mh, mul ei ole siia midagi kirjutada. mõtelda ei viitsi, meediat ei jälgi, muu olukord on sama. kaua ma ikka kirjutan sellest, kuidas ma peamiselt laman, vahepeal liigun (natuke ka väljas), harjutusi teen ja siis jälle laman ja loen.
olemine läheb tasapisi paremaks, aga kui ikka selg täiega ära väsib, siis on tükk aega tunda.
Rubriik: info
kodus
täitsa kodus olen olnud juba täitsa mitu tundi. aeg läheb kiiremini, kui haiglas. aga veidi rohkem inimese tunne on ka. kuigi ikka lööb siia-sinna valu, liikumine on vaevaline ja iga liigutuse eel peab mõtlema.
selja tugivöö ostsin ka ära, arst kirjutas nö retsepti sellele ja sain oluliselt odavamalt sellega. hea seegi, muidu poleks küll osta jõudnud. haigus lööb niigi rahavood sassi ja ma ei taha selles mõttes (taas kord) järgmisele kuule mõeldagi. aga küll siis saab. sest haiguse eelis on ka see, et ma ei käi kusagil väga. kui, siis rahulikult jalutamas.
palatikaaslastest peaks ka kirjutama, täitsa huvitavad tüpaažid olid, aga hetkel ei jaksa mitte.
teine opijärgne
täna on siis kerge tagasilöök -veidi valulikum ja kangem, kui eile, ja tilluke palavik, mis teeb uimaseks. täiesti normaalne lõikuse järelnähe, aga ikka väga ebameeldiv. ka mõjub ilmselt eilne pikk tatsamine kohvi järgi emme seltsis. tagasi jõudes tundsin muidugi väsimust ka ja võtsin õhtul kergemalt. täna arst ka käskis kergemalt võtta – no seda kerge palaviku uimasust arvestades ei kipugi väga ringi koperdama.
üldiselt ma arvan, et kui seda haigla kohustuslikku kraadimist poleks ja ma ei teaks, et temperatuur natuke üle 37 on, oleks mul parem olla :p platseebo, noh, ilmselt.
aga üldiselt pidi mu olukord selline keskmiselt hea olema 🙂
teine päev peale oppi
selg on kange ja haav annab tunda, aga mingit hullu valu ei ole. eile valutas kuidagi rohkem. kõndida kaua ei jaksa, selg väsib, nii et teen lühikesi tatsamisi, ilma toeta. kogu aeg pikali pole ka hea ju, pealegi ei saa päris vabalt aeleda. istumisega on nii, et mida vähem, seda parem. aga natuke juba võib. söön siiski seistes veel.
täna pandi mind juba natuke võimlema ka, homme rohkem. venitused on veel jupp aega keelatud, enne tuleb läbilõigatud lihased kokku kasvatada ja tugevaks treenida.
opijärgne
telefonist on tüütu toksida, aga igatahes on see parem kui mittemidagi.
ennelõunal oli opp ära, kella 11 paiku nägin enne narkoosi kella, järgmine kord oli ärkamispalatis poole ühe kandis. olemine on muidugi siiani uimane, eriti liigutanud veel pole. jalg ei valuta 🙂
arstilt tagasisidet veel saanud pole, aga opiaja järgi otsustades läks kõik plaanitult.
pikalt istuda ei tohi niipea, asju tassida-tõsta ja kummardada ka mitte. eks paistab, kuidas need esimesed nädalad kodus hakkama saab, siis läheb juba veidi lihtsamaks.
haiglasse
ongi need paar viimast päeva ülikiirelt lennanud ja nüüd on aeg end minekule sättida. ma pean veel poest läbi minema ja mõne õuna ostma, et oleks närimist. üldse ma ei kujuta tänast päeva ette, sest mul ei ole hea ei istuda ega lamada ja mida kurat ma seal siis päev otsa teen? käin treppidest üles-alla? mis kindlasti on kasulik, aga seda tundide kaupa teha.. ma ei tea.
üleeile roog tuli välja küll, aga ei ole olnud aega kirja panna.
laps ostis omale eile kaabu. triibulise. oeh.
aga mis siin ikka, tõmban saba rõngasse ja panen ajama. püüan siia ka mõne uudise vahel siis poetada.
laupäev, eelviimane kodupäev
vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.
hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.
kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂
no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.
seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.
tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂
lühidalt tänasest
mul on ikka imelikud nõudmised. selliseid susse ja sellist pidžaamat, nagu ma tahan, ilmselt ei olegi olemas. või kui on, siis kusagil mujal või väga kalli raha eest. kusjuures oma meelest ei soovi ma mitte midagi erilist. aga ilmselgelt ikkagi nii on.
käisin täna ühel vestlusel ja sain kokkuleppele ühe pikemaajalisema projekti osas. alguses peab raha üldse taotlema hakkama, nii et sissetulekuid sealt mõnda aega veel ei tule, aga eks see tuleb hilisema töötasu sisse arvestada. vähemalt on teada, et midagi hakkab vaikselt liikuma.
ja muidu olen ma sellest vabast päevast juba väsinud. nagu ikka.
jänes olla on uhke ja hää?
sellised trammid, nagu sel pildil, meeldiksid mulle meil küll. vaiksed, kiired ja suured.aga kui kuidagi saaks, siis neid jäneseid, kes oma piletitega kompostri juures ootel seisavad, ma sinna ei laseks. või siis oleks viimane aeg võtta kasutusele mingi muu süsteem, et jänes ei saaks nii lihtsalt viimasel hetkel ausat maski pähe tõmmata.
viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud sellega, kuidas lapsed, vanuses silma järgi nii 11-16, erinevad seltskonnad, erinevatel aegadel, uhkustavad üksteise ees, kuidas neil on ikka õnnestunud ilma piletita sõita või viimasel hetkel ära komposteerida. et kasvatame iseenda tagant varastajaid peale ja siis hädaldame, et ega ühistransport ei kõlba ju sõita? ei hakkagi kõlbama, kui piletita sõitmine on uhkustamise asi. kust see raha sinna ühistranspordisüsteemi tulema peaks? sajab taevast või?
me võime küll lahata, kas riigi rahakoti jaotus meile meeldib või mitte, aga selge on see, et kui ise panustada, siis on lootust ka kunagi vastu saada. 101 inimest ei jõua ikka kõike niisama ka maha laristada 😛
muidugi, kui ma kirjutaksin sellest, mis mu elus praegu kõige olulisem on, siis oleks see jälle .. valu. mul on sellest nii kohutavalt totaalselt kõrini, aga ilmselgelt on mu närvid pähe võtnud viimast võimalust kasutada. ei tea ju, millal jälle valutada saab.
juttu, ikka arvutist ja tervisest
vaatasin just, et nii ammu pole pilti olnud siin. aga ei saa ka praegu. kolisin asju arvutite vahel ja enamik pilte on seega välise ketta peal, siin, uues arvutis, on vaid need, mis on vaja kiiremas korras ära teha – ehk tööasjad.
ja mida ma ei saa normaalselt teha.
sest terve nädalavahetus oli lihtsalt väga hull olla. täna on küll veidi parem – aga ainult seni, kui ma liigun ja midagi teen. kui ma siia istun, siis 10 minutit on enamvähem viimane piir, kaua suudab olla. tööl ajasin ka iga natukese aja tagant end püsti ja koperdasin toas ringi. osa tööd tegin ka püstijalu ära. no mis parata, eksole?
mult on küsitud, et kas ma oppi kardan ka.
no muidugi kardan, ei saa ju nii, et üldse ei karda.
aga teisalt kaalub selle hirmu üles teadmine, et peale oppi on parem. kogu valu ei kao korraga ja haavavalu jääb on kohe kindlasti, aga nii laias laastus ei topi keegi mulle enam siili jalgade juurde voodisse ega okastraati jala sisse. ning see on märksa olulisem, kui see hirm, et midagi võib juhtuda. ilmselt pole tänava ületamine ka ohutum kui selline operatsioon.
no ja see uus arvuti, kuhu ma siin asju tõstnud olen: ma võin olla hädas resoga ja ühe-teise asjaga, täiesti oma viga noh. aga samas win7, mida ma natuke pelgasin, meeldib mulle küll. okei, natuke peaks kujundama ja konffima, aga üldine loogika (muidugi mitte MS-i oma poolt välja nuputatud) meeldib. võib-olla küll seepärast, et mu XP oli ka natuke ära häkitud ja juba seal oli mul näiteks natuke sarnane kiirkäivitusriba jms. kuigi jah, mitte päris nii nagu nüüd.
ja kuna ma sain selle arvuti juba pealeinstallitud programmidega (väga mõistlik valik, arvestades, et mina ei tellinud midagi ja ilmselt pandi see meie firmas peale, mitte müüja poolt; tavaliselt mulle ei meeldi, kui mu arvutisse on mingeid asju niimoodi topitud), siis olen saanud kümneminutiliste juppide kaupa ka Adobe Lightroomiga lähemalt tutvuda. kui mu esimene põgus kokkupuude sellega oli segane ja arusaamatu, siis nüüd mulle juba täitsa meeldib ja ilmselgelt teebki see mu töö lihtsamaks. kuigi mitte veel kiiremaks 🙂