olid ajad, kui mind peibutasid kaltsukad. tihti leidis sealt huvitavaid asju ja üsna odavalt ka.
aga mingid poed on ära kadunud, osadest lihtsalt ei leia kunagi midagi ja osad on veidi liiga kallid. ma ei osta kaltsukast paarisaja krooniga teksapükse, kui saan vaid veidi kallimalt uued. allahindluste ajal on poodides asjad meilgi juba üpris odavaks läinud.
samas väljastpoolt Tallinna leian ma kaltsukatest siiani asju. suvisest Haapsalust sain kohe päris mitu riiet üsna mõttelise hinnaga. või samas, Tallinn-Väiksest sain viimati sellise metsaskäimise-jope ka väga odavalt. vaat – poes müüakse igasuguseid jopesid, aga ma ei ole suutnud leida sellist, mis oleks pikk, piisavalt veekindel ja soe, ning kuhu alla mahuks vajadusel kolm kapsunit (ok, kerge liialdus :P), et sellisega suvalisel ajal suvalises metsas ringi töllerdada. kusjuures meestele nagu veel leiab midagi sellist. aga näe, siin aitas ka kaltsukas välja.
igal juhul varustasin täna end uue paari teksadega ning kuna ma olen aasta alguse allahindlustelt veel omale mõningaid riideid ostnud, siis ma nüüd põen veidi. no et kas mul ikka on vaja ja üldse. ma olen liialt tarbimismaailmast mõjutatud.
aga ma õigustan ennast ka. näiteks sellega, et kui mul poolteist aastat tagasi teksad ühel päeval lihtsalt pepu pealt katki läksid, siis polnud võimalik mingeid normaalseid leida, vaid ostsin kiiruga mingid ära. ja nüüd need peamiselt seisavad, sest veidi hiljem ostsin korralikumad juurde.
see, et ma lapse riideid enam kaltsukast ei osta, on tingitud pigem sellest, et poistele üle 110 üole naljalt midagi korralikku sealt saada. mõne särgi vahel saab ja lühikesi pükse, kuid kõik muu nõuaks järjepidevat kammimist.
nii et tal ongi nüüd põhikombekaks Reima.
Haapsalust veel: kuna mulle see roheline (jälle kiiruga) ostetud kapp-sahtlid kodus väga ei meeldi, siis peaks minema ilmselt Haapsallu uut kappi nillima. seal oli kuidagi parem valik kui Tallinna vanamööbliärides näen.
ning köögi’tehnikat’ olen ka uuskasutusest ostnud.
Rubriik: keskkond
veel prügist
EPL-is on jälle üks lugu.
peamine siit minu jaoks on see, et biojäätmed ei pea olema tingimata biolagunevas kilekotis, vaid võivad olla paberis ka (loogiline. suurtes kogustes paberit biojäätmetes ei ole hea, aga kott prügi ümber laguneb õigetel tingimustel ära küll). samas see tavalise kilekoti lagunemine on ikkagi veider mu jaoks.
ühesõnaga on siin vastus ka CV-le, kes ühel õhtul mind uinakust üles ajas küsimusega paberkoti kohta biojäätmete jaoks 🙂
rongiga on mugavam!
kõlab nagu hull üleskutse. aga tegelikult on ka 🙂
hommikul sõitsime kooli rongiga. Edelaraudtee pani eelmisel aastal Viljandi liinile ka mõned kiiremad ja esimese klassi vaguniga rongid käima. ajavõit saavutatakse siis sellega, et kuni Raplani peatub rong mõnes üksikus jaamas. ehk endise peaaegu pooleteisetunnise Rapla otsa asemel võtab see tund; edasi sõidab nagu tavaliselt. Tallinn-Rapla vahele on mõni aeglasem rong juurde pandud lihtsalt nende vahelejäänud peatusete jaoks.
enne eksamit on esimese klassi vagunis rongiga koolisõit raudselt mugavam lahendus kui autoga. eriti, kui peab veel ise autoroolis olema. jälgi liiklust ja sõida (mulle meeldib sõita muide) meie närvilistel maanteedel. õppida samal ajal ei saa ja kooli jõudes olen parajalt väsind.
aga rongis, istud laua taga, saad oma tasuta tee või kohvi (mille oled piletihinnas küll kinni maksnud), lööd arvuti lahti või võtad materjalid lahti ning muudkui õpid. vajadusel on wifi ka olemas (mis isegi toimib suhteliselt okei). või kui pole vaja, siis kasvõi magad. sõiduaeg ei erinegi autoga sõidu ajast väga – nojah, sõltub muidugi ajast ja autosõidustiilist 🙂
muide, tänua rongile sain Räpina lõpueksami ka suurepäraselt tehtud – ega mul õieti aega polnud muul ajal õppida, kui Tartusse rongiga sõites. tookord oli veel see raudtee variant ja ca 3,5tundi sõiduaega sobis mulle suurepäraselt.
nii et – kuigi rongijaamadest linna peale minek ei ole alati kõige mõnusam, siis rong ise on mõnus. muide, ka siis, kui ei ole esimeses klassis. sellise kiirusega on juba täiesti alternatiiv. kui veel tihemini veidi käiks ka..
uued ja vanad asjad, peamiselt riided
hinnatõusude taustal on siiski hetkel see seis, et kaltsukast ei tasu enam riideid osta. poest saab allahindluse ajal (mis jällegi pole tihti nii suured, kui nö vanas euroopas) uusi riideid pea sama hinnaga, mis kaltsukas kasutatuid.
kaltsukal on siiski plusse: riided on originaalsemad (kui on, viimasel ajal ei ole ma miagi head leidnud, Tallinna omadest külls mitte) ning riided saavad taaskasutatud.
ja üldse. mul on mingi kotitäis korralikku pesu, mida ma erinevatel põhjustel enam ei kanna. ma kohe ei oska selle kotiga midagi peale hakata. mingi emade-laste varjupaik?
enamiku vanadest riietest panen prügikasti juurde, kust need kiirelt kaovad. korralikumaid olen viinud ka nt sotsiaalmajja. aga pesu on nagu veidi teine teema..
uuskasutuskeskusest saime viimati muide 2 korralikku jääresti (kahest kapiga kaasasolevast jääb vahel väheks ja jääkotid, noh.. ), kuhu RM-iga kohe ka marjajääd tegime ning õhtul sellest omakorda jääteed 😉 ning selle käsivändaga vahustamispurgi (mingit väikest kogust vedelat tainast on sellega mõnusam kokku keerata kui mikseriga, omlett sai kohe tehtud ka), kokku mingi täiesti olematu kümme raha. rõõmu see-eest palju.(mul oli siin nüüd mingi deja-vu ja kontrollisin, kas ma pole seda juba korra kirjutanud siin. ei ole)
ja kohe-kohe peaks kaduma ära see köögikombain, mida ma olen kasutanud umbes kord aastas ja mis võttis ainult ruumi. läheb paremasse peresse ehk, kus saab tööd ka teha.
keskkonnateemasid
veidi linke (peamiselt mulle endale), seekord suureks abiks ajakiri Tarkade Klubi.
alustuseks siis üsna loogiline arutelu teemadel, et lahutamine on keskkonnavaenulik. nojah, eraldi elamised jne.
tore on see, et uue partneri leidmisel läheb asi jälle keskkonnasõbralikumaks 🙂
ökoloogilisest jalajäljest on kõik kuulnud? sellel lehel on näiteks võimalikt avada pdf-fail, kus on siis Euroopa riikide kohta analüüs, 2007. Eesti andmed on päris hirmuäratavad selle põhjal.
aga lähme maailmamastaapi ja võtame lahti ülemaailmse raporti aastast 2006 (pdf). lehekülg 14 ja .. Eesti 7s koht. nojah.
ma ei lugenud ise kõike põhjalikult läbi, seega ma julgen hetkel ajada osa sellest meie põlevikienergia süüks.
antropogeenseid bioome ehk siis inimesest mõjustatud loodussüsteeme ma ei jõudnud veel üldse uurida. ökosüsteemid on üldse huvitav teema. siit leian selle lingi üles, kui saan aega süveneda.
no ja siis see maailma odavaima ja keskkonnasäästlikuima auto teema, mis tegelikult on jälle väga mitme otsaga, nagu Erik Puura oma keskkonnablogis kirjutab.
ning veidi keskkonnast eemale, hoopis laste ja toitumise suunas: selline tore leht nagu www.toitumine.ee: teavet ja konkreetseid juhiseid lapsevanematele (nagu mina) ning toimetamist lastele (nagu RM).
veel kord jäätmetest, kurjalt
eile õhtuks oli see prügiteema ikka väga ära tüüdanud juba. lehed jahuvad takkaotsa. peamine, et ikka pole informeeritud.
jäätmeseadus võeti vastu aastal 2004. tegelikult hakkas sellest aastast täiendavalt kehtima vaid biokonteineri nõue rohkem kui 10 korteriga maja juures ning see, et sorteerimata prügi võidakse mitte vastu võtta ning selle eest võidakse nõuda topelttasu.
pakendikonteinerid on mööda Eestit laiali juba ammu ja neid on pidevalt juurde tulnud (Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ning Pakendiringluse omasid). nõuded pakenditele seal sees ei ole muutunud. vanapaberit-pappi korjatakse eraldi ka juba paar aastat. märgistatud taarat korjab eraldi küll vist iga arukas inimene.
räägitakse, et pole teavitatud. ma olen saanud läbi aastate vägagi erinevaid infomaterjale, küll jäätmekäitlusfirma, küll linna(osa)valitsuse poolt.
lisaks enamik nendest, kelle hädaldamine jõuab kusagile, ei ole tädi Maalid metsa taga külas, kellel käib ainult üks ajaleht, hea juhul. internetis on neid jäätmejuhiseid olnud kogu aeg saada. igas omavalitsuses on inimene, kes vastutab keskkonnateemade eest ja kes peaks ka oskama põhiküsimustele vastata ning edasi suunata. prügiveofirmad oskavad kindlasti juhendada, kui nende poole pöörduda. Eesti Taaskasutusorganisatsioon on näiteks koolides üsna pidevalt käinud rääkimas pakenditest ja nende kogumisest.
kusagil lugesin võrdlust, et näe, Schengeniga liitumise eel anti küll mingid voldikud välja ja igaühe postkasti. et nüüd prügiga ei saa. mina ei saanud ühtegi Schengeni voldikut (ja mida see Schengen mu jaoks muudab peale selle, et eesti ja läti poolel ei kontrollita passe enam? mujal euroopas seda nagunii eriti ei tehtud siianigi.). küll aga on seda jäätmeinfot mulle tulnud.
lõppeks viskan mina ka suure osa postkasti tulnud pabereid kohe vanapaberikasti ära, küllap on vahel seal ka mõni voldik.
ja ausõna, ma ei loe ajaviiteks jäätmeseadust.
muide, postimehe online-intervjuu on päris naljakas. seal küsitakse ikka päris absurdseid asju vihaga. ja kohati jääb tunne, et inimesed ongi eile kuu pealt kukkunud. vabandust. halvustamine ei ole ilus.
aga põrkasin minagi oma seletustes kohati täiesti absurdsete väidete vastu. lõpuks ma ei saagi näiteks aru, mispoolest erineb tühi piimapakk sellest tassist, kust ma piima jõin, et neid ei kõlba koos läbi loputada? (veekulu on teema, nõus).
asjade kulg
tööarvutist olen enamiku oma pilte ära koristand ja nii pole siia jälle pilti panna. jääb jutt.
see külm ilm on näonahale kohutav. ega ma eriti ei hoolda ka, kuigi minu vanuses peaks juba. aga see nõuab aega! mõtled küll, et mis see korra siuh üle näo tõmmata pole kreemi, aga see meenub alati siis, kui oled juba voodis või toast väljas.
või siis praegu. tore, et tööl sahtlis on ka purgike pädeva kreemiga.
asjad vonklevad ja sujuvad tasapisi. mitte kõik ja mitte korraga, aga nüüd on iga päev midagi kasulikku ära tehtud. nagu ennegi räägitud – kui aeg peale surub, siis saab tehtud mis vaja.
kuigi ikkagi tõusevad juuksed vahepeal peas püsti ja tahaks natuke karjuda.
sest näiteks koolitöö ei suju kuidagi. ühistöö. ma olen juba paar korda pushind teisi ja saanud peaaegu et null tagasisidet. ürita veel demokraatlik olla, kohe jagan lihtsalt ülesanded laiali ja nii ongi. ei jää, et igaüks teeb omale meeldivama osa. sest noh, nii pole ju võimalik.
rahalaeva ootan ka. mingid rahad peaksid tulema ja mul on neid hädasti vaja. mingid oleksid pidanud juba natuke aega tagasi tulema – aga kuna need on projektirahad ja rahastajalt pole neid saadud, siis pole mina ka saanud. bäh.
põhjus, miks on paha töötada ainult projektide peal ja miks mul on need ülejäänud töökohad.
prügisorteerimisest on ka eile-täna igal pool jube palju juttu olnud. erinevatest aspektidest. ma enam ei kipu seda kommenteerima. küll kujuneb.
ikka vana hooga
tegin natuke aega ja lükkasin loengud edasi, nii poolteist kuud. annab veidi hingamisruumi.
ning sain teada, et mul on eelmise aasta puhkust hulgim sees. et võtaks jupi kohe välja õige? sest aeg on nii kaugel, et ma kasutaksin selle projekti jaoks kohe ära. enam pole midagi kusagile edasi lükata. õhtul pean veel portsu asjalikke maile teele panema.
võtsin omale veel läbi töötada kaks raamatut, mõlemas osaline Epp Petrone: ‘Paljaks kooritud‘ ning ‘Roheliseks kasvamine‘. lubasin Epule veel, et kirjutan viimase kohta arvamuse. eks siis panen siia ka üles midagi.
nagu näha, mässin end aina rohkem roheliste tegemistega. omal ajal läksin õppima lihtsalt isiklikust huvist, aga nagu näha, läheb see liin edasi.
oleks ainult aega rohkem!
kas mu jalg võib öösiti valutada närvidest? või väsimusest? aga näonahk kipitada?
talvine puisniit
parim aeg puisniitude külastamiseks on juunis, enne jaanipäeva või umbes jaani ajal. siis on kõik noorroheline ja enamik niitude õistaimi õitseb. juulis tavaliselt niidetakse puisniit ära.
aga ka talvine puisniit on äratuntav ja pakub elamuse.
Nedrema puisniit täna pärastlõunal.
selle pildiga soovin ühtlasi head uut aastat 🙂
jäätmed uuel aastal
homsest on üle Eesti kehtiv uus jäätmeseadus, mis ütleb, et sortimata jäätmeid prügimäele vastu ei võeta. mingi hulk olmepürgi sorteeritakse küll ka kindlasti läbi (ma ei teagi, kas kõik või mitte, ilmselt sõltub see käitlejast), aga igal juhul soovitan siiski kodus sorteerida.
kortermajade juures (alates 12 korterit, vist) peab olema kindlasti 3 prügikasti: olmejäätmed, paber ja papp ning biolagunevad jäätmed. eraldi tuleks koguda ka pakendid ning need viia pakendikonteineritesse, mis asuvad iga haldusüksuse territooriumil ning kuhu jäätmete viimine on tasuta. Eesti Pakendiringluse konteinerite asukohad saab siit (exceli fail) ja Eesti Taaskasutusorganisatsiooni omad siit lingilt. ETO lehel on lisaks ka juhis konteinerite kohta, Pakendiringluse leht pakub võimaluse leida lähim pakendikonteiner.
Tallinna kodulehe kaardirakenduses saab Heakorra all samuti kuvada vajalikud jäätmekogumiskohad.
päris ühest andmebaasi ma hetkel ei tea.
kuna uusim on biolagunevate jäätmete kogumine, siis näiteks Ragn Sellsil on üleval päris hea juhend (pdf), kus on üsna lihtsalt ja üheselt kirjas, mis sinna sobib ja mis mitte.
sama firma lehel on ka ülevaatlik juhend muude jäätmete sorteerimise kohta.
mingi väheke pikem jutt on ka Keskkonnaveebis.
nagu juba ajakirjandusestki läbi jooksnud, näiteks Tallinna jaoks ei muutu eriti suurt midagi, sest biojäätmete konteinerid on suuresti juba üleval.
ning ma tean, et paljud hädaldavad, et vanapaberikonteineritesse on jube kehv suuremat hulka vanapaberit panna, kuna pilu on väike – aga see on selleks, et sinna muud träni ei topitaks. sellega saab ju arvestada, et paberi panek konteinerisse võtab veidi aega.
eks korterites ole veidi tülikas kõike eraldi koguda. isiklikult ei sorteeri pakendeid, just seepärast, et niigi on 4 eri jäätmehunnikut (olmejäätmed, biojäätmed, paber-papp, märgisega taara; tegelikult 5s on vanematele minev moosi-mahlataara) ja pool kööki neid täis. pealegi kasutan terapakke jms biolagunevate jäätmete kogumiseks. seisab selline lahtilõigatud ja pestud pakend mul kraanikausiserval ja sinna viskan koored-kohvifiltrid jms. kui siis tühjendan biokasti ära, on ta uuesti rokane (ehk ei sobi pakendikonteinerisse) ning pealegi ei ole maja juures erladi pakendikonteinerit. pean midagi välja mõtlema.
nii et, asenduseks tavapärasele vana-aasta kokkuvõttele blogides vaatan ma hoopis uude aastasse juba.
head aastalõppu kõigile 🙂