ma ei saa aru, kuidas kell on alles nii vähe? mul on tunne, et juba võiks sügav õhtu olla. nii palju on juba ära tehtud – ja väsimus on peal.
samas on veel hulk asju tegemata ka. aga ma tean, tähtajaks on kõik valmis ja siis saan järjest mingitele asjadele kriipsu peale tõmmata. nii tööalaselt kui kooliasjadega.
mingid koormused vähenevad lähikuudel. jajah, maikuust eriti.
mis on mõneti tore ja teisalt mitte. sest kui pole tööd, pole ka sissetulekuid. ning mul ei ole hetkel energiat, et mingeid projekte sebida. tahan olemasolevad kaelast ära saada.
kell oli kümme veidi läbi, kui helisest telefon. number näitas RM-i kasvatajat. veel enne kõne vastuvõtmist hakkasin mõtlema, et kes ja mis haigele lapsele järgi peab minema. mis mõte siis ikka veel tekkida saab?
aga tegelikult kutsuti homsele ekskursioonile kaasa, pildistama ja saatjaks.
nii et sellega vedas.
kuigi tahaks vahepeal natuke lapsega kodus ka olla. mitte et see mu koormust oluliselt vähendaks..
Rubriik: koolijutud
väiksed rõõmud kiirel ajal
jõle kiire on, endiselt. ma ei saa aru, kuhu see aeg lippab. täiesti kohutav. tahaks juba puhata ja mängida!
ometi, hea uudis ka: lõputööle on juhendajad leitud! ehk üks mure vähem.
nüüd tuleb lihtsalt see lõputöö muude asjade kõrval valmis ka teha.
ausalt, viimasel ajal on küll see tunne, et ‘jõud lõpeb, ei jaksa enam :(‘
aga RM luges täna täitsa inimese moodi paar sõna kokku. mitte nn kasvatamise meetodil, nagu ta siiani tegi (s-si-sig-siga). nii lahe 🙂
kaitsmine
B ei ole paha hinne, üldse mitte. eriti kui on kolm A-d. aga kui mõelda, et üks A oli ikka väga referatiivne töö ja teine A puudutas kaitsmisel vaid poolt tööd ja sedagi (minu meelest) nõrgalt (tegu on teemaga, mida ma valdan)..
… siis on mul hea meel, et tehtud on ja rohkem sellele mõtlema ei pea 😛
enda avastamine
aasta algus on lajatanud töö- ja koolikoormusega. taaskord mõtlen, et kes kurat käskis mul sinna kooli minna? ja kes kurat arvas, et ma saan kõigi nende projektidega hakkama, millega ma nüüd tegelen?
selle peale vaatan peeglisse.
aga mitte kaua, selline unine punasilm teeb olemise hullemaks, kui vaja.
tegelikult ma ootan juba, et saaks Riiga. seekord küll ei ole väga pikalt olemine seal, aga mis ikka. eelmine kord oli nii lahe seltskond ja nüüd juba osa tuttavaid ees.
sel nädalavahetusel olevast koolist ma parem ei räägi. üks kaitsmine ja üks seminar esinemisega. grupitöö. ma olen jõudnud järeldusele, et mulle ikka ei meeldi grupitööd. ma ei saagi aru, kas tegu on minu usaldamatusega või liigse nõudlikkuse ning kohatise perfektsionismiga.
tegelikult on tore lohutada end sellega ju, et kui ma näen, et mul ei õnnestu asja viimase peal teha, siis ma ei taha seda üldse teha. kusjuures – see on hetkel küll avastus. et vist üsna nii ongi. humm?
kui sellele asjad taandada, siis ma saan aru küll, miks ma ei taha osasid asju teha. mul on lihtsalt hirm läbi kukkuda. ning oma igasuguste selliste (koolitööde) mitteperfektseid tulemusi elan ka üle rohkem, kui asi väärt. ei, ma ei taha olla mingi hull oivik ja tuupur (ning ma pole seda ka) ning on aineid, kus mul on ka E üle hea meel. aga mingid asjad on mu jaoks väga olulised ning jah… neid ma tahan olla väga hea.
ma võiks seda laiendada muu elu peale ka. mul ei ole hea meel, kui asjad saavad kuidagimoodi tehtud, ma ei ole ise siis rahul. aga eks elu on õpetanud, et vahel lihtsalt on nii.
nojah. võtan teadmiseks. äkki see aitab mind natuke?
või on see ikkagi üks hale vabandus lihtsalt?
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
töö ja kool ja virr-varr-jorr
eilne raamatuesitlus oli üllatav. nimelt et ma olin tänatute ja äramainitute seas. issand-issand. see kõik oli nii ammu, kui mina ässitasin, enam ei mäletagi.
tegelikult ma tegin sealt natuke pilte. kaamera taha on endiselt hea varjuda 😛
hommikul koolis küsiti mult, et mis viga ja miks mu silmad nii punased on.
einojah.
ega nemad ju ei tea, et ma tahan puhata ja mängida ja ei saa seda. hetkel mitte.
sain just ühe eelarve kokku, saatsin ära ja siis avastasin sealt ikkagi vea. maigaad. nuputan edasi. kusjuures hea on see, et kogu aeg oli raha puudu (ja on siiani) ning nüüd on viga sedapidi, et üks pisike summa on pigem vaja veel sisse kirjutada.
kogu selle asja juures mõtlen ma, et kõigi nende tegemiste vahel sain ma oma kursatöö õigel ajal esitatud. ühena nendest ca pooltest, kes seda tegid. osadel on siiani (2 nädalat hiljem) esitamata. enamik siiski said selle vahepealse aja jooksul hakkama.
ja mis jutt on, et aega ei olnud? kust see aeg siis vahepeal tuli?
lõpuks on ju vaja ikka ära teha ja aega ei tule kusagilt juurde. kuigi jah, kui enam kusagile lükata ei ole, siis nagu oleks ööpäevad pikemad 😛 a noh, tundub, et alati on lükata.
aga see üsna riivab mind. pagan mina siis pingutasin? kuigi ma ei saa alahinnata head meelt ja rahu, kui töö oli ära antud õigeaegselt.
külmad varbad
kaks autot olid otsutanud trammiteel mingi kokkupõrke teha. tore. rivis seisvaid tramme oli ikka päris mitu.
pool teed kooli läksime jala (loe: sumpasime läbi vee, sopa ja lume). üsna kohutav tegelikult. sõiduteed muide olid veel kõige puhtamad, kõige hullemad olid teeületused. läbi vee pidi igal pool kalpsama. teine ‘tore’ lõik oli kalamajas, kus kitsas kõnnitee oli libe ja räästast tuli vett peale. aga mujale ka minna ei olnud, sest siis oleks põlvini lumes olnud, brrr!
kooli jäi mu jüts selle peale hiljaks muidugi ja minu idee vahepeal tulla koju suppi keetma läks ka lörri. lihtsalt aega jäi liiga väheks.
varbad külmetavad siiani. päris koledasti.
koolitöö on viimistlemisel ja saab varsti välja prinditud. selgub, et mul on isegi heas seisus see. pooltel pole eriti midagi, nagu selgunud on.
muud tööd ka. paar asja, mis ma pean lihtsalt ära tegema. mingi hoog on sees, peab ära kasutama.
enne kui jälle see talveune-tunne peale tuleb.
egopaid
eile oli RM-il ujumine ja läksin varem lasteaeda järgi, nagu ikka neil päevadel. sain nad kätte sööklast ja ütlesin õpetajale, et ma viin ühe poisi ära. õpetaja vaatas siis meid seal ja ütles, et see poiss võiks küll jääda ja ma võiksin parem mõne teise ära viia. ma jäin siiski endale kindlaks 🙂
vaatasin uuesti õppeinfosüsteemi. eelmisel sessil tehtud eksami hinne oli väljas. üsna koba peale tegin seda eksamit, minust väga mööda aine oli. aga siiski, napilt positiivne tulemus käes. jess!
juba mõni aeg tagasi ütles grupivend, et selle eksami tulemused on väljas. vaatan mina siis õppeinfosüsteemi ja seal on kirjas endiselt, et ‘mitteilmunud’, selle esimese korra lahkumise peale. pagan! mõtlesin siis, et ma pole oma kodutööle, mis oli eksami eelduseks, vastust saanud. et kas sellepärast või? eriti nõme oleks siis nüüd kodutöö uuesti saata ja veel üks kord seda eksamit vehkida teha ju. kuigi see viimane tegemine ei kannata mingit kriitikat. ma parem ei räägi, kuidas see käis.
aga nüüd vaatasin seda viimast hinnet ja korraga avastasin, et puuduva eksami hinne on rida ülevalpool ja täiesti kindlalt positiivne 🙂
ei, ma ei ole uhke selle üle, kuidas ma selle hinde sain, aga vähemalt pole mul ühtegi võlgnevust kirjas!
ning viimasel ajal olen saanud oma fotode suhtes jälle positiivset tagasisidet. selleni välja, et tehku ma uus näitus. eks näis, ilmselt niipea ei jaksa.
lisaks sain veel paar töist asju kenasti tehtud.
nüüd palun lilli ja okolaadi ja pai!
une-eelselt
mu kahest kirjatööst on kummastki, noh, 80% tehtud. edasi on rohkem nokkimine ning tehniline pool ehk sisulist mõtlemist vähem. aga kuna järgnevatel päevadel on ka ‘päris’-tööga tegemist, siis on ju aega ka veidi vähem.
tegelikult ma isegi ei uskunud, et ma tänaseks nii kaugele jõuan üldse. panustan veel põhitöö homsele hommikule ning neljapäevaks jääb viimistlemine.
aga pea valutab ja ilmselt on mingi üleväsimuse staadium. kuigi ma pole poolte öödeni istunud üleval. ainult natukene 😛
või siis on see peavalu mingist kergest pingelangusest.
täna tegin umbes kolm lumepilti ka. seebikaga linnas. polegi jõudnud vaadata, mis välja tuli. kahju on lausa natuke, et ei ole jõudnud kusagile. päeval on vahepeal nii fantastiline valgus, et sure ära.
tähendab, ma ei hakka surema. kohe kindlasti. aga lihtsalt et lumi ja valgus ja puha.
no ehk tuleb ikka veel talve. kevadel oli ju märtsi lõpus vinge talv ja tollest on mul küll pilte. kusagil .. mujal, vist.
magama ära.
jõhvikad
sellised need siis ongi. nämmad pealegi 🙂
saiataigen kerkib. sellise ilmaga ei oska midagi muud teha. vaatasin oma ammust poolikut käsitööd, seda sobiks ka teha.
aga tegelikult pean hoopis kooliasju tegema. neid ei ole lihtsalt enam mitte kusagile lükata.
lohutus selle juures on see, et kui ma veel veidi pingutan, siis peaks kevadeks ühel pool olema!