Rubriik: asjad minu ümber

keset suvalist põlluserval asuvat võsa sireleid nähes ujus mu ajusoppi teadmine, et siin on kunagi olnud talu. midagi muud nähtavat ei olnud sellest enam alles. sirelid ei öelnud, kui kaua siin pole enam elu olnud.
mõnigi allee, puuderivi või sild näitab kunagise tee asukohta. või vähemalt tundub nii. mõnikord on selleks teeks olnud raudtee. lausa veider, et viimaseid on vähem kui eelmise sajandi algul. aga samas on autosid rohkem. mõttetu ressursiraiskamine, vahel.
pealtnäha tugevad asjad võivad olla aimamatult kaduvad.

lõpetasin 300 pildi töötlemise, mis mul meie lõpupeost ja lõpetamisest oli. peol panin kaamera hästi varakult kõrvale. lõpetamisel lihtsalt ei tulnud mingi hulk pilte eriti välja. sees oli hämar ja aknad olid minu suhtes just diplomeeritavate taga. inimesed sebisid ringi, õnnitlemine oli kohe. ma ei leidnud mingit head kohta, kus seista ja teravustamine oli õnneasi. manualiga ei jõua seal midagi teha. noh, ilmselt oleks olnud veel mingeid vailkuid, aga pabermanual on ainult saksa keeles ja ingliskeelset ei tulnud loomulikult pähe enne kodus lugeda. no igatahes midagi saab ikka jah. ma ei ole teps mitte kindel, kas mu valik (av, -1 kompensatsioon ja lightboxiga välk, millel oli 1/3 miinuskompi peal) ennast tegelikult õigustas või mitte. aga ma ei julgenud manuaali peale ka jätta. eri kaugused, eri valgustingimused, käppida ei jõua. ja ma pole enne teinud selliseid asju ju ka. samas mingi hulk tuli päris kenasti välja; mingi läks mu objektiivi nahka, mis ikka aegajalt oskab end mitte teravustada; ja mingi hulga puhul tundus, et välk ei jõudnud järgi – kuigi akud olid kenasti täis ja praegugi veel tuleb kiirelt välk taha.
õues oli selline sitt fotoilm. terav kella-kahene päike ja teravad varjud. kõik trepid, mis meenusid, olid seljaga päikese poole – või õigemini poolviltu tagant. õigetpidi oleval trepil toimus mingi üritus. seega kusagil muru peal, mis oli valetpidi kaldu ka veel. noh, nende piltide puhul ei vajutanud nuppu mina, nii et võin enda pealt ära veeretada. oleks ikka äkki pidanud selle jubeda koolimaja juurde jääma, seal vähemalt parkla serv ja pink ka – oleks saanud konkreetsemad read teha. no tagantjärele tarkus (pulmi on Tallinnas hea teha – saksi trepp on päris ok koht grupipiltde jaoks;).
käisin köögis ja avastasin, et väljas sajab vihma. oooo, seda oleks mullegi vaja. aga ma ei jaksa enam õue koperdada. isegi mitte oma sooja vihma järgsele tänavale hingama..

järgmisele üle tee asuvale majale pannakse tellinguid ümber ja välikäimla toodi õuele. fassaadiremont. mitu maja on juba päris kenaks niimoodi saadud.
meie maja on samast ajast, aga ma ei näe fassaadiremonti lähiajal. sest aastatega kogutud rahast saadi eelmine suvi lõpuks uus katus peale. väike ühistu, suurt laenu ei taha võtta ka, mingi laen võeti nagunii, tehti ka koridorid ja elektrisüsteem korda. remondihinnad tõusevad, meie kogume oma väikese ühistuga järgmist raha nagu surnud hobust.
mingi firma tegi pakkumise, et ehitab mõned katusekorterid, maja välisilmet muutmata ja selle eest siis tehakse katus majale + needsamad koridori- ja elektritööd. tähendab, kõik see, mille eest me maksime ja laenugi võtsime.
aga ei. ülemiste korruste elanikele ei sobinud üks ega teine asi (tolm, müra, jnejne – mis koridoriremondi ajal nagunii oli ju!). selle asemel, et mõelda, et saaks eluaseme väärtust tõsta (juba kogutud raha + laen oleks selle peale võimaldanud ju fassaadi korda teha), peab ikka lähtuma tont teab millest. selleni välja, kuni ühed ütlesid, et nemad tahavad elada kõige ülemisel korrusel ja kõik.
ma ootan, millal pannakse meie majale külge silt ‘piirkonna kõige koledama fassaadiga maja’. kahjuks on siin siiski selliseid veel, nii et eriti lootust pole sellele rõhuda.
ah, ja isegi kui fassaad korda teha, on suur osa omale üsna napakad aknad pannud, nii et maja jääb ikkagi päris ogar.
liiga tihti tundub mulle viimasel ajal, et tahan siit ära..

Ultima Thulet ei tohi kuulata, kui tahad midagi teha. seda ei õnnestu kuidagi taustamuusikaks sulatada.. vaid see istub minu sisse kinni.
Lennelda priiks
Viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi [unenäos],
keset platsi uhke viit, aga teine viidi siit, [viidi siit].
Kes küll teab kus lõpeb ots, mis küll peagi kaotab jõu, lennelda priiks.
hinges tuuletu põud, kõrvus kumisemas sound, või vaikus.
Kuigi tean et ei iial lõpe piin, petad vahel siiski iseend
vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust vikerkaar – tõusmas suust.
Ennast näeb ja teisi, kui näeb et jääb üks sein, vahepeale,
kõrgub hiigelvalgusfoor punav silm vaid su pool, jah.
:,: Lase rohelist, vilguta kollastki, kuigi sa mitmeid neid ei puutu iialgi
mis peidus teisel pool, peeglike seinapeal teab – kes on prii
kes on prii – kes on prii. :,:
V. Kobrin, R. Sibul/ O. Arder

päris tore lugu meie valitsuskriisist, isegi poliitikavõhikust mind ajas itsitama.
viite leidsin BC lehelt, aitäh 🙂

‘… ma võtan ikka Fuji filmi, mul on Fuji kaamera’, ütleb naine minu ees fotopoes teenindajale. ‘200-ne on ju hea, kui ma aasta läbi pildistan?’

isiklikke jutuajamisi ei tohiks ajada nii avalikes kohtades, nagu liinibuss.
sattusin täna absoluutselt tahtmatult kuulma katkendeid ühe abielu .. kriisihetkedest.
nii palju, kui ma aru sain, oli mees naisele ilmselt teise naise juures käimisega vahele jäänud. mehe jutt eriti ei kostnud, küll aga naise jutt. ei, ta ei karjunud, aga ta jutt oli ikkagi päris hästi mõni pink ettepoole kuulda. sisu ei olegi ju oluline. hämmastama pani sarnasus hoopiski kodumaiste teleseepides nähtava käitumisega. palju ma ikka neid vaatan, vahel olen mõne otsa sattunud ja isegi kaema jäänud. täiesti sarnane toon, ka sõnavara – nii palju kui seda kuulda oli. mhh. mul tekkis esimest korda selline mõte, et äkki need õnned ja kodud keset linna ongi meie eludest maha kirjutatud? siiani arvasin ma tihti, et meie näitlejad lihtsalt mängivad kuidagi.. ülepingutatult, või noh, teatud situatsioonides mitte väga loomulikult. aga nüüd.. ma ei teagi, kas see naine jäljendas mõnda seebikat või ongi see reaalsus? ausalt, vahepeal oli mul tunne, et seal peab keegi kaameraga mees ka olema, kes seda asja mõne seriaali jaoks filmib.
aga ei olnud.

ma ei saa aru, miks ma viimasel ajal on Maakri tänaval nii palju vastassuunas sõitvaid autosid. viimase kuu aja jooksul juba mitmes kord ehmun selle peale, et auto tuleb valest suunast. aru maisaa. märke ei näe või ei taha näha? niigi kitsas tänav, eriti päeval, kui teeserv täis pargitud; ja ikka keegi arvab, et siit on hea läbi lõigata. peaks hakkama numbreid kirja panema ja pollarisse kõllama?

mul on tühikuklahv katki. kogemata kopeerisin 2 tühikut korraga ja pole seda muutnud ka. miskipärast pole ükski kodus vedelevatest klaveritest sobiva otsaga ja ühtegi üleminekut pole ka. seega ei kirjuta siia rohkem, kiire on ka nagunii!