täna saatsime oma väikese kollektiivi poolt kirja suurde Stockmanni, juhtides tähelepanu uue pakendamissüsteemi puudustele. lisaks ökoloogilisele aspektile on sellise pakendi avamine ju keerulisem ja puudub taassulgemise võimalus.
idee kirjutada tekkis üsna sujuvalt peale seda, kui igaüks oli välja toonud mõne miinusnüansi – ja ainsaks eeliseks oli see, et sellise pakendi puhul on kindel, et vedelik vahelt välja ei tule. samas neid vanu karpe topiti ju ka nagunii täiendavalt kilekotti veel, kui kiirelt ei jõudnud öelda, et EI!
mõelgem sotsiaalselt! võib tunduda, et ühe inimese hääl ei muuda midagi. kui aga kõik niimoodi mõtlejad häält teeksid, võib välja tulla, et enamusel on samad probleemid mis meil ja massiga peale minnes on juba mingi tõenäosus muutuste suunas.
Rubriik: keskkond
tarbimislinke
trammi asemel peaks rohkem rääkima hoopis keskkonnast:
worldometers (mul on karvane tunne, et mozilla/netscapega see ei tööta)
my footprint (kus mu tulemus oli tiba kehvem, kui ma lootsin, ent siiski parem kui keskmine)
tarbimisest rääkides… 4 nädala pärast on ostuvaba päev 🙂
Uus Hea ..?
stockmannis kulinaarialetis on uus pakkimissüsteem. endiste tavaliste kaanega karpide asemel on nüüd kilega (termo?)suletavad karbid. kindlasti meeldivad nendele, kes on eelkõige mures sellepärast, et äkki salat vm valgub karbist-kotist välja ja määrib midagi muud ära. mulle ei meeldi, sest nende karpidega pole pärast mitte midagi teha. huvitav, kas nad on nõus mu oma tavalisse karpi salatit müüma?
võitlus kilekottidega
eile läksin Haabersti citykas kassiiriga kilekottide pärast kaklema 🙂
kasutasin juhust, et saan hommikupoole rahvavaesemal ajal mammutitel ära käia. korvi kogunes üht-teist, nagu saapad ja pidzhaama lapsele ning veel natuke asju. ei ühtegi söögiasja seejuures.
enne, kui kassiir üldse mu kaupa läbi hakaks lööma, viskas ta lindile ühe suure mammutipäevade kilekoti. mõtlesin, et okei, hakkavadki prügikotid kodus otsa saama ja tõstin oma riidest koti sinna kõrvale.
nõudepesuvahendi pani müüja kilekotti, no siis olin vait. äkki tõesti hakkab vahelt välja tulema (kuigi iial pole tulnud). saapad.. turvajulla küljest ära ja kilekotti. ütlen, et ei ole vaja. müüja vaatab mind imelikult ja ei pane. teine paar saapaid, lätis elava tuttava lapsele, jälle tahab kilekotti panna ja mina ütlen, et ei ole vaja. tibi poriseb midagi, et ‘no kuidas nii saab’. pidzhaama.. jälle kilekotti. ütlen, et ei ole ka sellele vaja. nüüd sai tibi taluvuspiir vist täis, et ‘saapad ju ikka!’. ma omalt poolt pakkusin, et suur kilekott ju on, kuhu saab saapad panna, samuti on need saapad ju täitsa uued ja no ausõna ma ei kaeba ta peale, et ta mul asju kilekottidesse ei pane (no ta oleks saanud seal neid erinevaid kilekotte veel paar tükki tekitada, heal juhul äkki oleks minu sokid ja sukkpüksid ja lapse sukkpüksid isegi ühte kotti pannud). tibi siis võitis, et ma olen esimene selline inimene, keda ta näeb. nojah.. tore on ju selline päev, kui midagi uut näed?
igatahes pääsesin peale seda kergemalt, ta lõpuks ikkagi loobus 🙂 ja mu kotis ei määrinud ükski asi teist ära ega midagi.
stockmanni tavaliselt õnnestub mul kulinaarialetist ilma kilekottideta kergemini pääseda, kuigi ka sealt tuleb vahel proteste.
asjadest vabanemise kunst ja tiba muusikast juurde
sorteerisin paar päeva oma kappides ja sain ühe suure… no ikka Suure prügikotitäite riideid kokku lapatud. topeltkott pidi veel olema, muidu hakkas rebenema. päevaga õnnestus leida ka ühendus, kes selle hea meelega otse vajajatele toimetab 🙂 muidugi jõudsin ma eelnevalt end peaegu halliks mõelda, et mida teha (haa, hall ei paista mu punase alt välja!). mul oli mingi kiiks, et ma ei taha anda neid asju organisatsioonidele, mis neid müüvad, et saadud rahast kedagi toetada. sest selliste juures läheb ilmselt mingi summa ka nende organisatoorsele ülalpidamisele. iseendast ükskõik, olen ka sellistesse kohtadesse viinud; aga seekord ei tahtnud.
aga mu kapis pole küll näha, et sealt nii palju riideid ära on kadunud. hämmastav, kuidas enne kõik ära mahtusid? sest praegugi on kapid veel üsna täis. ja see ei ole esimene kotitäis, mis kusagile läinud on.
huvitav, ma olen kogu aeg Goldie muusikast, sellest mis ta ise teeb, lugu pidanud, aga peamiselt kuulanud seda, mis kogumike peal on. nüüd siis naudin täisplaate ka. ühtlasi pean tõdema, et ma ei suuda leida kuidagi tema kodulehte. ilmselt ei ole püsivust, et otsingutulemusi piisavalt läbi kedrata. samas pole see oluline ka, oleksin siia lihtsalt lingi pannud..
näide shoppamisest pilleriinu moodi
ük pisike jalutuskäik paari poeskäimisega läks maksma 69.80
selle raha eest on võimalik osta:
tossud lapsele (reebok)
t-särk
heegeldatud stiilne kotike
köögikombaini aseaine 😛
suur puust kahvel
lapsele tops jogurtit
ja lõpuks: riidest poekott! täiesti normaalne ja tuttuus!
ütleme nii, et keskmiselt (keskkonna)säästlik päev 🙂
veel kottidest..
.. ehk miks siiski paberkott?
paljude meelest on see ju ka jube loodusressursi raiskamine. ent, kui valida paberi või kile kohal, siis on mõistlik võtta esimene. puit on siiski suhteliselt kiirelt taastuv loodusvara – mõistliku majandamisega ei kao metsad niipea kuhugi. paberi tootmise suurem mure on ehk pigem selle juures kasutatavad suhteliselt suured veehulgad. paber on korduvalt tarvitatav – kui ka kott pole vanapaberist tehtud, siis ta võib hiljem vanapaberiks saada 🙂 ja muidugi, kui poetad selle koti koledal kombel loodusesse, siis see paberkott muutub mõne aja pärast osaks loodusest.
kilekotte toodetakse aga fossiilsetest ehk sisuliselt mittetaastuvatest loodusvaradest. nendest toodetakse veel väga palju asju tänapäeva maailmas, nt. ka elektrit. nende maavaradega on aga see jama, et ega neid tõesti ei jagu lõputult, seega püüaks neid tiba vähem kulutada? ma tean küll, igaüks tormab rääkima nüüd, et see ÜKS kilekott ei muuda midagi – aga kõik saabki alguse suhtumisest. esimene ja üks ei muuda, aga mida edasi, seda rohkem muudab..
aitähh Tellerile lahke loa eest logo kasutamiseks 🙂
kotiprobleem
ma mäletan, et mul oli üks täiesti uus ja korralik riidest kandekott. otsin seda paaniliselt juba natuke aega, aga ei suuda leida. kas see on üldse siin korteris mul olnud või ei?
eks ma võtan jälle selle va kilekoti näppu, aga ma tunnen, et ma ei taha selle kilekotiga patseerida. hädapärast autoga poes käies veel, aga jala – või siis ka tööle minnes vajalikke asju kaasa krabades, mis kõik käekotti ära ei mahu – tundub see kilekott kuidagi nõme. eriti, kuna meil ei ole mingeid shehvi kujundusega kilekotte, rääkimata sellest, et kilekott ongi oma olemuselt tobe asi.
ma ei ole oma mõtetes üldse originaalne, loe kasvõi siit. vast ehk ainult et turul ja tööl käimiseks eelistaksin siiski riidest kotti, mitte paberist. ja heegeldatud kott ei sobi ju külmade ilmadega.. hmmhmm…
kust saada üks hea riidest kandekott??
/vastus: võta ometi kätte ja õmble ise, kogu oma õmblemisvihkamise kiuste!/
shopping kui elustiil??
laekus mulle paar päeva tagasi Kaubamaja kliendiajakirja uus number. ilus, paks, läikpaberil. ja juttu peamiselt shoppingust kui elustiilist. uhh.
Sopping kui elustiil
Veel paarikümne aasta eest tähendas nädalavahetus pigem kalaleminekut, spordisaali või jalutuskäiku metsas, tänasel päeval suundutakse üha enam kaubanduskeskustesse. Kaubanduskeskus konkureerib nii trenni, kino, teatri kui ka kõduga, sageli isegi tööga. Ja sinna ei minda mitte ostma, vaid šhoppama.
Šopping kui uus elustiil tähendab inimeste tava lihtsalt jalutada, nautida vaateaknaid ja väljapanekuid, tutvuda valikutega, otsida ideid, saada inspiratsiooni. Šopping on tänapäeva ühiskonnas eelkõige üks võimalikke aja veetmise ja suhtlemisvorme. See on suhtlemine omavahel, interjööriga, brändidega, ka maailmaga. Eestis ei ole Viiendat avenüüd, mida mööda tippmoe hõngu enesesse ahmida. Viru Keskus toob aga osakese sellest seni kättesaamatust maailmast meile käeulatusse.
mhh. päris masendav. lisaks grammatilisele järjepidematusele tehakse selgeks, et selline looduses käimise asemel mööda kaubakeskusi kollamine ongi normaalne ja positiivne? et kogume kõik rohkem raha, et see kõik uute asjade peale ära kulutada? suurendame tarbimishullust?
…
…
…