täiesti tõsiselt, ma otsin tööd. ja nagu mulle eelmisel nädalal öeldi, on kõige olulisem ikkagi tutvus. mida ma peale tänast ringi tööportaalides usun ka. st jah, letti müüjaks saaks ilmselt niisama – aga selle palgaga ma ei tule toime, vabandage mind.
tööpakkumisi nagu ju on, aga – kui on vähegi pisemate nõudmistega, siis on suur hulk kandidaate ning kui on vähegi täpsem, siis jääb mul ikka üks-kaks nõutud eeldust-omadust puudu, vähemalt CV-st (kust peab tööandja teadma, mida ma tegelikult veel oskan lisaks sellele, mis ma CV-sse panna saan?). ja ei ole seda tüüpi ka, et sülitaks esitatud eeldustele ja lambist muudkui kandideeriks, kui vähegi tunnub sobiv töö olevat (osad on sellised ju).
see, et ma oskan lisaks mingitele ametlikult õpitud asjadele veel mustmiljon asja, suudan kiirelt õppida ja töötada – see ei paista ju mitte kusagilt välja. ilmselgelt ei suuda ma kedagi ära veenda, et ma tuleksin ka alarmsüsteemide paigaldamisega ilmselt toime, peale lühikest väljaõpet – kuna ma olen kodus vedanud nii kaableid kui programmeerinud erinevaid seadmeid.
või siis et eeldatakse kogemust antud valdkonnas – kui ma olen õppinud keskkonnateemat kuus aastat, siis kust mul peaks olema töökogemus võtta kohe? kuigi ma saan aru jah, kogemustega inimesel on lihtsam ja tööandjal on ka lihtsam.
ning need igasugused kontorispetsialistikohad – ilmselgelt on tänapäeval hulk inimesi, kellel on äri- või haldusjuhtimise koolitus läbitud ja samamoodi ilmselgelt võetakse selline tööle, sest kust kurat peaks see tööandja nägema mu omadusi, et ma juhin ja haldan ka tegelikult üsna vabalt, kuigi ilma koolituseta. või et ma oskan täiesti üle harju keskmise toime tulla nt seaduste jms lugemisega ja nendest arusaamisega?
ja muidugi motivatsioonikirjad, mille puhul ma saan küll tööandjast väga hästi aru, aga mis ajavad mul juuksed peas püsti. tööandja ise ei avalda tavaliselt suurt midagi – olgem ausad, enamik töökuulutusi on täis üldsõnalist kräppi. palka avaldavad üldse ainult nõrgad (well, minu meelest on ligikaudse palga suuruse näitamine tugev pluss tööandja poolele) – aga mina pean neile kirjutama pika essee, miks ma ikka tahaks neile tööle tulla. nojah, ilmselgelt, kui ma ei taha kirjutada, siis ma ei taha ikka niiväga seda tööd? või ei oska kirjutada? ei saa salata, ma teen ise ka tihti järeldusi inimese kohta juba sellest, kuidas ta kirjutab; kuid see ei tee motivatsioonikirju mulle kuidagi mugavamaks kirjutada.
ja üldse, kusagil internetiavarustes läks paar päeva tagasi teema tööviljakusele ja töö efektiivsusele, just palkade kontekstis. et nagu nt Soomes oleks tööviljakus suurem (näide oli stiilis, et eestis juuksur teenindab 6 klienti, keskmiselt 30EUR nägu, soomes aga 3 klienti, keskmiselt 80EUR nägu, majandusteadlane teeb tehte ja ütleb, et soomes on tööviljakus suurem, wtf??). kogu see teema pani mind aga mõtlema ona praegusele töökohale ja töö efektiivsusele ja ausalt, see pani mind pead vastu seina taguma. sest suhtarv ’igale reatöötajale oma ülemus’ ei ole just normaalne, lisaks, kui vanasti oligi üks ülemus ja muu töö oli meie teiste vahel ära jagatud, st me lihtsalt tegime selle kõik sujuvalt ära. aga et mitte saagida oksa, millel ma istun, ei peatu ma sel küsimusel hetkel pikemalt. sest no mina olen see reatööline ja teadagi, kui vaja, siis on ju keegi meist ikka üleliia.
aga pika jutu mõte on see, et ma otsin korralikku tööd korraliku palgaga. kuna tutvused loevad, siis palun väga – te ju teate mu oskusi, andke aga märku, kui midagi sobivat on. sobib ka osalise ajaga koht või projektid. väikese lapse kõrvalt oli mugav ‘neeger’ olla, aga enam pole vaja.
