koolilapse elu jälle. varane tõusmine, pikk sõit, pikk päev.
ühte ainet päev läbi kuulates kaob mõttelõng lõpuks ära. mingitpidi on mugav jah, juttis aine ära kuulata – aga ei jaksa. tähendab, peab jaksama, aga tähelepanu ei jõua järgi.
mis muud, kui aga konspekteerida.
Rubriik: koolijutud
semestri viimane
ma ei taha enam mingeid õppejõude kirudagi. osad lihtsalt ei tule selle tööga vist toime väga hästi. mitte et ma arvaksin, et see on lihtne töö ja kõik peaksid toime tulema. kindlasti mitte.
igal juhul sai tehtud jälle üks hull eksam, kus küsiti asju, milledele loengus viidatudki polnud. õnneks oli mul siiski miskit välja prinditud õnnekombel ja nii sai iga küsimus mingisugusegi vastuse. loodan, et saab seegi asi positiivse lahenduse.
kass on täna öösel esimest korda üksi meie kodus..
veel ajast
enne kooli on tavaline hoopis aja- ja unepuuduse printsiip. viimast jagub peale kooli ka. sest siis ei saa nädalavahetusel jätta endale kauem magamise muljet kuidagi 🙂
sabakergitus
nädalavahetus läks peamiselt koolitööde tähe all. päris palju sai tehtud ka ja järgmise nädala kaheks eksamiks õpitud. nüüd võin endale pai teha küll 🙂
koolilapse rõõm
seda poleks ma küll uskunud, et siin ja siin ja siin kirutud aines saan ma nii positiivse tulemuse. ‘väga hea’ siis maakeeli panduna. see tundus ikka päris võimatu.
ise ma arvan, et test polnudki mul suurem asi, aga mu kodune kirjalik töö + ettekanne näis talle meeldivat.
igaljuhul, vedas.
paras aeg hakata järgmisele sessile mõtlema..
kool-kool
miks inimesed arvavad, et essee on hinde saamiseks kuidagi mõnusam võimalus kui eksam/test?
kirjutamine ei ole mulle probleem (eksole :P), aga sõltub ju teemast. antud hetkel ei lähe see teps mitte. muidugi ma saan hakkama – aga see on jälle selline natuke põhimõtteline küsimus. et miks ma pean hakkama seda imema kuskilt välja?
ah, paras algkoolimentaliteet meil vahel ikka. ’istu veel natuke, ma ei saa muidu maha kirjutada’.
sellest, mis muu kamm ümber kooli käib, ei taha rääkidagi. raamatupidaja jaoks oleme me lihtsalt mingid segavad tegurid, hoidku, kui keegi midagi tahtma peaks. ja see muu lõputu kamm.
well, mul on peaaegu pool läbi. niiet..
ülekanne auditooriumist
need hullemad selle sessi asjad on siis ühel pool.
heh, ja muidugi olin mina see, kes läks jälle kurtma midagi ja siis tuli see õppejõud ka ja igatahes ma loodan, et ma saan selles aines ikkagi läbi, kuigi ma korraldusega rahul ei olnud.
ja raamatupidur vahtis mind nagu hullu, kui ma ‘julgesin’ talt õige summaga arvet küsida ning tegi mulle selgeks, et ma olen oma õigluse jaluleseadmisega tema kena rahuliku elu ära rikkunud. noh, et ta pidi deebetarve tegema või miskit sellist (maitea ju neid rmp-termineid).
nojah, tüüpiline selle kooli elu keeb tähendab.
ja smena unustasin hommikul kotti torgata..
tegelikult on praegu vahetund, ausõna!
argikiunu ka
kuidagi väsinud ja motivatsioonitu on olla (noh, endiselt). homne kool tundub mägede taga ja siiski hirmutav. eelmise korra segasele eksamile järgneb samas aines seminar ja ausalt öelda pole mul mingit tuju seal esineda. aga peab. enne seda on veel mingi eksam. varane minek ka. ja esseed pole siiani, seda mida eksami eel vaja on. no ühtegi mõtet pole.
trenn oli ka täna kuidagi hirmus väsitav. kuigi ma sain suhteliselt kenasti hakkama enda meelest siiski. a ilmselt ikka trennist on selline veidi läbipekstud tunne.
no ja kui juba siis juba. pidin ma seda jazzkaare lehte uurima ja leidma midagi, mida ma tingimata tahan vaatama minna. üleüdse, et sessi nädalavahetusel ja et kuidas nad ikka rockcafesse sellise hinnaga pileteid müüvad. võinoh jah, mis koht see ikka parem on.
a mul on raha ikka päris täpselt ära eelarvestatud ja maiteagi nüüd.
viu ja virr.
töö. töö. töö. sellest ma siin ei kirjuta rohkem eksole. peaks puhkust võtma, aga mis ma sellega peale hakkan?
3 koolipäeva lõppemas
slaidiesitlusest on ikka vist kasu ka. ma ei lugenud otse konspektist maha ja suutsin nõrgematest kohtadest sujuvalt üle libiseda selle toel.
aga jube raske on teha eksamit laialivalguvas aines, mille kohta puudub isegi ainekava ja mida on andnud ca 5 erinevat inimest. seesama aine jah. ausalt öelda see vihastas veidi. sest me lihtsalt ei teadnud, mida õieti õppida. ülevalolnud materjalid katsid ainult osa küsimusi, suur osa teistest olid sellised, mida nägime-kuulsime esimest korda. nojah.