kool. segane eksam, kus ikka ja jälle on need küsimused, milledest loengus üle libiseti kui mitteolulistest.
kaks blokki loenguid, millede eest ei saa punkte ja mis annavad küll abi kursuse- ja lõputöö jaoks, aga mille tehnilist poolt ma tunnen juba väga hästi.
peale seda on veel mingeid asjalikke loenguid.
uimane ja haige on olla. koju tahaks.
öösel nägin unes, et olime kusagil veel selle punase autoga ja see aeti ära. miskipärast aga ei tohtinud politseisse pöörduda. kogu mu fototräni oli seal kotis.
hüplik palavikuline uni.
Rubriik: koolijutud
koolitige (paha pühapäev)
ma väidan endiselt, et seda eksamit ei ole võimalik ka ‘selle sinise raamatu‘ järgi ära teha. eriti, kui ülesandeid ei ole läbi tehtud ja ma pean ise mõtlema, mis asi mida mõjutab. see eeldab rohkem teadmisi ainest endast, kui meile antud on või kui ‘selles sinises raamatus’ kirjas on. ma olen sellega nüüd tegelenud nende materjalide põhjal piisavalt.
ning ma tegelikult ei saa aru, kuidas osa selle eksami ära tegid. sest see ikkagi ei olegi võimalik olemasolevate materjalide põhjal.
ma kohe ei tea, mida teha. üritada täna ikkagi? ja konkreetselt kirjutada, et see ülesanne on täitsa võõras?
nõme on teha sellist asja ju. lisaks võtab see kaua aega (tavaline eksamiaeg on meil 1,5h; seda eksamit tehti üle 2h, kuigi see pole lubatud.. ja ma ei arva, et ma kiiremini saan).
ma saan siit päris hilja minema ja pean veel õhtul lapse ka ära tooma. pimedas siis ilmselt. ja koju kotti ära viima ei tasu vist vahepeal minna, sest see kulutab veel hunniku aega ära.
ja muidugi, miks on nii, et ühel (viimasel) aastal on kaks suurt tööd? kursatöö ja lõputöö? see ei ole ju ka normaalne, kuigi sellest ma siiski närin end läbi.
aga kuna me õpime neli aastat, siis võiks need kolm suuremat tööd (projektõppe töö tegime eelmisel aastal) olla ikka hajutatumalt, et viimasel aastal süveneda lõputöösse.
ah, kool või asi, tahaks vahel öelda.
ja kesse kurat käskis mul siia tulla?
12:29
teine õppejõud, kes ka mingeid analoogseid asju õpetab, vaatas ühe eksamiülesande läbi ja leidis, et neist algandmetest on päris raske aru saada ja annab tõlgendada mitut moodi. no tõlgenda siis, kui loengus pole arutelu sellise ülesande ümber olnud..
tähelepanek
mulle ikka ei sobi selline värk, et on mingi seltskond, mingi istmine-pidu ja ööbimine nii kuidas juhtub. isegi siis, kui ma lähen varakult magama ja ei lähe linna peale edasi töllerdama. võib-olla seda hullem just. sest igaühe tagasiimbumine häirib siis ju.
vanaks olen jäänud ikka.
või sõltub see ikka väga konkreetsest seltskonnast ja ma olen nõus seda tegema ikkagi väga-väga heade tuttavatega.
kolm mõtet
normaalne ju, kui kütusekett teatab, et nemad lasid hinda alla, kuna kõrvalolev kett tegi seda. aga just nii see toimib 😛
meil on järjekordne õppejõud, kes arvab, et lähimad kolm kuud me võiksime elada tema aine nime all.
ja ma olen siin koolis piisavalt … silma jäänud. isegi raamatukoguhoidja teab mu nime, kuigi meil otsest kokkupuudet pole. haha.
tegemata eksami järeleksam
nädala pärast on jälle kool.
eile tuli kiri, et seda eksamit saab laupäeval järgi teha.
kirjutasin seepeale kooli kirja, küsimusega, et kas seekord on eksam vastavuses õppejõu poolt antuga või mitte. ja et kui mitte, siis ma ei tee ka seekord ja vajadusel pöördun ‘kuhu vaja’ (mailis on täpsemalt see muidugi kirjas, siin pole oluline). kenasti ja viisakalt ja sõnastatuna nii, e ma ei süüdista konkreetset kolledzhit selles jamas, vaid et probleem on õppejõus.
täna hilisel pärastlõunal helistas mulle kooli õppekorraldusspetsialist ja küsis, et kas ma ‘sellest sinisest raamatust’ õppisin. mh? meil ei olnud ju üldse mingit kirjanduse loetelu. ja ühte raamatut ma nägin, seal ei olnud suurt midagi.
igatahes olid nad täna pool päeva vaadanud ülesandeid ja raamatuid ja leidnud, et kooli raamatukogus on üks õpik, kus vajalikud valemid on sees. ‘see sinine raamat’.
telefonikõne oli muidugi töisel ajal, ma ei lülitunud kohe ümber ja mul on tunne, et kui ma lähen Tallinnas raamatukokku otsima seda sinist raamatut, siis ma ei leia midagi 🙂
nii et esmaspäevaks pean leidma mõne koolikaaslase, kes saab kooli raamatukogust läbi käia ja mulle täpse nime öelda, siis saan õppida.
iseasi, et kas see nüüd niimoodi on ikka päris õige jälle..
aga üks sinine fotoakvarell eilsest hommikust siia lõppu 🙂
‘teie pin palun’
tulin Türi Selverist, pthui, Grossi poest ja mõtlesin, miks ometi nii paljud müüjad ütlevad, et ‘palun teie pin’, kui kaardiga maksta ja ometi näha, et klient ise ka passib pingsalt seda ekraani, kuhu samal hetkel see juhis ilmub. hea küll, kui ma ei passi, siis tuletagu meelde. aga et ikka kogu aeg öeldakse, siis mõnedel hetkedel see viskab üle. näiteks täna.
ja ma tean jah, et koola on üsna keskkonnavaenulik toode, aga ma ikka vahel tarbin seda. näiteks kui kohvi ei taha ja turgutust on vaja. noh, riisi ja liha tootmine on ka hullult keskkonnavaenulikud.
ah, ma räägin, see pilt läheb järjest kirjumaks.
Riia, IV
tänane koolitus jooksis ajaliselt veidi umbe, aga muidu oli ka hea. vahest ehk Läti Statistikaameti-onu esitlus oli veidi nõrk või ehk siis ikkagi kogenud statistiku seisukoht. peamiseks Eurostati kasutamise probleemiks pidas ta seda, et inimesed ei ole kursis sellega, mida nad otsima peavad. hea küll, ilmselt see on osade probleemise põhjus, aga tegelikult on see ikkagi mittekogenud kasutaja jaoks üsna keeruline süsteem algul. jah, meile klõpsiti seda seal ka täieliku iseenesestmõistetavusega, aga ei olnud jälgidagi lihtne 🙂 kuigi jah, eks see tuleb kogemusega. samas püüdis see onu sellest kogu aeg üle libiseda ja jäi enda juurde, et inimesed ei tea, mida nad otsivad.
grupitööd olid väga head ja kasulikud. juba selleski mõttes, et siis olid sunnitud teiste inimestega rohkem suhtlema. st, mitte-eestlastega ka. sai kuulda teiste mõtteid ja kogemusi ja ehk mõne sellise kontaktigi, mida hiljem töös vaja läheb.
hästi naljakas oli muidugi see, kui tagasi Eestisse sõites ja juba üsna Pärnu lähistel, kus ülejäänud seltskond peale minu maha läks, selgus, et üks osaleja oli mu füüsikapraksi õppejõud 😛 seda ma jõllitasime mingi hetk, et nagu oleks kuidagi tuttav nägu, aga nimi küll kohe ühendust ei tekitanud.
igal juhul hakkasime arutama, et äkki ma saaksin oma lõputöö tema juhendamisel teha. ka vajalik asi ju.
ma ei saa üle ega ümber söögist. kursuse tagasisidet kirjutades ei olnud ma ainus, kes ütles, et liiga palju süüa. me sõime täna lõunal Il Patios (jajaa, meil on see Tallinnas ka), nii kella 2-3 vahel ja noh, ma loodan, et homne hommikusöök läheb mulle sisse.
suupisted olid koolitusel ka kogu aeg laual. eile saime kolm korda päevas süüa, täna kaks (no õhtuks kodus ju). mingid suured portsjonid kogu aeg.. oeh. ma ei kurda oma isu üle üldiselt, aga no see oli ikka üsna liig. kuigi jah, näljas oleks ka olnud kole olla.
no ja muidugi ei saanud ma mainimata jätta sedagi, et see koht pole ei itaallaste oma (nagu nad mõtlesid), vaid suur raha läheb hoopis ameeriklastele. ning muidugi soovitus, et BEF kui keskkonnaorganisatsioon püüdku valida ikka kohalikke söögikohti. pärast olin mures, et äkki läksin liiale?
ja üldse oli mul tunne, et meile sattus hea töögrupp kokku ja meie grupitööd olid kõige paremad ja eriti täpselt kirjeldusele vastavad 😛 okei, ilmselt on see väga subjektiivne. lisaks oli meie töö täpselt ‘minu’ teemasse ka ehk tarbimisest. ja see paistis siin-seal silma ka, väidetavalt.
aga olgu, homme kooli.
sess ja eilsed teeninduskogemused
õppeaasta viimane sess tähendab kolme eksamit kahe päevaga. kaks eksamit on küll ühes aines, aga mis sellest. kaks õppejõudu aine peale võrdub seekord kahe eksamiga.
eelmise korra eksam on mul siiani tegemata ja ma endiselt keeldun seda tegemast, kuni ei ole materjalid ja eksam kooskõlas. antagu siis vajalik materjal juurde.
võib juhtuda, et ma ei saa seetõttu aasta ainepunkte kätte ja lähen osalisele koormusele seega. mis mõjutaks õppelaenu saamist. kuna aga meil oli nagunii kolm aastat laenu ette nähtud ja mul on see kõik käes, siis see ei mõjuta midagi.
mul soovitati ka hageda kooli, kuna antud juhul on probleem õppejõu tegematajätmises/halvasti tehtud töös. aga ma ilmselt ei hakka hagema. see nõuab jälle hullult energiat. kuigi samas oleks äkki vaja. sest no muidu see jama jätkub kohe kindlasti.
eile sõbrannaga depressiivse eesti väikelinna poes.
juust, hullult kalliks läinud, oli külmletis tillukeste killukestena. 200g oli ehk suurim tükk. aga sõbranna tahab oma poodidest kaugel olevasse koju otsa ikka kilo korraga. küsib letist konkreetset juustu. tädi vaatab oma latte ja üritab ühte teist sokutada. sõbranna jääb endale kindlaks ja lõpuks müüja ohkab, et no ma siis lähen otsin laost seda, kui te niiväga soovite. st teise juustu soovitamise põhjus oli see, et nõutu soovimiseks tuli lattu minna ja seda peab ju vältima.
kassas uurib sõbranna, kas neil toimib kaardimakse magnetlugejaga. kasiir virutab leiva kartulikrõpsukotile ja ütleb, et ei. sõbranna ohkab, et siis on jama, ta vahetas kaardi ja kaotas uue PINi kohe ära ja pole uut tellinud. müüja teatab, et neil ei ole PINi vaja. vahime üksteisele sõbrannaga otsa ja siis müüjale ja sõbranna ütleb, et siis on ju magnetlugeja. müüja ütleb, et ei ole. mina siis ütlen kah, et kui PINi pole vaja ja allkiri tuleb anda, siis on magnetlugeja ehk tõmbab riba läbi; kui on PIN, siis loeb kiipi.
müüja virutas vaikides kassas läbilöödud kraami letile edasi.
välja minnes ajas itsitama. mingisugune perses teenindajate päev.
pärastlõunauim
peaaegu nagu suvi juba. või mis, tüüpiline eesti suvi ongi selline ju 🙂
loen asju selle (õppe)aasta eelviimaseks eksamiks. kerge peavalu on ka, ma ei saa aru, kust see muudkui tuleb. täiesti lambist.
kooliteemadega on mul jälle õhus see, et kas õppida Tallinnas veel juurde mingil hetkel või mitte. ühelt poolt tahaks, teiselt poolt on kuidagi kopp ees. samas võib see olla sellest konkreetsest koolist tingitud asi. et kuna seal asjad ei suju kuidagi, siis on tunne, et probleem on laiem. ah, see korraldus seal..
kusjuures, juba kahetsen, et juturaamatut kah tööle kaasa ei võtnud. aga see oli nimme, et ma pigem õpiksin. samas, kui kaua ma seda kolmekümment lehekülge ikka loen ja kui mitu korda ma pean seda siis nüüd tegema?
.. haaran kohvi parem, äkki on abiks.
P.S mul on tunne, et see automaat on reguleeritud aina väiksema ja väiksema kohvikoguse peale. vähemalt kangust pole nad veel maha keeranud. noh, tasuta värk, korruse peale on tervelt umbes 10 inimest + aegajalt toimuvad koosolekud. eks kulub palju kindlasti jah. masin on üsna meie ukse taga, kui päevas 10 tassi kohvi sealt võetakse üldse, on hästi.
P.P.S eile üllatas RM mind sellega, et teatas poes mingi kommipaki juures pikemalt mõtlemata, et ta on seda Marjasoos 2006 aasta suvel söönud. ‘hmm’, mõtlesin mina (ta pole kuigi kaua mingite aastaarvudega kursis minu meelest, vähemalt minu teada sai ta selle, et nüüd on 2008 jms selgeks üsna hiljuti) ja esitasin paar kontrollküsimust. jah, tõesti, faktid kattusid kahe aasta tagusega. hämmastav. mina kipun teda ikka veel mingiks poole nooremaks titeks pidama vist..
koolitige
see eksam jäi sooritamata.
saime lehed kätte, vaatasime, ja tõusime kolmekesi püsti ning marssisime minema.
sest ei ole võimalik teha eksamit, kus on 9 või 10 peent ülesannet ning paar teooriaküsimust, kui me oleme teinud tunnis täpselt kaks ükesannet ja veel ühe lahendus on õppeinfosüsteemis üleval. aga ülejäänute kohta pole mitte midagi ei loengus ega õppeinfos.
nii et polnud võimalik ksuagilt üldse õppida. lisaks polnud mingit arvamust (loengutes toimunu põhjal), et enamiku eksamist moodustavad täiesti võõrad ülesanded.
jah, levisid mingid eelmiste aastate omad, isegi mõned lahendused ka. aga see pole ikkagi normaalne.
loengus käinuna ja õppeinfosüsteemis olnud materjalid läbi töötanuna, samuti ise netist üht-teist juurde otsinuna ei ole võimalik seda ära teha.
teooriaga oleks hakkama saanud, aga see oli võib-olla veerand eksamist. ehk nagunii läbikukkumine.
järjekordne kiri kooli läheb minu poolt. kus nõuan näidiseid või midagi.
see olukord ei ole normaalne.
veel:
tegelikult mõjub see mõnitamisena. et ei seletata asju. ja siis terve klassitäis täiskasvanud inimesi rahmeldab paberit pealet althõlma saadud eelmiste aastate ülesannete pealt midagi tekitada. ma lihtsalt ei suuda sellist asja teha. terve eksam niimoodi alandavalt sahmida. ei, tänan.