Rubriik: keskkond

kui sul on 20 vaba minutit, siis säti end mugavamalt toolile, lülita kõlarid sisse ja vaata filmi (klikka alloleval bänneril) 🙂

ammu juba lubasin ökojuttu, nüüd tuleb see vähe teises vormis, kui algselt plaanisin..
teemaks seekord küll pigem mahemajandus ja teema alustaja viitas sellele artiklile, siit arenes edasi vestlus teemadel, et miks ikka on mahekaupa nii vähe saada poodides ja miks seda ei toodeta nii palju, et kõik saaksid. ning et mida teha, et seda rohkem müügil oleks.
toon siia lihtsalt väljavõtteid oma mailidest. nii, nagu need kirjutamise hetkel just tulid. kuna tegu on väljavõtetega, on need üsna kaootilised.
viimastes mailides jooksvat kilekotiteemat ma siia hetkel sisse ei too, läheb niigi pikaks.
ökomärgistega mahetooted on täitsa olemas. ilma märgisteta ka (aga nende puhul puudub kontrollivõimalus).
ah et miks neid suurtes poodides ei ole eriti saada? päris mitmetel põhjustel nii tootjate-maaletoojate kui poekettide poolt.
samas – mahepõllumajandus vajab sama saagi saamiseks, nagu intensiivpõllumajanduses, rohkem maad. eestis on üldiselt mullas toitainete puudujääk pigem nagunii ja seda enamasti isegi väetatud põldude puhul – ehk siis olulist üleväetamist pole meil karta.
lihtsalt tuleb valida, millega ja kuidas väetada.
taimekaitsevahendid on ka selline mitme otsaga teema. mida vähem neid kasutatakse, seda parem. samas teatud kahjurite-haiguste puhul võib mahetalunik kogu oma saagist lihtsalt ilma jääda. või loomade puhul: kui lehmal ikka on udarapõletik ja talle ei tohi ab-d anda (mahelehmadele ei tohi), siis pole selle lehmaga eriti midagi teha ju..
ehk siis – mahe jms on muidugi tore ja hea ja on aastatuhandeid toiminud, aga peale majandusrevolutsiooni ja sellest tulenevalt intensiivpõllumajanduse arengut on maailma rahvaarv tõusvas joones kasvanud ning isegi nt eesti maa ei suuda oma praegust elanikkonda ära
toita mahepõllumajanduslikult.
ehk võime teha ka sellise seose: mida suurema pinna paneme mahepõllumajanduse alla, seda intensiivsem peab olema majandamine ülejäänud pinnal.
mul on failides ja ka netist on leitav päris palju statistikat nende teemade kohta, kui ma saan aega, siis võin mingi hetk analüüsida neid (oeh, tegelikult ma _pean_ seda nagunii tegema) ja siis ka siia üles panna.
kuigi muidugi läheb ka see sinna kategooriasse, et saab ära tõestada mida iganes.
mina nt ei väida, et mahe on paha, pigem vastupidi. aga selle juures pean kahjuks ka realist olema.
uuest aastast hakkab veidi rohkem mahe/ökokaupa müügil olema nt prismades, aga ka rimides. samas tavatarbija ei oskagi seda otsida. neid märgiseid on nii palju ja hästi erinevaid. mahemärgiseks on peetud nii kaalujälgijate rohelist tärni, pakendiringluse rohelist märki kui ka tootjate oma ökomärgiseid (mis ei ole tegelikult tunnustatud märgised). sellest rääkimata, et kui mõne asja peal on kirjas ‘orgaaniline’, siis peetakse kohe ka paremaks. samas ei pruugi sellel tootel olla mingit mahe/ökomärgist ja seega puudub garantii, et ta seda ka on.
eesti mahetootjate otsimine on eraldi teema.
põllumajandusministeeriumi andmebaasis on 2007 oktoobri seisuga 1212 tootjat, kui ma ei eksi. neist mingisugustki toodangut annab ehk ca kolmandik.
üle poole mahepõllumajandusmaana kirjast olevast maast on kasutamata rohumaa. st – kus tegelikult ei toodeta mitte midagi.
liha – mahesigu on eestis küll. aga pole tapamaja, mis oleks mahesertifikaadiga ja kus neid sigu tappa saaks.
õnneks mõni sertfikaadiga veski on olemas ja mõni pakendaja ka.
tegelikult ma tahan endiselt öelda, et see pole nii lihtne, et korjame allkirju ja poed kohe alluvad sellele. olgem ausad – praegu on suurem valik ökokaupa müügil (tavapoodisest) Stockmannis ja Kaubamajas – need on poed, mis võivad omale sellist eksperimenteerimist rohkem lubada.
poe jaoks on iga sentimeeter riiulipinda RAHA, ja kui seal seisab kaup, mida ei osteta -siis on see kaotatud raha.
tegelikult tegelen ise just hetkel nende mehhanismide väljamõtlemisega, millega mõjutada poekette mahe/ökokaupa rohkem müügile võtma. minu eelistus on justnimelt kodumaine mahekaup.
riiklikult poolelt – ilma toetusteta ei elaks meie mahepõllumees üldse ära. riik toetab neid niigi.
see teema on lihtsalt keerulisem kui tundub esialgu. mõned aastad tagasi oli minu jaoks ka see kõik märksa lihtsam. mida rohkem ma nüüd õpin, seda keerulisemaks muutub..
ps. üldise keskkonnasõbralikkuse kohapealt on eesti mittemahe moos ikkagi keskkonnasõbralikum kui saksmaalt toodud mahemoos. kuigi, eksole, eesti moosi suhkru on toodud ka kurat teab kust..

veel mingi aasta tagasi oli üks Tallinna jaoks õhusolev teema see rongide kaubajaam. Kopli kaubajaam, nagu seda Kalamaja ja Pelgulinna vahel asetsevat asja nimetati.
noh, selle võib nüüd linna probleemide sealt praktiliselt maha tõmmata. peale pronksööd on rongide arv seal oluliselt vähenenud ja praegu on enamasti paar rongikest ainult ning trammi pealt on lai rongitu vaade Toompeale ja Pelgulinnale. ning raudtee taga seismist ka praktiliselt pole.
eksole, majadusele või mingitele majandusharudele paras põnts muidugi. aga nagu ikka, hea ja halb käivad käsikäes ja mis on ühele halb, on teisele hea – ning vastupidi.
mina olen näiteks üsna rahul otseste tagajärgedega. st sellega, et ronge ei ole.