadet. üldse ei hirmuta, väga tahaks minna. Peterburi, Petseri, Moskva. neist ühes ma ei ole käinudki.
Peterburis sai noorena ikka palju käidud. peakski tegelikult poja sinna viima ka. muidu on eelarvamused Venemaast ja venelastest kiired tekkima, aga ma ei pea seda õigeks.

tahtsin ühe retsepti hoopis siia panna, aga ma ei tahtnud kunstvalgusega pilti panna.

kirjutamisega on ikka nagu on. midagi säravat ei tule kuidagi.

mõttekesi

poeg on kuidagi ootamatult saanud suureks ja asjalikuks. ‘ema, sa ei pea mulle mitu korda kõike üle rääkima, ma saan aru küll’. ühtlasi teeb see mu logistikat lihtsamaks – kui vaja (sõltumata algsetest plaanidest), liikleb ise. kogu linna veel ei tunne, aga tõesti, seletama peab aina vähem.
selles mõttes on isegi hea, et pole autot kogu aeg võtta – muidu jääkski talle ‘taksot tegema’.

on olnud aegu, mil ma ei ole tundnud end oma kodus hästi. olen tahtnud olla rohkem eemal kui siin. viimasel ajal aga naudin õhtust üksindust. laps kas magamas või vahel päris ära, kerin diivanile, natuke telekat, natuke käsitööd, natuke virtuaalseid sõpru. küünlahooaeg on ka algamas.
hea on olla, kui ei ole tunnet, et tahaks kodust ära põgeneda.

aga vahel on hea, kui on inimesi, kelle poole oma muredega pöörduda ja kes jõudumööda aitavad. või lihtsalt kuulavad. kes ei pea paljuks näpistada mulle tükike aega ja kes on kohtudes siiralt rõõmsad. reaalkohtumine on olulisem. pole vahet, kus või kaua see on. või et vahel on kuudepikkune paus – aga ma tean, et nad on olemas; ja mina nende jaoks.
nende inimeste abil ongi võimalik end üksinda hästi tunda – sest ma tean, et nad on olemas.

imeline suvi on olnud. ma ei ütle, et kõige meeldejäävam mu elus – on suvesid, mis on palju tihedamad, palju kummastavamad olnud. aga ka see suvi on andnud mulle palju.

elu on täpselt nii ilus, kui ma ise seda tunnen.

juba jälle on reede

ma otsisin praegu pilti, mida siia panna. no et ei oleks tühjus. ja ei ole võtta sellist neutraalset pildikest. kusagil on teised kettad, mis tuleb juhtmega siia taha panna, nendelt ehk leiaks ju. aga see tuletab meelde, et nendel ketastel on veel rohkem töötlemata pilte, kui olemasoleval – ja see ei ole kuigi innustav.

enne esimesse klassi minekut hankisin lapsele mõned viisakad särgid, millega koolis käia. ei sobinud, eelistas mingeid ülepea käivaid trikotaaže. nüüd olen vaadanud, et oleks ikka ka mõni üksik viisakam särk olemas, aga väga neid hankinud ei ole. mispeale ta on terve selle nädala kandnud selliseid natuke vabamas stiilis päevasärke ja teatas, et ta tahab sellistega koolis käia. täiesti ettearvamatu. lühikese varrukaga neid siiski on, eks siis mõtleb edasi.

eelmise nädavahetuse külaline maailma teiselt poolelt tegi ühel päeval skaibikõne naisele. kõne lõppedes ütles muuhulgas, et naine kaebas palju. ma seepeale arvasin, et eks naised ongi sellised, ma ise ka. aga et mingil määral olen hakanud ma mõistma, et vähem kaebamine teeb olemise kuidagi paremaks. keskendumise küsimus ilmselgelt: kui ma hädaldan, siis ma keskendun ju sellele probleemile. kui aga mitte, siis saan mõelda positiivsele.
aga muidugi ei toimi see alati ja igal pool. sest mingid kogemused ja mäletused ei lase seda.
kusagilt lugesin, et ühe negatiivse kogemuse kustutamiseks on vaja neli samatugevat positiivset.
segane sisemaailm ja emotsioonid.
‘andke mulle aega’, tahan ma öelda kogu maailmale. ‘küll siis loksub kõik paika. ja ruumi ka.’
aga tänapäeva maailmas teatavasti on aeg defitsiit.

kooliaasta algus

väga surnud blogi viimasel ajal siin. aga kui ei ole aega kirjutada, siis ei ole. lihtne?

pidev kontoritarvete otsimine. saan ühe asja ostetud, tuleb laps koolis teatega, et järgmist on vaja. tüütu. mõnes koolis antakse mingi nimekiri, meil mitte. klassiõpetaja ütles omad asjad ära, aineõpetajad annavad oma tundides juurde. ja raamatukiled, mul on hulk vales mõõdus kilesid üle. ometi olid mõõdud kaasas poes – eks järgmine kord võtan raamatud.

muusikakool ja noodivihik. ostsin suures formaadis, arvates, et see on mõnusam. aga siis selgus, et tund on seal klassis, kus ei ole laudu, vaid tooli küljes on need mingid lauanikerdised. mis esiteks vasakukäelisele, nagu selgus, on ebamugavad; ja teiseks ei mahu sinna suures formaadis vihik väga hästi. samas suht kallis muusikakool, ei tea, kas peaks juhatajale siiski teatama, et see on siuke imelik lahendus. teisalt ma saan aru, et nö tavakooli muusikakoolina on neil mõnevõrra piiratud võimalused kasvõi ruumide osas. aga kui ma maksan sellise enda jaoks üsna üüratu summa, siis ju võiks äkki tingimused ka olla?

trenn. poja teatas, et ujub edasi, sest saksofoni jaoks on ju vaja. ainult et täna pidin ta sisuliselt trenni peksma, telefoni teel. ning ma ei ole ise kuidagi rõõmus niimoodi, päris nukker on. sest ma saan ju aru ka, et vihm on ja et see trenn ei ole väga lähedal. iseasi, et meie lähedal ei olegi eriti midagi. ja päris ilma trennita võiks ta ju olla juhul, kui vabal ajal niisama õues kipuks olema – aga ta on selles suhtes tüüpiline linnalaps, et ei kipu. tema legotab selle asemel.
nii et jäi jälle lihtsalt see jutt, et ma püüan kusagilt leida midagi, mis talle sobiks ja oleks kodule lähemal. lihtsalt ma ise kahtlen sellise koha leidmises. et kui ma ka midagi leian, on see ikka kaugel. ainus asi: kui talle peaks juhtumisi väga meeldima, siis ilmselt ei loe kaugus. ahjaa, see tingimus on ka, et kahest korrast nädala praegu veel piisaks. aeg on siiski limiteeritud ja peab jääma niisama-aega ka.

ma olen vabadest päevadest väsinud.

andke aega!

mul on hetkel päevakorras see igavikuline küsimus: kuhu kaob raha (ja muuhulgas ka aeg) ja kust tuleb tolm (ning muuhulgas ka pesemata nõud – viimase puhul ma siiski aiman).

selgus, et hetkeseisuga laps ei jõua muusikakooli noodiõpetuse algtaseme tundi, sest ta koolitunnid lõppevad umbes siis, kui see algab. esimene kord läheb teise taseme tundi siis – aga kuna ta midagi ei tea, siis ma ei kujuta ette. ning sealt tormame pilliõpetaja juurde tutvust tegema. tore, et ma ise vaba olen vähemalt, et temaga ringi lipata. aga see graafik päris nii ei jää ka, õnneks. kuigi mul pole midagi selle vastu, et tal mõlemad tunnid ühel päeval on. ise majad vanalinna eri otstes on muidugi nats keerulisem.

kirbuturg, jaama turg, Uue Maailma päevad täna. seekord üsna saagirikas käik. kõik said midagi.
muuhulgas valis laps täiesti ise omale Disney loodushoiu raamatu ja oli ülirahul.
ahjaa, lisaks (lapsega meenus) juhtus täiesti võimatu asi: ma läksin eile lapsega poodi ja sain talle kaks paari velvetid kooli jaoks + mõne särgi ka. okei, velvetid on laiad, aga ta ise arvas, et vööga saab hakkama. loodame siis, et saab. sest on pükse, mille puhul ei aita vöö ka. lisaks muule oli hind ka normaalne. ning nagu ikka, mul ei olnud plaanis sinna poodi minna, aga kuna ma pidin natuke aega oma ööbijaga kohtumiseni parajaks tegema, siis astusime läbi, niisama.

napilt tuli pähe, et homme on traditsioonilin ePaldiski-üritus. peaaegu et plaanisin homse osaliselt täis. no õnneks pole midagi kapitaalset. lihtsalt pean nüüd mõtlema, kas teha kook täna õhtul valmis või tõusta homme tunnike varem, kui muidu peaks..

õpikud, ümbrispaberid, kilekaaned.. jaja, küll jõuan!
ja küll ma siis jõuan puhata ja mängida ka 🙂

esimene koolipäev, taas

väga väsitav, peaks ütlema. nüüd sain siis ka maha istuda.
eks oma osa on selles, et ma ikka ja jälle kraamin ka. ma ei tea, ma ei saa siin iialgi asju nii korda, nagu ma sooviksin. aga ma üritan vähemalt.
kodu on õunu täis, ploome on ka.
laps näib ülikonnas väga asjalik ja suur välja, aga homme on tema jaoks tähtsam päev, siis on musakooli avaaktus.

suvelõpu tegemisi

sest pole parata, laps läheb kohe kooli ja sisuliselt ongi suvi sellega läbi ju. enamus suvest on siin kirjas küll vaid märksõnadena. visandatud suvi, ma ütleksin.

muinastulede ööl käisime jahiga Tallinna lahel. nägime Turu poole põgenevat Blue Siriust, kultuuripealinna tuld Patarei juures, mitmeid lõkkekesi merekaldal. üllatusena tuli ilutulestik Pirital, aga ma ei ole jõudnud uurida, mille puhul see oli (Birgitta festivali lõpetamine?). vaatasin, et osa jahte liikus ka lahel mootori jõul, me ikka purjetasime.
sadamasse tagasi jõudes olid peod soomest tulnud kruiisiseltskondadel täies hoos. väga kuuldavalt, ma ütleksin.

suur köögikoristamine eile. pinnad said puhtaks ja maitseaineriiul natuke sorditud, aga muud kappide-sahtlite sisud jäid ikka puutumata. no ei jaksanud kuidagi. see-eest said korralikult küüritud mõned pinnad, mille ligi ma pole see ca 10a saanud, mis see köök kasutusel on olnud. asi seegi.

ilusad maisitõlvikud Maximas kutsusid ostma ja grillima. korteriinimesele on RMK loodud võimalused väga mõnusad. seekord ei olnud küll puid kenasti ootel, aga õnneks juhtus oma söelõpp kaasas olema, millest piisas täiesti.
miskipärast on tunne, et rohkem maisigrillimist sel aastal ei tule. aga natuke on saanud ka 🙂

poeg on nüüd kodune ja igapäevakohustused algavad taas, nii temal kui minul. järgmise paari nädala jooksul peavad paika loksuma huviringide tegevused. omale pean ka midagi otsima.

muide, lapse legotamise insener-tehnilised oskused kasvavad muudkui. näiteks, kuna kurja emana ma ei luba tal relvi osta, on ta ise legost ehitanud püstoli. laseb mingeid kummiotsaga asju, ma ei mäletagi, ilmselt mingi starwarsi komplekti relvad. tore on see, et on päästik ja on ka lukk – et kui relv on lukus, siis ei tulista. no täitsa peen värk, ma ütlen, ma ei olegi ise süvenenud, kuidas see tehtud on ja nii hoobilt välja ei mõtle.

Kajsamooril käisime lõunal juba paar nädalat tagasi. oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest. kalasupp oli korralikku rammusa koorega (ise nägin, kui seda supi sisse valati) ja kapten(?) rääkis laevast ning Tallinna merendusest huvitavalt ning pikalt.

tihe suvelõpp.

Vormsi

kolmapäev viis meid Vormsile. lihtsalt juhtus nii. lapsele kuues Eesti saar ja minule kaheksas, kus käidud on. keskmise eestlase kohta ei ole paha saavutus.
“Vormsi on Eesti suuruselt neljas saar, seda peab ikka teadma”, ütles poeg. seesama, kelle nõudmisel läheme homme mitte Vabaduse laulule, vaid Tabasalu jazzile.
autoga on nüüd ring peale tehtud, pikemaks uurimiseks peab ratastega minema. saab ligi ka igale poole.

Sviby

kuu aega suve

sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.

nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.

eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju 😛
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.

mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.

viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.

teisipäevased mõttekesed

selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.

***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.

***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.

***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.