Rubriik: keskkond

leppisime siis spungiga kokku, et lähme teeme täna õhtul üks jääkohv. mõeldud-tehtud. rabasime coffe-in’ist jääkohvid ja trühvlid kaasa ja mõtlesime, et läheks mere äärde. no näiteks kaeme Paljassaare uue ranna üle.
Paljassaare tee oli täis nii autosid kui jalgrattaid. paksult. kui parkla paistma hakkas, siis tekkis tunne, et me pole päris õiges kohas. rannast edasi viiva tee ees oli tõkkepuu ka (ja hea on, et on). igal juhul keerasime võimalikult kiiresti – see ei olnud üldse väga kiire, kuna kitsas oli – autol otsa ringi ja liikusime hoopis Kopli poolsaarele. ahjaa, Laevastiku tänav jäi ka enne ette.
idee oli minna Sepa tänava otsa, aga juhtus nii, et meile jäi enne ette Neeme tänav ja nii läksime hoopis sinna. kena tunnike sai mere ääres kohvitatud ja jutustatud ja merd ja linde ja inimesi vaadatud.
kui kohv otsas ja mere ääres istutud, tegime veel üsna põhjaliku Kopli ringi. päris kõiki tänavaid ei kammind läbi, aga suure hulga küll. nii siit- kui sealtpoolt Kopli tänavat.
pärast sai spungile kodus veel gazpachot pakutud. selgus, et ta polnud seda ka söönud. sai täna kaks uut asja maitstud. mina sain vastu Upcideri Natural Apple siidripurgi 🙂 väidetavalt ei pidanud seda eesti veel müügil olema, aga ma juhtumisi nädal algul kaubamajast ostsin siiski.
Kopli elu on selline omamoodi. ma tean, et enamik inimesi arvab, et see on jõle geto, pätte täis ja üldse kole koht. kõigele lisaks algab enamike jaoks Kopli umbes praeguse Pelgulinna Selveri kandist ühelt poolt ning Erika tänavast teiselt poolt. ehk siis umbes sealt, kust vanasti läks üle Sõle tänava raudtee. tegelikult on see muidugi vale. Kopli algab siiski umbes Kopli pargist ja Kopliranna tänavast ja teiselt poolt umbes Keraamikatehasega. kes teab täpsemalt, võib lisada fakte. aga okei.
tegelikult on Kopli (ja ka Sitsi ja Pelgurand) sellised päris omapärased asumid. ühelt poolt on siin vist tõesti üsna palju venelasi, siin on sotsiaalmaju ja munitsipaalmaju (mis vahe neil on, ei viitsi ma siinkohal seletada) ja kodutute öömaja, siin on poolpõlenud puitbarakke, millede mingis otsas käib veel elu ja siin on kordatehtud barakke, mis näevad välja väga ägedad. siin on vana kangavabriku tööliste majad ja ka ülemuste majad Süsta tänava kandis, sellised päris vinged puumajad, niisuguseid ei ole harjundki nägema. üsna erinevad enamikest Kalamaja puumajadest. siin on vahel staliniaegseid kõrgeid ja avaraid maju, ka osa korda tehtud ja osa veel mitte. mõned uuemad majad sekka. mõned ühikad, mõni neist korda tehtud ja mõni mitte. siin on seesama vinge Neeme tänav oma väikeste majade ja suurte aedadega, täiesti ootamatu siuke. noh, umbes nagu Lilleküla eramud, ainult märksa vaiksemas ja merelähedasemas piirkonnas. kõrval kivine mererand, Lahemaal on samasugune kaitse all. siin asub peaaegu tundmatu Tallinna Kopli Nikolai kirik (seda ei leia kohe üleski, kui ei oska otsida – mere poolt paistab paremini muide). siin asub Tallinna vanim ja väga kena lasteaed (koduleht on küll vananenud). lisaks Neeme tänavale on siin veel ootamatu Sirbi tänav, mille enamasti paarismajad on ehitatud eelmise EV lõpuaastatel ja milliseid Koplis küll keegi vist ei ootaks.
kusagil hakkab silma roosakaks värvitud aknaraam, aga kõrvalmajal on aknad kõik vahetatud, uus katuski peal ja fassaad ootab ilmselt uut rahasüsti.
siin on ka vähemalt kolm parki. lisaks kordatehtud Kopli pargile on lasteaia kõrval olev Kase park, mis peidab endas looduskaitse all olevat Kopli kivikülvi – sellest jupp ulatub ka lasteaia hoovi. täitsa vinge kivikülv on muide, ma julgeks võrrelda Helmerseni kivikülviga Hiiumaal, kuigi viimases on suuri rahne rohkem. trammi lõpp-peatuse kõrval asub ka Süsta park, selline väike roheline ala. aga Kopli on niigi üsna roheline.
Koplis käib päris intensiivne sotsiaalelu. kes päevitab majade vahel, kes käib sealsamas Sepa tänava lõpus mere ujumas. siinseal hoovis või majade vahel on püsti grill ja seltskond veedab mõnusat õhtut. lapsed liiguvad muretult ringi. mõnel pool on majade vahel-ees kenad lillepeenrad, kust pole õisi murtud ja mis on absoluutselt hooldatud. möödasõitvaid võõraid autosid vaadatakse umbuskliku näoga. loomulikult on nii mõnigi mööduja üsna asotsiaalse olemisega, samas istuvad pealtnäha asustamata baraki uksel noored ja ajavad omavahel juttu. kohati tekib lausa mingi külatunne. nagu oleks välja astunud kiirest ja mingit oma kurja elu elavast Tallinnast ja sattunud kusagile, kus elu käib hoopis teistmood. mis siis, et kuur on kipakil, aga siin on mingi omasoodu-kulgemise rütm.
nagu umbes see 8-aastane poiss, kes mere ääres tassis süles oma umbes pooleaastast õde või venda, veidi hiljem võis neid näha merel paadis kivide vahel laveerimas, sedapuhku titt ema süles ja kas vanem vend või isa veel abiks.
või teisalt see, et siin pole lapsevankriga liigeldes olnud probleeme transpordi peale-maha saamisega või uste vaatud hoidmisega. alati on keegi abiks olnud.
see ei ole ju võimalik Tallinnas? aga näe, on. Kopli lihtsalt ei olegi nagu päris Tallinn.
nojah, tegelikult võiks Koplist rääkida veel palju ja ma loodan, et Rehepapp jutustab veel kõvasti juurde. ma siinkohal lõpetaksin 🙂
P.S. ma ise elan muide Sitsi asumi piiril