Rubriik: info

2016

Posted on by PilleRiin

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

2015, lühidalt

Posted on by PilleRiin

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast 🙂

kokkuvõte enne kokkuvõtet

Posted on by PilleRiin

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

teemauuendus

Posted on by PilleRiin

vaatasin siin seda lehte ja leidsin, et ei taha enam tumedat värvi. huvi pärast sortisin siis mööda teemasid ringi ja tõmbasin mingi uue. iseenesest selline tore ja lihtne ja puha, aga nagu nende kohanduvate teemadega olema kipub, sisi arvutis on pilt ja tekst nüüd päris pirakad. moblas muidugi on päris nunnu.
aga ma ei viitsinud rohkem hetkel otsida ka, niigi proovisin enne ca kolm teemat ära, kuni sellise leidsin, mis ei taha esimese hooga tundide kaupa mudimist. eks selle fondi uurin mingil hetkel ka üle, kui on aega karu kõhtu lähemalt uurida 😛

ahjaa, nüüd saaks palju suuremaid pilte ka panna, aga no äkki mingi hetk valin ikka kitsama teema?

puhatud..

Posted on by PilleRiin

jah, ma olen täiesti elus ja terve ja toimetan. lihtsalt ei jõua kuidagi kirjutamiseni. ise ka ei saa aru. terve nädal oli aega reisist midagi kirja panna, aga mitte kriipsugi. kaks teatrietendust ja üks kino on rääkimata. kassid ja muu elu ka veel.
harjumus on kadunud?

vähemalt üks reisipilt, peal nii Euroopa kui Aasia. ning see oli igahommikune vaade kohvi kõrvale. see pilveudu tõusis pooltunniga kõvasti ning juba veidi hilisemal fotol on rohkem maju ja mägesid seal teisel poolel 🙂
päikest ka.

istanbul073

pühadeaegseid tegemisi

Posted on by PilleRiin

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

aeg lennnndab..

Posted on by PilleRiin

mismõttes on juba reede?
aeg jookseb kuidagi täiesti märkamatult. nojah, tegelikult on tore nädal olnud.
selle kiuste, et nädala algul viitasin toidupakikestele. muidugi, vaadates EMTA andmeid ja tõdedes seda brutosummat seal, saan ma tõesti aru, et inimesed imestavad, et ma selle juures ei nutagi kodus, vaid liigun ringi ja täitsa elan. kui nad veel tegelikku numbrit teaksid.. 😛

igatahes on väikesed positiivsed muutused toimimas. esimene asi oli üsna väike, aga näe, andis tõuke. ja selgub, et poolhala võib ka vahel kasulik olla.
happy-happy-joy-joy.

ning vahel on hommikune (minu jaoks) ilgvaratõusmine ka tegelikult täitsa meeldiv.
harjun pisema ja parema läpakaga.

ja ühe koolituse panin ka vasakule kõrva taha 🙂

pühapäevakatked

Posted on by PilleRiin

haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.

10 aastat blogimist

Posted on by PilleRiin

Kuidas ma küll ära unustasin 😮 Täna on mu blogi 10 aasta juubel ju! 2003 aasta 1. juulil sai esimene postitus siia kirja. Sujuvalt on see aeg tiksunud, algul avalikumaid ja seejärel juba varjatumaid postitusi tehes. Iseenda jaoks on kôik kirjas 🙂
Palju ônne mulle!
Kinke vôtan vastu, saatke aga 😛

P.S. Antud fakt meenus sôbranna ekspromptsünnal.

alati ei peagi kõik hästi minema?

Posted on by PilleRiin

kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.

algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.

mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill 🙂

aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!