täna on siis ostuvaba päev.
Allar avaldab oma arvamust sellise kampaania suhtes.
mina arvan, et selle päeva mõte polgi niivõrd see, et ühel konkreetsel päeval mitte osta kuivõrd tähelepanu juhtimine ostuharjumustele. kuigi ega üks päev, mis nagunii läheb enamikest mööda, väga palju ei muuda. aga kõik algabki pisiasjadest.
ilmselt küll majanduslangus on tõhusam meetod oma tarbimis- ja ostuharjumuste muutmiseks.
aga siiski tasub täna sellele kõigele mõelda korra 🙂
Rubriik: keskkond
risti üle tänase Postimehe, oma mõtteid sekka
mu sotsiaalne närv on praegu kusagil kõrgel 😛
tänases Postimehes jäi mulle esimesena silma Wendre koondamisi puudutav artikkel. ma ei saa tõesti aru sellest, et Võhma on logistiliselt vale koha peal, aga Hiina ja Poola mitte. see vabandus kõlab ju ogaralt? räägitakse logistikast, aga ilmselt on põhjuseks pigem raha. igal juhul täiesti masendav vastuolu. pluss muidugi jälle kogu asja sotsiaalne aspekt. et toodame kaugel ja odavalt, selle asemel, et oma inimestele tööd anda. muidugi, jah, eks ostja tahab ju ka odavat kaupa, mõtlemata, kas tema oleks nõus sellise raha eest üldse midagi tootma, mida need töötajad saavad. ei, ma ei ole kahjuks siiani erand olnud 🙁
muide, seesama hinna teema – tegelikult ei tea ma kunagi ka kalli asja puhul, et palju ma maksan brändi eest üldse. tihti on küll vinge bränd, maksad hulluks, aga toodetud on ikka Hiinas ja ma usun, et üldse mitte palju parematel tingimustel kui poole odavam asi.
järgmine ‘tore’ uudis oli see, et koolitüdruk pussitas kaltsukamüüjat. no kus me elame? isegi secondhand-riiete nimel ollakse valmis tapma? maitea.. oleks siis üritanud, mingit kalli firma bränditoodet pihta panna, ikka kümnete tuhandete väärtuses. ei, see on ikka lausa piinlik. kaltsukas pussitada..
st ma ei arva, et üldse peaks midagi varastama või kedagi pussitama. aga see on veel kuidagi Eriliselt Madal värk.
Lauri Leesi artikkel arvamusküljel meeldib mulle. eriti just see klassinimekirjad versus seltskonnaajakirjandus. ma ei ole eriti sügavalt juurelnud selle üle, kas klasside nimekirjad peaksid päris avalikud olema või mitte, aga tõesti on seltskonnaajakirjanduse kõrval see ikka väga tühine probleem.
ja kui ma juba sinna veebilehele sattusin, siis jäi silma ka see, et autoliisingutega on juba probleeme. aasta tagasi ei uskunud seda küll keegi.
igal juhul paneb see mind tõsiselt mõtlema ühe autode ja transpordiga seotud idee üle, mida juba kusagil on rakendatud. aga ma ei ütle, mis see on 🙂
transpordist nii ja naa
kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂
paar sotsiaaldisaini mõtet veel
mulle meeldib see Mathilda Thuni slaid. mõneti võiks võtta seda nagu SWOT-i, kuid loob uued dimensioonid.
teine imehea slaid, mida Thun näitas, oli Stewart Brandi raamatust ‘The Clock of the Long Now’. see graafik jagab ühiskonna/keskkonna kuueks kihiks ja näitab nende suhtelist kiirust üksteise suhtes. seejuures aeglasemad stabiliseerivad kiiremaid või midagi sellist.
ma parem ei seleta liiga palju siia juurde, pildid ütlevad ise piisavalt.
fotokott taaskasutusest ja kaks sõna sotsiaaldisainist
ma olen siin nüüd sobranud igasugused sotsiaalse disaini projekte ja läbi ühe fotoprojekti jõudsin selleni, et LowePro toodab ka keskkonnasõbralikumaid fotokotte, nagu Primuse seeria kotid. nende kottide tootmisel toimub materjalide taaskasutus. ma ei hakka siia kirja panema, sealt lingilt saab täpsemalt lugeda juba.
kusjuures mulle meeldib see, et Primuse seeria kotid on mõlemaõlalistele inimestele. praegune kott mul on hea küll – aga et kiirelt toimetada, pean ma selle libistama vasakule õlale, mis on minu jaoks vale õlg.
väiksematest kottidest on saada Terraclime seeria omad.
eBayst saab kätte mingi täiesti viisaka rahaga pealegi, isegi kui toll juurde arvestada.
ma ei hakka hetkel kotti välja vahetama. sest vana koti kandmine ribadeks on ka väga loodussõbralik 🙂
aga seda konkreetset CollectiveLens lehte peaks meil ka propageerima. nagu ka SynchroniCitiest – seda viimast ma olen küll siin juba promonud.
kohalikest projektidest tuletas Allar mulle meelde Kalkari projekti CaptureHappiness. ma ei tea, mis seisus see tal praegu on, aga seda võiks veidi elustada küll 🙂
‘teie pin palun’
tulin Türi Selverist, pthui, Grossi poest ja mõtlesin, miks ometi nii paljud müüjad ütlevad, et ‘palun teie pin’, kui kaardiga maksta ja ometi näha, et klient ise ka passib pingsalt seda ekraani, kuhu samal hetkel see juhis ilmub. hea küll, kui ma ei passi, siis tuletagu meelde. aga et ikka kogu aeg öeldakse, siis mõnedel hetkedel see viskab üle. näiteks täna.
ja ma tean jah, et koola on üsna keskkonnavaenulik toode, aga ma ikka vahel tarbin seda. näiteks kui kohvi ei taha ja turgutust on vaja. noh, riisi ja liha tootmine on ka hullult keskkonnavaenulikud.
ah, ma räägin, see pilt läheb järjest kirjumaks.
lihtsad pakendi-imed
jäin Kalevi toodetud Linda nisusaia pakendit vaatama.
et kui see on selline kinnine kilepakend, nagu see on, siis miks on tal ühes otsas ikkagi veel punane kleepskinnitus ka? sest see ei kinnita ju reaalselt mitte midagi? oleks selline plastikust junn, kuupäev peal, siis mõtleksin veel, et ahaa, seal on säilivusaeg peal ja sellega saan selle koti uuesti kinni panna, kui korra avatud on. aga ei, lihtsalt punane kleeps. mh? milleks küll?
(mul tuli praegu hoopis Rõngu Pagari mingi saia isu peale. pikantne oli vist see, mida ma tahan. selline sai, et on lahtine ja siis torkad poes kilekotti, kui soovid. või ostadki lahtiselt. ja see maitseb nagu sai mu lapsepõlvest ja on lõigatav ja on võiga imehea. aga kaugel on!)
kirbuturud ja kaubanduslikku vanakraamiteavet
Tiia kirjutab kirbuturust ja Sirje räägib vastu kaltsukatest ja riietest.
et millest me siis õieti räägime, kui juttu on kirbuturust?
mina defineeriksin seda pudi-padi laadaks.
käisime ka täna Nõmme turult läbi, kus UKK oma järjekordse kirbuturu korraldas. eks ilm oli kehva, seega pealelõunal eriti seal ei olnud kedagi. aga kes olid, olid ka enamasti just riietega. ehk siis ebahuvitav. eriti veel see, mis alati: eriti suur hulk on lasteriideid.
ma saan aru jah, neid jääb üle ja lahti tahaks saada. aga minu jaoks ei ole kirbuturg niivõrd second-hand riiete üritus kui just tränilaat. palju ma neid sealt just ostan, aga vaadata-uurida on juba tore.
meie pere lemmikud vanakraamipoed ongi just – vanakraamipoed. oma vana köögikombaini müüsin ka maha peale paari head ostu vanakraami hulgast. nagunii ma ei viitsinud seda pesta ning eraldi vändatav riiv ja vändatavav vahusti on mu jaoks märksa tõhusamad (tavamikser on mul ikka alles veel ka). selle asemel soetasime lauagrilli näiteks.
ja täna jäi ühes vanakraamikohas väga vinge kapp silma – aga ma ei tea, kuhu seda hetkel panna.
ingliskeelseid raamatuid olen ka mitmeid ostnud (eestikeelseid ka muidugi).
oma vanade riietega olen küll ka vähe hädas, aga kirbuturule (plaanis on ehk järgmisel Pirita pudukaubalaadal osaleda) võtan neist ehk vaid mõned kaasa. aga muidu on hunnik asju juba kokku vaadatud, mida pole raatsinud kusagile prügikasti kõrvale viia ning millede müügiga ka ei viitsi ükshaaval tegeleda. ning mis vahel ei tule meeldegi, et kapinurgas ruumi võtavad.
ning kui tulevad meelde, siis vähegi korralikuma kraami puhul on ikka osta.ee abiks olnud.
Tiiale: ma ei arva, et eestlased on liiga uhked. ma arvan, et see pole meil lihtsalt popp. pluss et müümine nõuab ju aega ja inventari (katusealused meie kahtlasevõitu ilma jaoks kasvõi). ning et infot on vähe, see ei jõua massideni. ning selles mõttes on eestlane vist uhke jah, et kes siis ostab vana asja. taakasutus ei ole meil veel väga popp.
mõned soovitused:
- Uuskasutuskeskus Tallinnas – igapäevaselt avatud kaks poodi;
- Uuselu Tallinnas Pirital;
- Taaskasutuskeskus Tartus – igapäevaselt avatud pood;
- Vabriku tänav 3 asuv vanakraamipood – müüb ka uusi Skandinaavia päritolu kaupu;
- Telliskivi 60a asuv vanakraamipood – Skandinaavia kaup, suvalisest pudi-padist kuni kvaliteetse mööblini;
- Samaaria kauplused Haapsalus, Viljandis, Pärnus ja Hiiumaal – olen käinud Haapsalu omades ja leidnud mõndagi huvitavat.
kindlasti on neid kohti veel ja ega mul omalgi kõik Tallinna omad meelde tulnud. kommentaaridesse võib julgelt lisada!
pilt on kahe nädala taguselt Pirita pudukaubalaadalt.
väike kokkuhoid :P
seda juttu on viimasel ajal palju räägitud, et koduelektroonika jms ootere˛iimis hoidmine kulutab ka elektrit. hea küll, sai siis arvutid ja igasugune juurdekuuluv kola sätitud ka nii, et pikendusjuhtme lülitist saab voolu päris välja lükata. hetkel pole mul küll aimugi, kas see elektrinäitudes ka kajastub.
aga eile hommikul püüdis ema mind kätte saada ning kui me lõpuks mobiilis ühenduse saime, imestasin ma, et miks ta koju ei helistanud, et ma olen kodus ja lauatelefonilt kättesaadav. ema ütles, et oli helistanud, aga ma ei olnud võtnud. mhh?
urdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et juhtmeta telefoni ei ole mõistlik ööseks elektrivõrgust välja lükata 😛 sest kuigi torul on aku, pole seda alusel ju mitte ja noh, seega alus lihtsalt ei töötanud.
nii et sättisin telefoni nüüd nii, et seda ööseks elektrist välja ei lülita.